Inimeste plaanid rahvusvahelise julgeoleku saavutamiseks

„Kui kõik see on möödas, tahame olla tervendajad. Me tahame teha kõik võimaliku, hõlbustamaks selle saabumist, mida ma võiksin optimistlikult nimetada uueks maailmakorraks.” — USA president George Bush 1991. aasta jaanuaris, vahetult pärast Iraagi sõja puhkemist.

„President Bushi uue maailmakorra kontseptsioon rõhutab seaduslike normide tähtsust ja tõekspidamist, et rahvastel on vabaduse ja õiguse ees kollektiivne vastutus. Külma sõja lõppedes on kerkimas esile uus ajastu.” — USA suursaadik Austraalias 1991. aasta augustis.

„Tänasel õhtul, kui ma näen kogu maailmas demokraatia laienemise vaatemängu, oleme ehk tõepoolest sellele uuele maailmale lähemal kui kunagi varem.” — USA president George Bush 1991. aasta septembris.

PALJUD maailmajuhid räägivad sarnaselt president Bushiga tulevikust optimistlikult. Kas nende optimism on õigustatud? Kas Teise maailmasõja järgsed sündmused annavad alust taolisele optimismile? Kas sinu arvates on poliitikud võimelised tooma rahvusvahelist julgeolekut?

Inimeste väljapaistev plaan

„Teise maailmasõja kahe viimase aasta jooksul,” selgitas dokumentaalne telefilm Goodbye War, „tapeti igas kuus üle miljoni inimese.” Omal ajal tundsid rahvad pakilist vajadust sellise plaani järele, mis takistaks taolise sõja uuesti puhkemist. Ajal, mil sõda oli veel käimas, töötasid 50 rahva esindajad välja silmapaistvaima rahvusvahelise julgeolekuplaani, mida inimene on kunagi kavandanud: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja. Põhikirja preambula väljendas otsustavust „päästa järeltulevad põlved sõjaviletsusest”. Tulevased Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed otsustasid „ühendada oma jõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks”.

Nelikümmend üks päeva hiljem viskas lennuk Jaapanis Hirošima kohal alla aatomipommi. See lõhkes linna keskuse kohal ja tappis umbes 70 000 inimest. See plahvatus ja sellele järgnenud plahvatus Nagasaki kohal lõpetas edukalt sõja Jaapaniga. Kuna Jaapani liitlane Saksamaa oli alla andnud 1945. aasta 7. mail, oli Teine maailmasõda seega lõppenud. Aga kas oli see kõigi sõdade lõpp?

Ei olnud. Alates Teisest maailmasõjast on inimkond näinud üle 150 väiksema sõja, mis on nõudnud üle 19 miljoni inimelu. On selge, et ÜRO väljapaistev plaan pole toonud rahvusvahelist julgeolekut. Mis on läinud valesti?

Külm sõda

Need, kes planeerisid ÜRO asutamist, ei suutnud ette näha, et endiste Teise maailmasõja liitlaste vahel areneb kiiresti välja rivaalitsemine. Paljud riigid osalesid selles võimuvõitluses, mida hakati kutsuma külmaks sõjaks ja mis oli osaliselt võitlus kommunismi ja kapitalismi vahel. Selle asemel, et ühendada oma jõud sõja lõpetamiseks, toetasid need kaks rahvasteblokki regionaalkonfliktides vastaspooli ja võitlesid sel teel üksteisega Aasias, Aafrikas ja Ameerika mandritel.

Külm sõda hakkas sulama 1960-ndate lõpul. Sula jõudis haripunkti 1975. aastal, mil 35 riiki niinimetatud Helsingi kokkuleppele alla kirjutasid. Osavõtjate hulka kuulusid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid koos oma vastavate Euroopa liitlastega. Kõik lubasid töötada „rahu ja julgeoleku” heaks ja „hoiduda . . . jõuga ähvardamisest või jõu kasutamist ühegi riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mingil muul kombel, mis pole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega”.

Aga need ideed ei kandnud vilja. Kahe supervõimu vaheline võitlus muutus 1980-ndate algul jälle intensiivsemaks. Asjad läksid nõnda halvaks, et 1982. aastal tunnistas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni äsjavalitud peasekretär dr. Javier Pérez de Cuéllar, et ta organisatsioonil pole olnud edu, ja hoiatas „uue rahvusvahelise anarhia” eest.

Kuid tänapäeval ilmutavad ÜRO peasekretär ja teised juhid optimismi. Ajaleheuudised viitavad „külma sõja järgsele ajajärgule”. Kuidas see muutus tekkis?

