Püüdlus vabadusele Senegalis
OTSE Senegali kaasaegse pealinna Dakari ranna lähedal asub väike Gorée saar. Sellel seisab kohutav mälestus mustast ajalooperioodist — 1776. aastal ehitatud orjade maja.
See on üks paljudest taolistest majadest, kus räpastes tingimustes hoiti 150 kuni 200 orja kuni kolm kuud kinni enne laevaga kaugetesse paikadesse vedamist. Perekonnad lõhuti, perekonnaliikmed ei näinud üksteist enam iial; isa võidi saata Põhja-Ameerikasse Louisianasse, ema Brasiiliasse või Kuubasse ja lapsed Haitisse, Guyanasse või Martinique’isse. Milline inimvabaduse hülgamine! Samuti on see jõuline meeldetuletus, et vabadus on hinnaline eesõigus, mis pole alati kõigile inimestele osaks saanud.
Sain seda teada turismibrošüürist, mida lugesin lennuki pardal, mis suundus Senegali, Lääne-Aafrika suure väljaulatuva kumeruse kõige läänepoolsemale maale. Senegali savannimaa asub põhja- ja idapoolsete kõrbete ja lõunapoolsete tihedate džunglite vahel. Siit võid leida majesteetliku pikaealise baobabipuu koos ahvileivaks kutsutud kummaliste viljadega, millest valmistatakse kremortartari kreemi. Samuti on see ahvide ning värviküllaste lindude ning mangosalude vahel paiknevate meeldivalt omapäraste külade maa.
Nõjatudes istmele, mõtlesin oma kauaoodatud külaskäigule siia Lääne-Aafrika väravasse. Tänapäeval naudib Senegal oma seitsme miljoni väga erineva etnilise taustaga kodanikuga täit vabadust. Kuid kas pole nii, et inimene võib olla füüsiliselt vaba, kuid ometi orjastatud kommete ja ebausu poolt, mis temalt tõelise vabaduse röövivad? Ootasin ärevusega oma vaimsete vendadega kohtumist ja ennekõike inimest vabakstegeva tõe progressi tundmaõppimist selles maailmaosas. — Johannese 8:32.
’Jehoova soovib, et teil oleks see hoone’
Kõigepealt oli mu päevakorras Vahitorni Ühingu harubüroo ja misjonäride kodu külastamine Dakaris. Kui jõudsime kaasaegse välimusega hoone juurde vaikses eeslinnas, märkasin esiküljel hiigelsuurt J-tähte. Minu esimene küsimus harubüroo ringkäigul oli, mida tähendab täht J.
„See on väga huvitav,” selgitas mu giid. „Kui otsisime aastal 1985 suuremaid harubüroo hooneid, külastasime seda ehitatavat hoonet. Kuid arvasime, et meie vajadusteks on see liiga suur. Kui omanik kuulis, et oleme Jehoova tunnistajad, soovis ta väga hoonet meile rendile anda, kuna tundis meie ausust. „Olen kindel, et Jehoova, teie Jumal, soovib, et teil oleks see hoone,” ütles ta. „Ja vaadake! Esiküljel on isegi suur J-täht! Kui ma selle sinna panin, arvasin, et see tähendab mu nime John, kuid nüüd olen kindel, et see tähendab Jumala nime, Jehoova!” Oleme õnnelikud, et oleme võinud viimased viis aastat selles kenas hoones olla.”
Järgnevalt tahtsin teada, kuidas kuulutustöö Senegalis alguse sai.
„Vabadusttoovad tõeveed tõi Senegali 50-ndate aastate algul üks Jehoova tunnistaja, kes tuli töölepinguga Prantsusmaalt. Aastal 1965 avati Dakaris harubüroo, kandmaks hoolt töö eest prantsuse keelt rääkivates maades: Senegalis, Malis ja Mauritaanias, samuti ka inglise keelt rääkival maal Gambias. Alates aastast 1986 hoolitseme ka töö eest Guinea-Bissaus, kus räägitakse portugali keelt.”
