Lisa
Veri. Kelle valik ja kelle südametunnistus?
Dr. J. Lowell Dixon
Kordustrükk ”New York State Journal of Medicine” loal (1988, 88, 463—464), copyright: Medical Society of the State of New York.
ARSTID on kohustunud rakendama oma teadmisi, oskusi ja kogemusi, võitlemaks haiguste ja surma vastu. Ent mis siis, kui patsient keeldub soovitatud ravist? Eriti tõenäoline on see siis, kui patsient on Jehoova tunnistaja ja pakutud ravi seisneb täisvere, punaliblede, plasma või vereliistakute manustamises.
Kui arsti meelest oleks tarvis kasutada verd, võib ta tunda, et patsiendi valitud vereta ravi seob oma tööle pühendunud meedikute käed. Siiski ei tohiks unustada, et tihti otsustavad peale Jehoova tunnistajate teisedki patsiendid oma arsti soovitusi eirata. Appelbaumi ja Rothi1 andmetel keeldus kliinikutes 19% patsiente vähemalt ühest ravimenetlusest või protseduurist hoolimata sellest, et 15% keeldumisjuhtusid ”olid potentsiaalselt eluohtlikud”.
Üldlevinud arvamus ”arst teab paremini” paneb enamikku patsiente arsti oskusi ja teadmisi jäägitult usaldama. Ent kui salakavalalt ohtlik oleks, kui arst võtaks seda arvamust kui teaduslikku tõsiasja ning kohtleks oma patsiente vastavalt sellele. Tõsi, meie meditsiiniline väljaõpe, litsentsid ja kogemused annavad meile meditsiini vallas märkimisväärseid eesõigusi. Meie patsientidel aga on õigused. Ja nagu me ilmselt teame, on seaduse (isegi põhiseaduse) järgi rohkem kaalu õigustel.
Enamiku haiglate seinal ripub patsiendi õiguste loetelu. Üks neist õigustest on teadmisel põhinev nõusolek [informed consent], mida võiks täpsemalt nimetada teadlikuks valikuks [informed choice]. Kui patsienti on informeeritud sellest, millised on eri ravimeetodite (või ka ravimata jätmise) võimalikud tagajärjed, on tema enda otsustada, mida ta valib. New Yorgis Bronxis Albert Einsteini nimelises haiglas on vereülekannet ja Jehoova tunnistajaid puudutavas määruseprojektis öeldud: ”Igal täiskasvanud teovõimelisel patsiendil on õigus keelduda ravist, ükskõik kui suurt ohtu see keeldumine tema tervisele ka ei kujutaks.”2
Kuigi arstid võivad väljendada oma muret seoses eetiliste printsiipidega või vastutuse kandmisega, rõhutavad kohtud patsiendi valiku ülimuslikkust.3 New Yorgi apellatsioonikohus otsustas, et ”patsiendil [on] ülim õigus määrata oma ravi kulgu .. Arsti ei saa süüdistada juriidiliste ega ametialaste kohustuste täitmata jätmises, kui ta austab pädeva täiskasvanud patsiendi õigust keelduda meditsiinilisest ravist”.4 Sama kohus on ka märkinud, et ”kuigi on tähtis arsti-eetikast kinni pidada, ei kaalu see üles siinloetletud indiviidi põhiõigusi. Esmatähtsad ei ole mitte institutsiooni nõuded, vaid üksikisiku vajadused ja soovid”.5
Kui Jehoova tunnistaja keeldub verest, võivad arstid tunda süümepiinu, mõeldes, et nad ei saa anda oma parimat. Kuid tegelikult palubki tunnistaja kohusetruudelt arstidelt parimat alternatiivset ravi, mis antud oludes võimalik. Me peame sageli kohaldama oma ravi vastavalt olukorrale, näiteks kui on tegemist hüpertensiooniga, ägeda allergiaga antibiootikumide suhtes või kui pole võimalik kasutada mingeid kalleid seadmeid. Tunnistajast patsiendi puhul palutakse arstidel lahendada meditsiiniline või kirurgiline probleem kooskõlas patsiendi valiku ja südametunnistusega, kooskõlas tema moraalse ja religioosse otsusega hoiduda verest.
