Heatasemelised vereülekande alternatiivid

Sa võid küsida, et kui vereülekanded on ohtlikud, kas on neile siis mingeid heatasemelisi alternatiive. See on hea küsimus ja eriti väärib seejuures tähelepanu sõna ”heatasemeline”.

Kõik inimesed, kaasa arvatud Jehoova tunnistajad, soovivad saada tõhusat ja heatasemelist arstiabi. Dr Grant E. Steffen tõi välja selle kaks põhitegurit: ”Arstiabi võib pidada heatasemeliseks siis, kui kõik, mis selle abiga on seotud, võimaldab saavutada vastuvõetavaid meditsiinilisi ja mittemeditsiinilisi eesmärke.” (”The Journal of the American Medical Association”, 1. juuli 1988.) ”Mittemeditsiiniliste eesmärkide” hulka kuulub kindlasti ka patsiendi eetiliste tõekspidamistega ja Piiblist õpetatud südametunnistusega arvestamine (Apostlite teod 15:28, 29).

Kas on olemas vastuvõetavaid ja tõhusaid meetodeid, lahendamaks raskeid meditsiinilisi probleeme ilma verd kasutamata? Võib rõõmuga öelda, et on küll.

Kuigi enamik kirurge väitis, et nad andsid verd ainult äärmise vajaduse korral, vähenes verekasutus pärast AIDSi epideemia puhkemist järsult. Ühe ajakirja juhtkirjas öeldi, et AIDSi ”epideemia üks väheseid kasulikke külgi” seisneb selles, et ”see on ajendanud arste ja patsiente leidma kõikvõimalikke mooduseid vereülekannete vältimiseks” (”Mayo Clinic Proceedings”, september 1988). Üks verepanga ametnik ütleb selgituseks: ”Küsimus on teravamalt tõusetunud, tohtrid on probleemi tõsisemalt suhtuma hakanud (kuna ohud on üha tajutavamad) ning kasvanud on nõudmine alternatiivide järele.” (”Transfusion Medicine Reviews”, oktoober 1989.)

Pane tähele, alternatiivid on olemas! Saame sellest paremini aru, kui vaatame, miks verd üldse üle kantakse.

Punalibledes sisalduv hemoglobiin transpordib hapnikku, mis on vajalik tervise ja elu säilitamiseks. Nii et kui inimene on kaotanud suure hulga verd, võib paista loogiline see lihtsalt asendada. Tavaliselt on inimese igas liitris veres 140—150 grammi hemoglobiini. (Teine võimalus on ära mõõta punaliblede mahufraktsioon ehk hematokrit, mis üldiselt on umbes 0,45.) Varem oli kirjutamata reegel, et patsiendile tehti enne operatsiooni vereülekanne, kui tema hemoglobiiniväärtus oli alla 100 (või hematokriti näit 0,30). Šveitsi ajakiri ”Vox Sanguinis” (märts 1987) teatas, et ”65% [anestesiolooge] nõudis, et enne plaanilist operatsiooni oleks patsiendi hemoglobiinitase 100 g/l”.

Kuid 1988. aastal küsis professor Howard L. Zauder vereülekande alasel konverentsil: ”Kust me selle ”maagilise numbri” võtnud oleme?” Ta ütles selgelt: ”Selle nõudmise päritolu, et patsiendi hemoglobiini (Hb) hulk peaks enne narkoosi olema 100 grammi [liitris], on peidetud pärimustesse, mattunud ebamäärasusse ning sellel puudub igasugune kliiniline ja eksperimentaalne alus tõendusmaterjali näol.” Kujuta neid paljusid tuhandeid patsiente, kellele tehti vereülekanne ’ebamäärase, alusetu’ nõudmise tõttu!

Võib tekkida küsimus, miks peetakse hemoglobiinitaseme normväärtuseks 140, kui inimene saab hakkama ka palju vähemaga. See on reserv, mida organism kasutab kudede hapnikuga varustamiseks füüsilise tegevuse ja raske töö ajal. Aneemiliste haigete uurimine on mõnikord isegi näidanud, et ”töövõime ei paista olevat kahanenud ka sedavõrd madala hemoglobiini kontsentratsiooni korral, nagu seda on 70 g/l. Vahel on täheldatud ainult vähest töövõime langust”. (”Contemporary Transfusion Practice”, 1987.)