Teades, et 90 protsenti siinsest rahvastikust on mittekristlased, pärisin, millist edu on saavutatud. „On tõsi, et paljud nende maade inimesed pole Piibliga tuttavad,” ütles mu giid, „kuid töö läheb pidevalt edasi. Olime rõõmsad, kui nägime, et 1991. aasta jaanuaris oli 596 Kuningriigi kuulutajat. See näitab, et kohalikud vennad ja misjonärid on tublisti tööd teinud.”
„Nagu ma aru saan, on siin palju misjonäre teenimas,” täheldasin.
„Jah, meil on umbes 60 määratud inimest mitmetel meie hooldatavatel territooriumidel ja nad on pärit 13 maalt. Nad töötavad tublisti ja on palju andnud, et töö oleks rajatud heale alusele. See vaim peegeldub kohalike vendade armastuses ja innukuses tõe eest seismisel. Vaatamata probleemidele, nagu tööpuudus ning napid elatusvahendid, veedavad paljud vennad igal kuul 15 tundi ja enam põlluteenistuses. Loodame, et kohtad oma külaskäigul mõningaid nendest innukatest töölistest.”
Ootasin seda igatsusega.
Koos misjonäridega põllul
Margaret (kes oli enam kui 20 aastat misjonärina teenistuses olnud enne oma hiljutist surma) soovis vabatahtlikult võtta mind oma linna keskel asuvale territooriumile kaasa. Läksime car rapide’iga (kiirautoga), et saada kohalikust elust maitset. Tegelikult oli see pisike buss, mis sageli peatus. See võttis peale 25 reisijat ja kui nad oleksid kõik saledad olnud, oleksin tundnud, et reis on peaaegu mugav. Kaks daami, kes minuga pinki jagasid, polnud just saledad, kuid leppisin naeratades olukorraga.
„Minu kesklinna territooriumil võid näha palju huvitavaid asju,” selgitas Margaret, kui oma sihtkohta jõudsime. „Kas näed neid värvikaid sandaale?” küsis ta, osutades müügilaudadele kõnniteel. „Need on tehtud värvitud lamba- ja kitsenahast.” Jõudsime sandaalimeistrite juurde ja Margaret alustas esitlust volofi keeles. Nad kuulasid süvenenult ning olid võlutud Aadama ja Eeva illustratsioonidest värvilises brošüüris.
Pidevalt pöördusid meie poole tänavakaupmehed, keda siin bana-bana-meesteks kutsutakse, pakkudes lõpmata mitmekesist kaupa. Mõnedel olid kaasas harjad; teised pakkusid rõivaid, lukke, ravimeid, rahakotte, apelsine ja isegi elusaid linde. Üks tahtis müüa mulle korat, poolikust pudelkõrvitsast valmistatud keelpilli, millel on kepp kaelaks; seda mängitakse kahe käega. Märkasin, et selle tagumisel küljel oli nahast vormitud pisikese maski kujutis, sokusarv ja pisikesed „õnnetoovad” teokarbid. Selgitasime, et me ei osta midagi, mis on kaunistatud märkidega, mis võivad olla seotud nõiduse või mittekristlike tavadega. Meie üllatuseks bana-bana-mees nõustus, osutades, et tema ise on muhameedlane. Ta peitis kora oma pika hõljuva rüü ehk boubou alla ja kuulas tähelepanelikult, kui Margaret araabiakeelset brošüüri esitles. Ta oli nii vaimustatud, et võttis brošüüri ja hakkas otse kohapeal seda lugema. Tänanud meid ülevoolavalt, lahkus ta brošüüri ja müümata jäänud koraga. Olime kindlad, et ta kodus brošüüri uurib.
Hiljem vestlesin Johniga, kes on samuti umbes 20 aastat misjonär olnud.
„Inimesed on siin väga sõbralikud ja rääkida saab peaaegu igaühega, kellega kohtud,” rääkis mulle John. „Populaarne tervitus ’assalam alaikum’ tähendab ’rahu olgu sinuga’ ja enamik inimesi on rahumeelsed. See on teranga ehk külalislahkuse maa ja see väljendub lahkuses, inimlikus soojuses ja lõbususes.” Suutsin nüüd paremini mõista, miks nii paljud välismaa noored Jehoova tunnistajad oma perekonna ja sõprade juurest lahkuvad, et sellel misjonipõllul teenida.