Suur hulk aruandeid tunnistajatest patsientidele tehtud ulatuslike operatsioonide kohta näitab, et paljud arstid saavad puhta südametunnistusega ja edukalt tulla vastu palvele verd mitte kasutada. Näiteks 1981. aastal tegi Cooley ülevaate 1026 kardiovaskulaarsest operatsioonist, millest 22% tehti alaealistele. Ta tuli järeldusele, et ”risk Jehoova tunnistajatest patsientide opereerimisel ei ole oluliselt suurem kui teiste puhul”.6 Kambouris7 teatas ulatuslikest operatsioonidest, mis tehti Jehoova tunnistajatele; mõningatele neist oli ”keeldutud andmast hädavajalikku kirurgilist abi, kuna nad ei nõustunud verd võtma”. Ta ütles: ”Kõigile patsientidele kinnitati enne ravi, et nende usulisi tõekspidamisi respekteeritakse, ükskõik mis operatsioonisaalis ka ei juhtuks. Sellisel lähenemisviisil ei olnud mingeid ebasoovitavaid tagajärgi.”
Kui patsient on Jehoova tunnistaja, ei ole küsimus niivõrd valikuvabaduses, kuivõrd südametunnistuses, ja mitte üksnes arsti südametunnistuses. Mida ütleb patsiendi süda? Jehoova tunnistajad peavad elu Jumala kingituseks ja verd selle sümboliks. Nad usuvad Piibli käsku, et kristlased peavad ’hoiduma vere eest’ (Apostlite teod 15:28, 29).8 Järelikult, kui arst paternalistlikult talitab vastupidiselt sellise patsiendi sügavatele ja pikaajalistele usulistele veendumustele, võivad tagajärjed olla traagilised. Paavst Johannes Paulus II on öelnud, et kui kedagi sunnitakse toimima vastupidiselt oma südametunnistusele, ”on see kõige valusam hoop, mida inimväärikusele võib anda. Mõnes mõttes on see hullem kui füüsilise surma põhjustamine ehk tapmine”.9
Samal ajal kui Jehoova tunnistajad keelduvad verest usulistel põhjustel, otsustab üha rohkem patsiente, kes ei kuulu sellesse rühmitusse, vältida verd taoliste riskide tõttu nagu AIDS, non-A-non-B-hepatiit ja immunoloogilised reaktsioonid. Me võime esitada neile oma arvamuse, et need ohud näivad kasuga võrreldes tähtsusetud. Kuid nagu Ameerika Arstide Assotsiatsioon osutab, on patsient see, kes ”langetab lõpliku otsuse, kas ta valib arsti soovitatud ravi või operatsiooni või riskib elada ilma selleta. See on iga inimese loomulik õigus, mida tunnustab ka seadus”.10
Näiteks tõi Macklin11 riski ja kasu suhte esile Jehoova tunnistaja puhul, ”kellel ilma vereülekandeta oli oht verest tühjaks joosta”. Üks meditsiinitudeng sõnas: ”Ta on täie mõistuse juures. Mida teha, kui usulised tõekspidamised lähevad vastuollu ainuvõimaliku raviga?” Macklin arutles: ”Me võime olla kindlalt veendunud, et see inimene eksib. Kuid Jehoova tunnistajad on veendunud, et vereülekande tegemine .. [võib] kaasa tuua igavese hukatuse. Meid on õpetatud analüüsima riski ja kasu suhet meditsiinilisest küljest, ent kui vaekaussidele asetada igavene hukatus ja järelejäänud elu maa peal, paistab asi hoopis teises valguses.”11
Vercillo ja Duprey12 viitavad selles ajakirja [”New York State Journal of Medicine”] numbris Osborne’i kohtuasjale, rõhutamaks vajadust tagada ülalpeetavate heaolu. Kuid mil viisil see kohtuasi lahendati? See puudutas üht kahe alaealise lapse isa, kes oli raskelt vigastatud. Kohus otsustas, et kui isa sureb, kannavad sugulased laste eest aineliselt ja vaimselt hoolt. Nii nagu teistegi hiljutiste kohtuasjade puhul,13 ei leidnud kohus mitte midagi, mis riigi huvides sunniks õigustama patsiendi ravivaliku arvestamata jätmist; kohtulik sekkumine, andmaks luba talle äärmiselt vastumeelse ravi pealesurumiseks, polnud põhjendatud.14 Tänu alternatiivsele ravile patsient paranes ning kandis edasi oma pere eest hoolt.
