Millist Jumalat peaks kummardatama?
ERINEVALT loomadest on meil, inimestel, võime kummardada. See on sünnist saadik osa meie loomusest. Samuti on meil moraalitaju, südametunnistus, mis annab meile juhatust sellest, mis on õige ja mis on vale. Erinevatel viisidel järgime me kõik seda südametunnistust ja, tehes nõnda, ootavad paljud jumalalt või jumalatelt juhatust.
Viimase paarisaja aasta jooksul on mõned ilmalikud intellektuaalid vaielnud kõikväelise Jumala ja Looja olemasolu üle. Aastal 1844 deklareeris Karl Marx, et religioon on „oopium rahvale”. Hiljem esitas Charles Darwin evolutsiooniteooria. Siis toimus bolševistlik revolutsioon. Ida-Euroopas muutus ateism ametlikuks riigipoliitikaks ja väideti, et koos 1917. aasta sugupõlvega sureb religioon välja. Kuid need ateistid ei suutnud muuta seda, milliseks inimesed on loodud. Seda tõendab praegusaegne religiooni taaselustumine Ida-Euroopas.
Aga nagu ütleb Piibel, on olemas „niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid”. (1. Korintlastele 8:5) Läbi aegade on inimkond kummardanud arvukaid jumalaid. On olnud viljakus-, armastus-, sõja- ning veini- ja joomingujumalaid. Ainuüksi hindu religioonis ulatub jumalate arv miljonitesse.
Jumalate kolmainsused on õitsenud Babülonis, Assüürias ning Egiptuses, samuti ka budistlikes maades. Ka ristiusumaailmal on oma „püha” Kolmainsus. Islamil, mis Kolmainsust ei tunnista, ei ole „teist jumalat kui Allah”. Lisaks on isegi neil, kes pilkavad nähtamatu, kõikväelise Jumala mõistet, oma jumalad. Näiteks ütleb Piibel Filiplastele 3:19 inimeste kohta, kes on materialistlike püüdluste püünises: „Nende jumal on nende kõht.”
Enamik inimesi kummardab selle maa või ühiskonna jumalat või jumalaid, kus nad juhtusid sündima. See tõstatab küsimusi. Kas kõik kummardamisvormid viivad välja ühte ja samasse paika — nagu teed mäetippu? Või viivad paljud religiooni müstilistest teedest õnnetusse — nagu jalgrajad kuristikku? Kas on olemas palju või ainult üks kohane kummardamisviis? Kas on olemas palju kiitustväärivaid jumalaid või on olemas vaid üks Kõikväeline Jumal, kes väärib meie ainulaadset andumist ja kummardamist?
Valejumalate tõusmine
Meil on põhjust ülaltoodud küsimusi hoolega uurida. Miks? Sest Piibel, kõige varasem kirjapandud usaldatav religiooni teabeallikas, kirjeldab, kuidas üks valejumal mao läbi tegutsedes ahvatles meie esivanemad hukatuslikule teele. Me kogeme tema strateegia ängistavaid tagajärgi tänapäevani. (1. Moosese 3:1—13, 16—19; Laul 51:7) Jeesus, „Jumala Poeg”, rääkis sellest mässulisest jumalast kui „selle maailma vürstist”. Üks Jeesuse apostel nimetas teda „selle maailma jumalaks”. (Johannese 1:34; 12:31; 16:11; 2. Korintlastele 4:4) Ilmutusraamatu 12. peatüki 9. salmis kirjeldatakse teda kui „vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma”. Valereligiooni ülemaailmne impeerium on Saatana võimu all.
Saatan on peamine petja. (1. Timoteosele 2:14) Ta kasutab ära inimkonna kaasasündinud kummardamissoovi, edendades kõikvõimalikke jumalusi — esivanemate vaimusid, ebajumalakujusid, ikoone, madonnasid. Ta toetab isegi inimjumalate, nagu näiteks vägevate valitsejate, võidukate kindralite ja filmi- ning sporditähtede kummardamist. (Apostlite teod 12:21—23) Me teeme hästi, kui oleme valvel ja otsustame otsida ning kummardada vaid tõelist Jumalat, kes tegelikult „ei ole kaugel mitte ühestki meist”. — Apostlite teod 17:27.
Kes on siis see ainulaadne Jumal, keda me peaksime kummardama? Umbes 3000 aastat tagasi kirjeldas Piibli laulik teda kui „Kõigekõrgemat . . . , Kõigeväelist . . . , mu Jumalat, kelle peale ma loodan”, ja nimetas teda tema ülikuulsa nimega — „Jehoova”. (Laul 91:1, 2) Varem ütles Mooses tema kohta: „Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!” (5. Moosese 6:4) Ja prohvet Jesaja tsiteeris Jumalat ennast, kui ütles: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele!” — Jesaja 42:8.
Jehoova Jumalal on eesmärk puhastada oma nimi kõigest häbist, millega valejumal Saatan on seda määrinud. Seda, kuidas ta seda teeb, illustreeris ta aastal 1513 e.m.a., kui ta kasutas oma prohvetit Moosest, et vabastada Iisraeli rahvas Egiptuse rõhumise alt. Sellel juhtumil sidus Jumal oma nime, Jehoova sõnadega: „Ma olen see, kes ma olen!” (2. Moosese 3:14, 15) Ta mõistis õigeks end Egiptuse vaarao ees, kuid kõigepealt ütles ta sellele kurjale valitsejale: „Ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nime kogu maailmas.” — 2. Moosese 9:16.
Olukord on samasugune tänapäeval. Nagu vanaaja vaarao, trotsib Saatan, selle maailma jumal, Jehoova Jumalat ja jätkab kavalalt vaimset sõjakäiku inimeste vastu, kes armastavad õiglust ja tõde. (Efeslastele 6:11, 12, 18) Veelkord on Jumalal eesmärk ülistada oma nime, vaatamata Saatana vastupanule. Kuid enne, kui Jehoova näitab oma väge, hävitades Saatana ja kõik tema tööd, läkitab Jehoova välja oma kummardajad kuulutama Tema nime kogu maailmas. See tema nimest tunnistuse andmine on õige kummardamise eluliselt tähtis osa.
Jumal ise on sobivalt öelnud, et need kummardajad on tema tunnistajad, Jehoova tunnistajad, „rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest”. (Jesaja 43:10—12, 21) Kuidas nad jutustavad Jehoova kiidetavusest? Nad kuulutavad ja õpetavad avalikult ning majast majja, kuulutades head sõnumit, et Jehoova Kuningriik, mida valitseb tema Poeg Jeesus Kristus, toob maa peale sõnakuulelikule inimkonnale igavesed õnnistused. Niisiis kummardavad nad Jumalat ’lakkamata’, nagu seda tegid esimese sajandi tõelised kristlased. (Apostlite teod 5:42; 20:20, 21) Kas nad naudivad selles töös Jumala õnnistust? Sellele vastavad järgnevad leheküljed.