Vabastatud täisaegse teenimise taotlemiseks
Misjonärivaim avaldab kohalikele tunnistajatele sügavat mõju. See on eriti ilmne seetõttu, et laialtlevinud tööpuudus on täisaegse pioneerteenistuse alustamisel tõeliseks väljakutseks. Marcel ja Lucien, kes olid Piibli tõdesid tundma õppides paljudest kahjulikest harjumustest vabanenud, selgitasid:
„Tahtsime oma hindamist üles näidata ja alustada pioneerteenistust. Kuid osaajatööd oli raske leida. Proovisime aiatööd teha, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Pesupesemine võttis liiga palju meie aega. Nüüd tegeleme pagariäriga, teatud kauplused on meie korrapärased kliendid ja asi edendeb hästi.” On selge, et oli tarvis palju usku ja leidlikkust koos siiraste pingutustega, kuid see tõestab, et täisaegsesse teenistusse võib astuda isegi raskete majanduslike tingimuste ajal.
Kui Jehoova tunnistajad Micheliga Piiblit uurima hakkasid, käis ta Dakari ülikoolis. „Mind rõhus nii paljude üliõpilaste ebamoraalne vaim ja mind jälitasid kimbatusse viivad küsimused,” rääkis ta. „Miks on inimene taoliste kahjutoovate harjumuste ja olude orjuses? Piibel andis mulle vastused. Mul oleks otsekui raske koorem õlgadelt võetud. Kuigi vanemad nõudsid, et ma jätkaksin õpinguid, astusin abipioneerteenistusse ja seejärel teenisin ülejäänud aja, mil ma ei pidanud ülikoolis olema, täisaegse pioneerina. Leidsin, et suurimat rõõmu toob mulle see, et jagan pioneerina teistega head sõnumit, mitte see, et püüan peagi kaduvas süsteemis karjääri teha.” Praegu teenib Michel Mbouris eripioneerina.
Polügaamia kristliku monogaamia vastu
Kohalikud tavad pole mitte alati kooskõlas kristlike põhimõtetega ja see võib esile tuua ainulaadseid väljakutseid. Alioune, juhtiv ülevaataja ühes kuuest Dakari linna ja selle ümbruse Jehoova tunnistajate kogudusest, jutustas: „Kui vabadusttoovast tõest esmakordselt kuulsin, oli mul kaks naist. Kuna olin aktiivne muhameedlane, lubas mu religioon isegi rohkem naisi. Mu isal oli neli ja enamikul mu sõpradel mitu naist. Siin Aafrikas on see üldtunnustatud eluviis.” Kuid millist mõju avaldab selline eluviis?
„See, et inimesel on enam kui üks naine, võib põhjustada palju probleeme,” selgitas Alioune, „eriti mis puutub lastesse. Mul on kümme last esimese naisega ja kaks last teise naisega. Taolistes perekondades on isa tihti oma laste jaoks võõras, seega ei saa nad kasu tema abist ja distsiplineerimisest. Muuseas, ka polügaamia ei kaitsnud mind abielurikkumise eest. Tegelikult on seda teinud Jumala vaimu vili enesevalitsemine.” Mida Alioune siis tegi?
„Pidin oma teise naise koju vanemate juurde tagasi saatma,” jätkas ta, „ja taktitundeliselt selgitama, et ma ei leidnud tema juures midagi, mis mulle poleks meeldinud, vaid tahan toimida kooskõlas Jumala nõudmistega. Tegin spetsiaalseid korraldusi kõigi oma kümne lapse eest hoolitsemiseks materiaalses ja vaimses mõttes, ning olen tänulik, et praegu teenivad ka nemad Jehoovat. Üheksast, kes on kuulutajad, viis on ristitud, kaks neist teenivad eripioneeridena ja teised kolm täisajaliste ja abipioneeridena. Tõde on tõesti teinud mind vabaks paljudest lastekasvatamisega seotud probleemidest.”