„Külma sõja järgne ajajärk”

Tähelepanuväärne faktor oli Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi kokkutulek, kus osales 35 rahvast. Nad kirjutasid 1986. aasta septembris alla niinimetatud Stockholmi Dokumendile, kinnitades oma kohustusi 1975. aasta Helsingi Kokkuleppe ees.a Stockholmi Dokument sisaldab paljusid sõjalise tegevuse järelvalve teostamise reegleid. „Viimase kolme aasta tulemused on julgustavad ja kordaminekute tase hakkab ületama Stockholmi Dokumendis kirjapandud kohustusi,” teatas SIPRI (Stockholmi Rahvusvaheline Rahu-uuringute Instituut) oma aastaraamatus Yearbook 1990.

Seejärel jõudsid supervõimud 1987. aastal tähelepanuväärse kokkuleppeni, mis kohustab neid hävitama kõik maa pealt väljasaadetavad raketid tegevusraadiusega 500 kuni 5500 kilomeetrit. „Rakettide ja stardiseadmete füüsiline hävitamine toimub graafiku kohaselt ja kumbki osapool järgib täpselt kokkuleppetingimusi,” ütleb SIPRI.

Tuumasõjaohu vähendamiseks on võetud ette teisigi meetmeid. Näiteks 1988. aastal kirjutasid supervõimud alla „kontinentidevahelisi ballastilisi rakette ja allveelaevadelt väljasaadetavaid ballistilisi rakette” puudutavale kokkuleppele. Enne taoliste relvade väljasaatmist peab kumbki osapool teatama teisele osapoolele „mitte vähem kui kakskümmend neli tundi ette planeeritud aja, väljasaatmispiirkonna ja löögipiirkonna”. Nagu ütleb SIPRI, taolised kokkulepped „niisama hästi kui elimineerivad kohalike intsidentide ülemaailmseks tuumasõjaks laienemise võimaluse”.

Vahepeal on rahvusvahelise julgeoleku parandamise plaanid hoogu juurde saanud. Mais 1990, supervõimude tippkonverentsil Washingtonis (D.C.), tegi endine Nõukogude president Mihhail Gorbatšov ettepaneku, et kaks Euroopa riikide blokki kirjutaksid alla rahulepingule. Juulis tulid 16 NATO-sse (Põhja-Atlandi Liitu) kuuluvat lääneriiki kokku Londonis. Nende vastus Mihhail Gorbatšovi ettepanekule oli, et mõlemad pooled kirjutavad alla „ühisdeklaratsioonile, milles me pidulikult teatame, et me pole enam vaenlased, ja kinnitame endi kavatsust hoiduda jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest”. Pealkiri ühe Aafrika ajalehe esiküljel kirjeldas seda kui „Gigantsammu maailmarahu suunas”.

Seejärel, vahetult enne supervõimude tippkonverentsi Soomes Helsingis, ütles USA valitsusesindaja, et „sõjavõimalus [Lähis-Idas] toob kaasa uue maailmarahu ühisplaani”. Rahu sai tagasilöögi, kui Iraak tungis sisse Kuveiti ja sõda ähvardas levida kõigisse Lähis-Ida maadesse. Kuid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni volitusel surusid Ühendriikide poolt juhitud rahvusvahelised väed sissetunginud väed tagasi nende omale maale. Selles sõjas väljendunud rahvusvaheline eesmärgiühtsus andis mõnele julgust lootuses, et koidab uus koostööajajärk.

Sellest ajast on maailmasündmused edasi arenenud. Eriti on Nõukogude Liidu endine olemus teinud läbi dramaatilised muutused. Balti riikidel lubati kuulutada välja iseseisvus ning teised Nõukogude Liidu vabariigid järgisid nende eeskuju. Maades, mis paistsid tsentraliseeritud kommunistliku valitsuse all monoliitsetena, kerkis esile äge rahvuslik vastasseis. Aasta 1991 lõpul oli Nõukogude Liit ametlikult olemasolust kadunud.

Need radikaalsed muutused maailma poliitilisel laval on avanud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile võimaluste ukse. The New York Times ütles selle kohta: „Ülemaailmne pingelangus ja uus koostöövaim Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel võivad maailmaorganisatsiooni jaoks tähendada uut jõulisemat osa rahvusvahelistes suhetes.”

Kas on selle 47-aastase organisatsiooni jaoks jõudnud lõpuks kätte aeg näidata, mida ta suudab korda saata? Kas me oleme tõesti sisenemas ajajärku, mida Ühendriigid nimetasid „uueks sajandiks, uueks rahu, vabaduse ja õitsengu millenniumiks”?

[Allmärkus]