Täiskasvanud niisiis tulevad toime madala hemoglobiinitasemega, aga kas ka lapsed? Dr. James A. Stockman III ütleb: ”Enneaegsetel lastel, kui üksikud erandid välja arvata, langeb hemoglobiinisisaldus esimese kolme elukuu jooksul .. Vereülekande näidustused imikutele pole üheselt määratletud. Tegelikult paistavad paljud lapsed taluvat märkimisväärselt madalat hemoglobiini kontsentratsiooni, ilma et neil tekiks ilmseid kliinilisi haigusnähtusid.” (”Pediatric Clinics of North America”, veebruar 1986.)

Kõik see aga ei tähenda, et kui inimene kaotab õnnetusjuhtumi tagajärjel või operatsiooni ajal palju verd, ei tuleks midagi ette võtta. Järsu ja kiire verekaotuse korral langeb vererõhk ning võib tekkida šokk. Sel juhul on ennekõike tarvis peatada verejooks ning taastada ringleva vere maht. See aitab vältida šokki ning tänu sellele püsivad allesjäänud punalibled ning teised verekomponendid ringluses.

Veremahtu võib täita ilma täisverd või vereplasmat kasutamata.a Veremahu suurendajatena toimivad tõhusalt mitmesugused vereasendusvedelikud. Neist lihtsaim on füsioloogiline soolalahus, mis on odav ning isotooniline meie vereplasmaga. On ka eriomadustega vedelikke, nagu dekstraan, Haemaccel ning Ringeri laktaatlahus. Hetatärklis (HES) on uuem veremahu suurendaja, mida ”võib julgesti soovitada neile [põletushaavadega] patsientidele, kes keelduvad verepreparaatidest” (”Journal of Burn Care & Rehabilitation”, jaanuar/veebruar 1989). Neil vedelikel on omad selged eelised. ”Kristalloidlahused [nagu füsioloogiline lahus ning Ringeri laktaatlahus], dekstraan ning HES on suhteliselt vähetoksilised, odavad ja kergesti kättesaadavad, neid võib säilitada toatemperatuuril, nende puhul pole tarvis teha sobivusproove ega karta vereülekande vahendusel levivaid haigusi.” (”Blood Transfusion Therapy—A Physician’s Handbook”, 1989.)

Siiski võid sa küsida, mis abi on vereasendajatest, kui organismi varustamiseks hapnikuga läheb vaja punaliblesid. Nagu juba mainitud, on inimesel olemas reservid hapniku transportimiseks. Verekaotuse korral hakkavad tööle imelised kompensatoorsed mehhanismid. Iga löögiga hakkab süda järjest rohkem verd pumpama. Kuna kaotatud veri on asendatud sobiva vedelikuga, voolab nüüd juba lahjenenud veri vabamalt, ja seda isegi väikestes veresoontes. Keemiliste muutuste tulemusena antakse kudedes ära rohkem hapnikku. Need protsessid on niivõrd tõhusad, et isegi siis, kui alles on jäänud vaid pooled punalibled, võib kudede hapnikuga varustatus olla umbes 75 protsenti tavalisest. Puhkeolekus kasutab haige ära ainult 25 protsenti veres sisalduvast hapnikust. Ning enamik üldanesteetikume kahandab organismi hapnikuvajadust.

KUIDAS SAAVAD ARSTID AIDATA?

Asjatundlikud arstid võivad aidata inimest, kes on kaotanud verd ning kellel on seetõttu vähem punaliblesid. Kui veremaht on taastatud, võivad arstid manustada kõrge kontsentratsiooniga hapnikku. See suurendab vere hapnikusisaldust ning on sageli toonud märkimisväärseid tulemusi. Briti arstid võtsid selle meetodi appi naise puhul, kes oli kaotanud nii palju verd, et ”tema hemoglobiinisisaldus langes 18 g/l-ni. Tema ravis kasutati edukalt .. kõrge kontsentratsiooniga hapniku inhalatsiooni ning manustati suurtes kogustes želatiinilahust [Haemaccel]”. (”Anaesthesia”, jaanuar 1987.) Samuti öeldakse selles teadaandes, et teisi ägeda verekaotusega patsiente on tulemuslikult ravitud hüperbaarilise oksügenisatsiooni kambrites.

Peale selle võivad arstid ergutada patsiendi punalibleloomet. Kuidas? Manustades (lihasesse või veeni) rauapreparaate, mis võivad punaliblede moodustumist kolm-neli korda kiirendada. Viimasel ajal on kasutusele võetud veel üks abivahend. Neerudes tekib hormoon erütropoetiin (EPO), mis stimuleerib punalibleloomet luuüdis. Nüüd on saadaval sünteetiline (rekombinantne) erütropoetiin. Arstid võivad anda seda aneemilisele patsiendile ning soodustada seega punaliblede väga kiiret moodustumist.