Fetišite kummardamine tõelise kummardamise vastu
Järgmine punkt mu reisiplaanis oli külastada Casamance regiooni lõunas. Mulle avaldas muljet, kui värske ja roheline oli kõik. Kuna võimas 300 km pikkune Casamance jõgi varustab piirkonda hästi veega, toodab see külluslikult riisi, maisi ja maapähklit. Maal on hajutatult ümmargused kahekorruselised onnid, millel on lehtrikujulised rookatused, kogumaks vihmavett kuivaks aastaajaks. Pealinn Ziguinchor on ehitatud hiigelsuure palmisalu varju. Mul oli rõõm siin kohata innukat Jehoova rahva kogudust.
Dominic, misjonär, kes töötab Ziguinchoris ja selle ümbruses, rääkis mulle, et kuulutustöö läheb selles piirkonnas väga kenasti edasi. „Vaid kümme aastat tagasi,” ütles ta, „oli Ziguinchori koguduses 18 kuulutajat. Praegu on 80. Hoolitsemaks selle suure juurdekasvu eest, ehitasime uue kauni kuningriigisaali, kasutades punast savi, mida leidus otse saali kõrval. Projekt oli elanikele suureks tunnistuseks. Need, kes nägid nii paljude suguharude inimesi rahumeelselt koos töötamas, tegid tunnustavaid märkusi. Hiljutisel ringkonnakokkutulekul oli osavõtjate tipparv 206 inimest, 4 inimest ristiti.”
Selles Senegali osas peavad paljud inimesed ikka veel kinni esivanemate animistlikest uskumustest, kummardades fetišeid, kuigi peavad ennast kristlasteks või muhameedlasteks. Kuulasin süvenenult lugu, mille jutustas Ziguinchori koguduse vanem Victor.
„Sündisin Guinea suures fetišeid kummardavas perekonnas. Minu sünni ajal pühendas isa mu teatud vaimule ehk deemonile. Et selle soosingut võita, võtsin regulaarselt voodi alt musta kohvri, seadsin üles pisikese altari ja tõin vereohvreid sarvele, mis esindas mu deemonist kaitsjat. Isegi peale katoliiklaseks saamist tundsin end ikka veel orjastatuna. Peale Senegali kolimist hakkasid Jehoova tunnistajad koos minuga Piiblit uurima. Mina ja mu naine saime teada, et me ei või jätkata ’osavõtmist Jehoova lauast ja deemonite lauast’. (1. Korintlastele 10:21, NW) Aga kui lõpetasin ohvrite toomise, hakkasid deemonid meid ründama. Kartsin musta kohvrit koos kõigi selle deemonlike asjadega minema visata, sest tundsin üht meest, kes läks täiesti peast segi, kui seda tegi.” Millises lootusetus olukorras oli Victor!
„Lõpuks andsid sõnad Roomlastele 8:31, 38, 39 meile vajaliku jõu, vabanemaks kõigest, mis seotud fetišite kummardamisega. Nüüd, pannud kogu usalduse Jehoovale, oleme tõesti vabastatud. Kogu mu perel on nüüd lootus imelisele igavesele elule maises paradiisis, kus kogu inimkond on vaba kurjade deemonite mõjust.”
Lõpuks jõudis kätte aeg lahkuda. Kohvreid pakkides mõtlesin oma unustamatule Senegali külastusele. Kui uskukinnitav oli minu jaoks kohtuda ja rääkida nii paljude inimestega, kes olid vabastatud uimastite kuritarvitamise, ebamoraalsuse ja ebausu köidikutest ning nautisid nüüd tõelist vabadust. Vaatamata raskele majanduslikule olukorrale, leiavad nad rõõmu ja rahuldust, teenides Jehoovat, kes tõi neile kindla lootuse elada igavesti paradiislikul maal. Kui tänulikud oleme temale, kes võimaldas sellise hea sõnumi kuulutamise „Jehoova meelepärasel aastal” mitte ainult Senegalis, vaid kogu maailmas! (Jesaja 61:1, 2) — Isiklik kaastöö.
[Kaart lk 8]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
SENEGAL
St.Louis
Louga
Thiès
Dakar
Kaolack
GAMBIA
Banjul
[Pildid lk 9]
Külades jagatakse vabadusttoovat tõevett tasuta
Jehoova tunnistajate misjonäride kodu ja harubüroo Senegalis Dakaris
[Pilt lk 10]
Ka rannikul kuuleb Senegali rahvas kristlikku sõnumit