LÕPPSÕNA

„Niisiis võime olla täiesti julged”

Trükiväljaanne

1. Millisest kahest asjast juttu tuleb?

Minu vastus

NÜÜD, kui oleme jõudnud selle raamatu viimaste lehekülgedeni, mida võiks julguse kohta veel öelda? Räägime kahest asjast. Esiteks sellest, et piiblis on juttu hulga rohkematest julguse eeskujudest, kui oleme selles raamatus käsitleda jõudnud. Ja teiseks kordame üle, mida meil tuleb teha, et võiksime olla sama julged, nagu olid piibliaegade jumalateenijad.

2. Milliseid julgeid teenijaid on Jehooval läbi aegade veel olnud?

Minu vastus

² Kas sul mõlgub mõttes mõni vapper Jehoova teenija, kellest selles raamatus juttu polnud? Näiteks ilmutasid suurt julgust prohvetid Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Joona ja Malaki. Apostel Paulus kirjutas selliste meeste kohta: „Mõnede katsumuseks olid mõnitamised ja piitsutamised, enamgi veel – ahelad ja vanglad. ... [nad] olid puuduses ja raskustes, kogesid halba kohtlemist.” (Heebr. 11:36, 37.) Mõned ustavad jumalateenijad saadeti koguni surma. Kuid katsumustest hoolimata seisid nad kõik julgelt Jehoova poolel.

3., 4. Kuidas kaitsesid kaks naist, kelle nime pole avaldatud, kuningas Taaveti elu?

Minu vastus

³ Paljude kartmatute Jehoova teenijate nime piibel ei avalda. Võtame näiteks kaks naist, kes elasid kuningas Taaveti päevil. Taavet oli sunnitud Jeruusalemmast põgenema, sest tema alatu ja auahne poeg Absalom püüdis teda troonilt tõugata. Ta palus, et preester Saadok jääks Jeruusalemma, koguks Absalomi järgmise rünnaku kohta informatsiooni ja saadaks talle käskjalgadega sõna. Saadoki esimeseks sõnumiviijaks oli üks teenijatüdruk, kelle nime piiblis ei öelda. See vapper näitsik edastas Saadokilt kuuldu kahele ustavale Taaveti sulasele. Sulased asusid Taaveti juurde teele, kuid üks noormees nägi neid ja rääkis sellest Absalomile. Niisiis peitsid mehed end kähku ühte kaevu. Kaevuomaniku naine, kelle nime jällegi ei avaldata, kattis kaevusuu kiiresti kinni ja kuhjas selle peale vilja. Kui Absalomi mehed Taaveti sulaseid otsima tulid, juhatas naine nad valele teele. Need kaks julget naist olid kuninga kaitsmiseks valmis koguni oma eluga riskima. (2. Saam. 15:23–37; 17:8–22.)

Kollaaž kahest julgest naisest, kes kaitsesid kuningas Taavetit. 1. Teenijatüdruk räägib kahe Taaveti sulasega. 2. Naine, kes peitis Taaveti sulased oma mehe kaevu, seisab mõtlikult. Taustal on näha, kuidas kaks meest minema kõnnivad. — Teenijatüdruk ja kaevuomaniku naine tegutsesid julgelt kuninga huvides

⁴ Piiblis on tõesti palju julguse eeskujusid – mehi ja naisi, rikkaid ja vaeseid, silmapaistvaid ja lihtsaid inimesi. Kõigi nime ei ole küll avaldatud, kuid kõik nad tegutsesid julgelt koos Jumalaga. Nende lood on meile tänapäeval ääretult inspireerivad.

Julguse saladus

5.–7. Kust sai Paulus julgust, et katsumustest hoolimata oma ülesannet täita?

Minu vastus

⁵ Kuidas saame meie nende julgete jumalateenijate eeskujust õppust võtta? Need mehed ja naised polnud kõik loomu poolest julged. Ka ei saatnud neid Jehoova teenistuses edu pelgalt oma võimekuse tõttu. Nende julguse saladus peitus milleski muus.

⁶ Sellele saladusele jõuame jälile, kui mõtleme ühele seigale Pauluse elust. Filippi linnas ründas Paulust ja Siilast vihane rahvajõuk. Neil kisti riided seljast, neid peksti keppidega ja nad heideti vanglasse, kus nende jalad pakku pandi. (Ap. t. 16:12, 19–24.) Pärast säherdusi läbielamisi võis isegi Paulus kuulutustöö ees hirmu tunda. Kuid ta teadis, et tema ülesanne on Jehoovalt, ja tal oli ka järgmine sihtpunkt juba olemas – Tessaloonika. Ta vajas oma ülesande täitmiseks kõvasti sitkust ja julgust.