Isegi operatsiooni ajal võivad asjatundlikud ja kohusetruud kirurgid ning anestesioloogid aidata sellega, et kasutavad eesrindlikke verekadu vähendavaid meetodeid. Verejooksu vähendamisel on äärmiselt tähtis ülihoolikas operatsioonitehnika (näiteks elektrokauterisatsioon). Mõnikord võidakse haava valguv veri aspireerida, filtreerida ning vereringesse tagasi suunata.b

Kui patsient ühendatakse tehisvereringeaparaadiga, mis on eelnevalt täidetud vereta lahusega, võib ta tänu hemodilutsioonile kaotada vähem punaliblesid.

Peale selle on abi veel muudestki meetoditest: patsiendi kehatemperatuuri alandamine, vähendamaks kudede hapnikuvajadust operatsiooni ajal; juhitav hüpotoonia; koagulatsiooni parandamine ravimitega; veritsusaja lühendamine desmopressiini (DDAVP) abil; laserskalpellid. Sedamööda, kuidas arstid ning asjasthuvitatud patsiendid otsivad mooduseid vereülekannete vältimiseks, kasvab ka eeltoodud loetelu. Loodetavasti ei kaota sa kunagi suurt hulka verd. Ent kui see peaks juhtuma, on väga tõenäoline, et asjatundlikud arstid suudavad ravida sind ilma vereülekandeta, millega on seotud nii palju ohtusid.

NÕUS OPERATSIOONI, KUID MITTE VEREÜLEKANDEGA

Tänapäeval keelduvad verest paljud inimesed. Murest tervise pärast nõutavad nad seda, mida Jehoova tunnistajad taotlevad peamiselt usulistel põhjustel: heatasemelist arstiabi, kus rakendatakse alternatiivseid, vereta ravimeetodeid. Nagu oleme näinud, on seejuures siiski võimalik teha ulatuslikke operatsioone. Kui sind ikka veel kahtlused vaevavad, võivad mõningad meditsiinikirjandusest nopitud lisatõendid need ehk hajutada.

Artiklis ”Nelja suure liigese asendusoperatsioon Jehoova tunnistajal” (”Orthopaedic Review”, august 1986) räägiti aneemilisest patsiendist, kes põdes ”mõlema põlve- ning puusaliigese kaugelearenenud moondavat põletikku”. Enne ja pärast mitmeetapilist operatsiooni kasutati raud-dekstraani. Lõikus õnnestus. Ajakirjas ”British Journal of Anaesthesia” (1982) oli juttu 52-aastasest Jehoova tunnistajast, kelle hemoglobiinitase oli alla 100 g/l. Verekao vähendamiseks kasutati juhitavat hüpotooniat ning talle tehti puusa- ja õlaliigese täielik asendusoperatsioon. Ka üks Arkansase ülikooli (USA) operatsioonirühm kasutas seda meetodit saja Jehoova tunnistaja puusaliigese asendusoperatsioonidel ning kõik patsiendid paranesid. Seda osakonda juhatav professor kommenteerib: ”Seda, mida oleme õppinud nende (Jehoova tunnistajatest) patsientide juures, rakendame nüüd kõigi oma patsientide puhul, kellele me puusaliigese täielikku asendusoperatsiooni teeme.”

Mõningad Jehoova tunnistajad on oma südametunnistusest lähtuvalt nõustunud elundisiirdamisega tingimusel, et seda tehakse vereta. Aruandes, kus käsitleti 13 neerusiirdamist, öeldi lõpetuseks: ”Üldkokkuvõttes näitavad tulemused, et enamikule Jehoova tunnistajatele on võimalik ohutult ja tulemuslikult neeru siirdada.” (”Transplantation”, juuni 1988.) Samuti ei ole verest keeldumine olnud takistuseks isegi edukale südamesiirdamisele.

Võib-olla huvitab sind, kuidas on lugu teiste vereta lõikustega. ”Medical Hotline” (aprill/mai 1983) rääkis ”Jehoova tunnistajatest, kellele tehti [USAs Wayne’i Riiklikus Ülikoolis] ulatuslikke günekoloogilisi ja sünnitusabi operatsioone ilma vereülekanneteta”. See sõnumileht teatas: ”Surmajuhtumeid ega komplikatsioone ei olnud rohkem kui naistel, kellele oli samalaadseid operatsioone tehtud vereülekandega.” Seejärel tõi sõnumileht ära oma kommentaari: ”Selle uuringu tulemused annavad ilmselt põhjust suhtuda verekasutusse uutmoodi kõigi naiste puhul, kellele tehakse sünnitusabi või günekoloogilisi operatsioone.”

