Uue maailmakorra otsinguil
„MEIE enda loodavasse uude maailma, kuhu oleme minemas, ei juhi meid ükski maakaart. Ajal, mil maailm vaatab tagasi üheksale sõdade, tülide ja kahtlustuste aastakümnele, vaadakem ka ettepoole — rahu, vabaduse ja külluse uuele sajandile ja uuele millenniumile.”
Need sõnad lausus USA president George Bush 1990. aasta 1. jaanuaril. Samasuguses sõnumis tegi Nõukogude president Mihhail Gorbatšov ettepaneku koostöö tegemiseks 90-ndate aastate jooksul, et vabastada „maailm hirmust ja usaldamatusest, kasututest relvadest, aegunud poliitilistest tõekspidamistest ja sõjalistest doktriinidest ning rahvaste- ja riikidevahelistest kunstlikest tõketest”. Sellest teatas Jaapani 1990. aasta 3. jaanuari Mainichi Daily News.
Ilmselt tärkasid suured lootused. Aasta hiljem olid need ikka veel olemas. Liidu olukorra läkituses 1991. aasta 29. jaanuaril vihjas president Bush sõjaohule Pärsia lahe ääres ja ütles: „Kaalul on enam kui vaid väike maa [Kuveit], kaalul on suur idee — uus maailmakord, kus erinevad riigid on lähenenud ühise eesmärgi nimel, saavutamaks inimkonna universaalseid taotlusi: rahu ja julgeolekut, vabadust ja seaduslikkust.”
Otsingud pole kerged
Inimest takistab uue maailmakorra otsingutel hulgaliselt probleeme. Relvastatud kokkupõrked on kindlasti tõkkeks. Viidates juba alanud sõjategevusele Iraagis ja Kuveidis, ütles 1991. aasta 28. jaanuari ajakiri Time: „Kui langesid pommid ja lendasid raketid, andsid uue maailmakorra lootused teed tuttavlikule korratusele.” Ajakiri lisas: „Mitte kellelgi ei peaks olema mitte mingeid illusioone, et paljukiidetud uus maailmakord on kohal või et see kord on lähedal.”
Mitte iial pole saavutatud rahvusvahelist koostööd ja see takistab inimese püüdlusi kehtestada uus maailmakord. Ettekandes, mis ilmus väljaandes The World & I (jaanuar 1991), uurisid õpetlased „superriikide ilmsikssaanud välispoliitikat ja selle võimalikku mõju uuele maailmakorrale”. Toimetaja lõpetas: „Ajalugu näitab, et parimatel aegadel on sõja ja rahu vaheline joon väga peenike. Rahvusvaheline koostöö, eriti suurriikide vahel, on otsustava tähtsusega, et minna külmast sõjast edukalt üle uude maailmakorda.”
Ka keskkonnaprobleemid on tõkkeks paljude poolt kujutletud uue maailmakorra ees. Lester R. Brown ütles aruandes State of the World 1991 (Maailmajälgimise Instituudi aruanne): „Keegi ei saa kindlalt öelda, missugune uus kord välja näeb. Aga kui me tahame järgmise sugupõlve jaoks tõotatud tulevikku kujundada, domineerivad järgmiste aastakümnete ülemaailmsetes ettevõtmistes hiigelsuured pingutused, mis on vajalikud, et anda vastupidine käik planeedi keskkonna allakäigule.” Aruanne märkis, et õhu saastamine on „jõudnud tervistohustavale tasemele sadades linnades ja põllukultuure kahjustavale tasemele terves reas maades”. See lisas: „Samal ajal kui planeeti asustavate inimeste hulk suureneb, taime- ja loomaliikide hulk väheneb. Looduslike elupaikade hävitamine ja saastamine kahandab maa bioloogilist mitmekesisust. Tõusev temperatuur ja jätkuv osoonikihi õhenemine võib kaotusi lisada.”
Seega on ilmne, et inimese uue maailmakorra otsingud on täis probleeme. Kas otsingud osutuvad edukateks? Kas võib öelda, et uus maailm on lähedal? Kui jah, kuidas see luuakse?