⁷ Kust Paulus jõudu ja julgust ammutas – kas mingitest sügavatest sisemistest ressurssidest? Ei, ta ei lootnud iseenda peale. Ta kirjutas hiljem: „Kuigi me olime kogenud kannatusi ja teotavat kohtlemist Filippis, nagu te teate, võtsime siiski oma Jumala abiga julguse kokku, et rääkida teile Jumala head sõnumit hoolimata suurest vastupanust.” (1. Tess. 2:2.) Paulus oli alandlik ja palus Jehoovalt julgust ning Jehoova aitaski tal vapper olla.

8. Kuidas Pauluse eeskujul hirmust võitu saada?

Minu vastus

⁸ Ära sinagi arva, et pead hirmu võitmiseks mingid sisemised jõu ja vapruse reservid üles leidma. Tee hoopis nagu Paulus: palveta Jehoova poole ning palu temalt julgust ja jõudu. (Ap. t. 4:29.) Sa võid kindel olla, et Jehoova vastab sulle.

9. Miks tasub Jehoovalt rohkem usku paluda?

Minu vastus

⁹ Julgusega on tihedalt seotud usk, mis on Jumala püha vaimu vili ja kristlase vaimse sõjavarustuse ülioluline osa. (Gal. 5:22, 23; Efesl. 6:16.) See on nii võimas, et võidab maailma ära. (1. Joh. 5:4.) Usk Jehoovasse ongi tõelise julguse allikas. Kui me oleme täiesti kindlad, et Jehoova on meiega, siis oleme igas olukorras julged. Seega võiksime paluda oma taevaselt isalt rohkem usku, just nagu apostlid Jeesuselt palusid. (Luuka 17:5.)

„Olge julged”

10., 11. Miks rõhutas Paulus heebrealastele kirjutades julguse tähtsust?

Minu vastus

¹⁰ Kui Paulus kirjutas heebrea kristlastele, kes elasid Jeruusalemmas ja selle lähistel, teadis ta, et neil on ees rasked ajad. Jeesus oli öelnud, et Jeruusalemm hävitatakse, ja see kohutav tragöödia oli juba ähvardavalt lähedal. (Luuka 19:41–44; 21:20–24.) Seepärast rõhutas Paulus heebrealastele, et neil tuleb olla julged. Nagu selle raamatu sissejuhatuses juttu oli, meenutas ta neile Jehoova lubadust: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Milline tulemus pidi olema sellel, kui nad Jehoovat jäägitult usaldavad? Paulus jätkab: „Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”” (Heebr. 13:5, 6.)

¹¹ Aastal 70 meie ajaarvamise järgi Jeruusalemm hävitatigi. Piibel sellest küll üksikasjalikult ei räägi, kuid üks on kindel: ustavad kristlased võtsid Pauluse sõnu kuulda. Nad olid julged ja põgenesid õigel ajal Jeruusalemmast mägedele, nagu Jeesus oli neid käskinud. (Luuka 21:20, 21.)

12. a) Mis aitab meil karmil ajal julge olla? b) Too näide nüüdisaja Jehoova teenijast, kes on väga vapper olnud, ja selgita, kuidas tema eeskuju sind innustab. (Vaata kasti „Nad olid Jumala abiga julged”.)

Minu vastused

¹² Meiegi elame karmil ajal ja ees ootab suurim viletsus, mida inimkond eales on näinud. (Hes. 38:1, 2, 10–12; Matt. 24:21.) Kuid me ei pea kartma, sest Jehoova on lubanud meid kaitsta. (Hes. 38:19–23; 2. Tess. 3:3.) Ta ei hülga iial neid, kes teda armastavad ja temasse usuvad. Jehoova käskis Joosual olla julge ja hästi tugev ning ta soovib, et sellised oleks ka meie. (Joosua 1:7, 9, 18.) Sedasama soovib ka Jeesus. Ta innustas oma järelkäijaid sõnadega „Olge julged”. Ta ka aitab meid: ta saadab meile püha vaimu, et võiksime mistahes katsumusele kindlameelselt vastu minna. (Joh. 14:26; 15:26, 27; 16:33.)