Kas pole tõsi, et valdava enamiku juhtumite puhul, millega arstid on kokku puutunud või võivad veel puutuda, on võimalik tulla toime ilma vereta? Meie õpingud on viinud meid hästi kurssi meditsiiniliste probleemidega, ent me ei tohiks unustada, et meie patsiendid on siiski inimolendid, kelle individuaalseid väärtushinnanguid ja eesmärke ei saa eirata. Nemad ise teavad kõige paremini, mis neile tähtis on, milline on nende moraal ja südametunnistus, mis annavad nende elule mõtte.
Jehoova tunnistajatest patsientide religioosse sisetunde respekteerimine võib meie oskused proovile panna. Ent kui me selle ees tagasi ei kohku, kaitseme väärtuslikke, meile kõigile hinnalisi vabadusi. John Stuart Mill kirjutas selle kohta tabavalt: ”Mitte ükski ühiskond, kus neid vabadusi täiel määral ei respekteerita, ei ole vaba, ükskõik milline selle valitsusvorm ka ei oleks .. Igaüks on oma tervise, olgu füüsilise, psüühilise või vaimse tervise peremees. Inimkonnal oleks rohkem kasu sellest, kui igaühel lastaks elada nii, nagu tema meelest hea on, mitte ei sunnitaks elama nii, nagu ülejäänute meelest hea on.”15
[KASUTATUD KIRJANDUS]
1. Appelbaum, P. S., Roth, L. H. Patients who refuse treatment in medical hospitals. JAMA, 1983, 250, 1296—1301.
2. Macklin, R. The inner workings of an ethics committee: Latest battle over Jehovah’s Witnesses. Hastings Cent. Rep., 1988, 18(1), 15—20.
3. Bouvia v. Superior Court, 179 Cal. App. 3d 1127, 225, Cal. Rptr., 297 (1986); In re Brown, 478 So 2d 1033 (Miss. 1985).
4. In re Storar, 438 NYS 2d 266, 273, 420 NE 2d 64, 71 (NY 1981).
5. Rivers v. Katz, 504 NYS 2d 74, 80 n 6, 495 NE 2d 337, 343 n 6 (NY 1986).
6. Dixon, J. L., Smalley, M. G. Jehovah’s Witnesses. The surgical/ethical challenge. JAMA, 1981, 246, 2471—2472.
7. Kambouris, A. A. Major abdominal operations on Jehovah’s Witnesses. Am. Surg. 1987, 53, 350—356.
8. Jehovah’s Witnesses and the Question of Blood. Brooklyn, NY, Watchtower Bible and Tract Society, 1977, lk. 1—64.
9. Pope denounces Polish crackdown. NY Times, 11. jaanuar 1982, lk. A9.
10. Office of the General Counsel. Medicolegal Forms with Legal Analysis. Chicago, American Medical Association, 1973, lk. 24.
11. Kleiman, D. Hospital philosopher confronts decisions of life. NY Times, 23. jaanuar 1984, lk. B1, B3.
12. Vercillo, A. P., Duprey, S. V. Jehovah’s Witnesses and the transfusion of blood products. NY State J. Med., 1988, 88, 493—494.
13. Wons v. Public Health Trust, 500 So 2d 679 (Fla. Dist. Ct. App.) (1987); Randolph v. City of New York, 117 AD 2d 44, 501 NYS 2d 837 (1986); Taft v. Taft, 383 Mass 331, 446 NE 2d 395 (1983).
14. In re Osborne, 294 A 2d 372 (DC Ct. App. 1972).
15. Mill, J. S. On liberty. Adler, M. J., Great Books of the Western World. Chicago, Encyclopaedia Britannica, Inc, 1952, 43. köide, lk. 273.