Kollaaž õdedest-vendadest, kes on katsumustest hoolimata julged. 1. Teismeline õde on klassiruumis, lai naeratus suul. Ta hoiab käes kooliõpikut ja brošüüri „Kas elu on loodud?” 2. Pere on põgenikelaagris. Vanemad hoiavad oma tütrekesel ümbert kinni. Kõik naeratavad. 3. Noor vend hoiab vanglatrellidest kinni ja naeratab. — Jehoova on lubanud anda meile püha vaimu, et võiksime mistahes katsumusele vapralt vastu minna

Nad olid Jumala abiga julged

Martin ja Gertrud Pötzinger

Martin ja Gertrud olid kolm ja pool kuud abielus olnud ja teenisid täisajaliselt Jehoovat, kui natsirežiim nad ootamatult lahku viis. 1936. aastal Martin arreteeriti ning saadeti Dachau koonduslaagrisse. Hiljem vahistati ka Gertrud. Möödus üheksa aastat, mil nad teineteist ei näinud. Enamiku sellest ajast ei teadnud kumbki, kas teine veel eluski on, kuid nad mõlemad olid võtnud nõuks Jehoovale ustavaks jääda. Martin viidi Dachaust üle kurikuulsasse Mauthauseni koonduslaagrisse, kus teda väga julmalt koheldi. Gertrudile määrati kolm ja pool aastat üksikvangistust, millele järgnes veel neli aastat Ravensbrücki koonduslaagris. Kui sõda lõppes, sai Gertrud teada, et Martin on elus. Ta palus sõjaväeametnikult mehe vabastamist ja tänu sellele vabastati veel sadakond Jehoova tunnistajat, kes olid Mauthauseni õudused üle elanud. Viimaks jälle koos, jätkasid Martin ja Gertrud täisajaliselt kuulutustööpõllul, kuni nad Brooklyni peetelisse kutsuti. Martinist sai juhtiva kogu liige. Ta tavatses usukaaslastele öelda: „Julgus on meie trumbiks.” Mõlemad teenisid Jehoovat ustavalt ja rõõmsalt kuni surmani.

„Julgus on meie trumbiks.” M. Pötzinger

Valentina Garnovskaja

Aastal 1945, kui Valgevene neiu Valentina oli umbes 20-aastane, rääkis üks vend talle piiblist. Valentinale meeldis see, mida ta teada sai, ning ta kohtus selle vennaga veel paar korda. Pärast seda ei näinud Valentina teda enam kunagi, ja kuna Jehoova tunnistajad olid keelustatud, oli raske nendega kontakti saada. Siiski hakkas Valentina julgelt tõest teistele rääkima, mistõttu ta arreteeriti ja saadeti kaheksaks aastaks vangilaagrisse. Pärast seda, kui ta oli 1953. aastal vabanenud, jätkas ta vapralt kuulutustööd, kuid ta arreteeriti taas ning pidi veel 10 aastat erinevates vangilaagrites viibima. Ühes laagris kohtas ta mitut Jehoova tunnistajast naist. Neil oli olemas piibel – keelatud raamat – ja üks neist näitas seda ka Valentinale. Möödas oli aastaid sellest, kui ta oli esimest korda Jehoova tunnistajaga vestelnud ja piiblit näinud. Pärast vabanemist aastal 1967 lasi Valentina end ristida. Ta tegi innukalt kuulutustööd, kuid 1969. aastal vangistati ta uuesti, seekord kolmeks aastaks. Valentina aga ei mõelnudki kuulutamist lõpetada. Aastaks 2001, mil ta suri, oli ta aidanud 44 inimesel tõesse tulla. Oma elule tagasi vaadates ütles ta: „Mul polnud oma kodu ja kogu mu vara mahtus ühteainsasse kohvrisse. Kuid olin Jehoovat teenides õnnelik ja tundsin rahulolu.”

„Mul polnud oma kodu ja kogu mu vara mahtus ühteainsasse kohvrisse. Kuid olin Jehoovat teenides õnnelik ja tundsin rahulolu.” V. Garnovskaja

Alfredo Fernández

Kui Alfredo oli saanud täisealiseks, kutsuti ta Argentina sõjaväkke. Südametunnistus ei lubanud tal aga sõjapidamisega mingit tegemist teha, seepärast polnud ta nõus väeteenistusse minema ega isegi sõdurivormi selga tõmbama. Ta pandi karistuseks vangi, kus valvurid teda piinasid ning rohkem kui korra teesklesid, et plaanivad ta hukata. Alfredot see aga ei murdnud. Ta luges sageli piiblit ja tegi loetu kohta märkmeid. Kui ta kohtu ette kutsuti, ütles kohtunik, et kui ta tuleb istungile sõjaväemundris, saab ta vabaks. Alfredo jäi aga endale kindlaks ja tal tuli vangis edasi istuda. Paraku pani piinamine tema tervisele kõva põntsu. Ta haigestus sedavõrd tõsiselt, et vanglaarst kuulutas ta surmalapseks. Mõistes, et tal pole enam kaua elada jäänud, kirjutas Alfredo perele kirja, mida alustas sõnadega: „Kallid kodused! Ma poleks iial arvanud, et pean teile sellise kirja kirjutama.” Ta tänas neid, et nad olid teda vangistuse ajal nii palju toetanud. „Ma olen Jehoovale ülimalt tänulik, et mul on selline pere,” kirjutas ta. „Ma mõistan, millist ahastust te võite neid ridu lugedes tunda. Palun ärge laske meeleheitel end murda, olge tugevad! Ammutage piiblist lohutust. ... Ärge unustage, et surm on kõigest vaheetapp. Ma loodan väga, et mulle mõtlemine annab teile jõudu vastu pidada.” Aastal 1982, pärast kolme aastat vangistust, kui Alfredo oli kõigest 21-aastane, ta suri. Ta jäi lõpuni vankumatuks.

„Palun ärge laske meeleheitel end murda, olge tugevad!” A. Fernández

Karen Oehm

Karen oli noorest peale rõõmsameelne ja innukas Jehoova teenija. Vallalisena nautis ta pioneerielu ja pärast abiellumist teenis koos oma mehe Raineriga Ameerika Ühendriikide peetelis. Kui ta oli 50-ndates, tabas teda ränk progresseeruv haigus amüotroofne lateraalskleroos (ALS). See haigus kahjustab närvirakke, mille tõttu kaob inimesel ajapikku kontroll lihaskonna töö üle, tekib halvatus ja saabub surm. Kui Karen selle diagnoosi sai, otsustas ta järelejäänud aega võimalikult hästi ära kasutada. Ta hoolitses tervise eest, nagu suutis, ning samal ajal pühendus piibliuurimisele ja kuulutustööle. Kui ta hakkas kõnevõimet kaotama, õppis ta kasutama arvutiprogrammi, mis võimaldab kirjutada teksti silmaliigutuste abil. Sedasi kirjutada oli küll vaevanõudev, kuid nii sai ta koosolekutel vastata ja kirja teel kuulutada. Üks hooldajaid, kes oli tema usukaaslane, ütles: „Ta ei kurtnud kunagi, et miks see just temaga pidi juhtuma. Kaks nädalat enne surma kirjutas ta kirja ühele naisele, kellega ma aeg-ajalt piiblist räägin, ja lõpetas selle sõnadega „Kui sa vajad õlga, mille najal nutta, siis olen su jaoks olemas”.” Teine hooldaja ütles: „Ta ei haletsenud ennast. Tema olukorras oleks võinud kergesti meelt heita. Aga Kareni usk ülestõusmisse oli nii tugev, et ta ei näinud mingit põhjust masenduseks. Ta teadis, et ta ärkab üles ja et Jehoova teeb ta täiesti terveks.” Kui Karen haigestus, küsis tema kaksikõde: „Kuidas sa küll suudad nii vapper olla?” Karen vastas: „Jehoova annab mulle nii palju jõudu kui vaja.” Ja nõnda see tõesti oli. Pärast Kareni surma andis Rainer tema sugulastele ja sõpradele edasi kirjad, milles naine neid tänab, lohutab ja usus kinnitab.

„Jehoova annab mulle nii palju jõudu kui vaja.” K. Oehm

13. Mis aitab sinul Jehoovat julgelt edasi teenida?

Minu vastus

¹³ Kujutle aega, kui kogu maa peal on rahu ning surmaunne suikunud inimesed, keda Jehoova on oma piiritus mälus hoidnud, ärkavad ellu. Sa võid kohtuda kõigi nendega, kellest oli juttu selles raamatus, ja veel paljude teiste südikate Jehoova teenijatega. Kas on mõeldav, et keegi neist kahetseb, et teenis selles kurjas maailmas Jehoovat – vahest koguni oma elu hinnaga? Muidugi mitte. Ja mõelda vaid, sa saad koos nendega külg külje kõrval meie kaunist maakera paradiisiks muuta! Sa tunned võrreldamatut rõõmu, nii et kõik raskused, millega sa oled pidanud viimseil päevil Jehoovat teenides rinda pistma, vajuvad unustusehõlma. Jää siis lõpuni julgeks, sa ei pea seda mitte kunagi kahetsema!

Õnnelikud vennad-õed ja lapsed on koos paradiisis. Mõned toidavad kaelkirjakuid, teised vaatavad karakalipoega, kolmandad küpsetavad pitsat, mõned vestlevad, mõned mängivad pilli.