Saksamaal Göttingeni ülikooli haiglas tehti üldkirurgiline operatsioon 30 patsiendile, kes keeldusid verest. ”Ei tulnud ette mingeid selliseid komplikatsioone, mida poleks võinud esineda patsientidel, kes nõustuvad vereülekandega. [— — —] Asjaolust, et verd pole võimalik üle kanda, ei tohiks suurt numbrit teha ega sel põhjusel keelduda operatsioonist, mis on vajalik ning kirurgiliselt õigustatud.” (”Risiko in der Chirurgie”, 1987.)

Verd kasutamata on paljudele täiskasvanutele ja lastele tehtud isegi ajuoperatsioone, näiteks New Yorgi Ülikooli meditsiinikeskuses. Aastal 1989 kirjutas neurokirurgia osakonna juhataja dr. Joseph Ransohoff: ”On täiesti ilmne, et enamikul juhtudel võib väga vähese riskiga loobuda verepreparaatidest haigete puhul, kelle usulised tõekspidamised ei luba neid kasutada, iseäranis siis, kui opereerida on võimalik viivitamatult ning suhteliselt lühikese ajaga. Erilist huvi väärib asjaolu, et sageli ei tule mulle meeldegi, et patsient on Jehoova tunnistaja, enne kui ta haiglast lahkudes tänab mind selle eest, et olen tema usulisi tõekspidamisi respekteerinud.”

Ja lõpuks vaatame, kas ilma vereta on täiskasvanutele ja lastele võimalik teha ka keerukaid südame ja veresoonte operatsioone. Dr Denton A. Cooley on selle ala pioneer. Nagu võid näha meditsiiniartiklist, mille kordustrükk on toodud lisas lehekülgedel 27—29, esitas dr. Cooley oma varasemate uuringute põhjal järelduse, et ”risk Jehoova tunnistajatest patsientide opereerimisel ei ole oluliselt suurem kui teiste puhul”. Nüüd, olles teinud 1106 taolist operatsiooni, kirjutab ta: ”Pean igal juhtumil kinni oma lubadusest või patsiendiga sõlmitud kokkuleppest”, nimelt, verd mitte kasutada.

Nagu kirurgid on täheldanud, iseloomustab Jehoova tunnistajaid veel üks joon: positiivne hoiak. ”Nende patsientide hoiak on olnud lausa eeskujulik,” kirjutas dr. Cooley 1989. aasta oktoobris. ”Nad ei karda komplikatsioone ega isegi surma nagu enamik patsiente. Nad on ääretult ustavad oma tõekspidamistele ja oma Jumalale.”

See ei tähenda, et nad kasutavad õigust surra. Nad taotlevad innukalt heatasemelist arstiabi, sest nad soovivad terveks saada. Nad on veendunud, et vere kohta käivale Jumala seadusele kuuletumine on tark tegu; see omakorda soodustab vereta kirurgia arengut.

Professor dr. V. Schlosser Freiburgi Ülikooli kirurgiahaiglast (Saksamaa) märkis: ”Selle patsientide grupi juures polnud perioperatiivsete verejooksude sagedus suurem; komplikatsioone esines harvemini või üldse mitte. Jehoova tunnistajatele iseloomulik eriline suhtumine haigusesse avaldas perioperatiivsele protsessile positiivset mõju.” (”Herz Kreislauf”, august 1987.)

[Allmärkused]

[Kast lk 13]

”Oleme sunnitud tegema järelduse, et praegu manustatakse verekomponente paljudele sellistele patsientidele, kes sellest mingit kasu ei või saada (veri pole vajalik) ja kellel samal ajal on siiski märkimisväärne soovimatute tagajärgede risk. Ükski arst ei määraks teadlikult patsiendile ravi, mis on toimetu või hoopis kahjulik, aga just nõnda juhtub, kui verd vajaduseta üle kantakse.” (”Transfusion-Transmitted Viral Diseases”, 1987)

[Kast lk 14]

”Mõningad autorid on kinnitanud, et lubatav võib olla isegi nii madal hemoglobiinisisaldus nagu 20—25 g/l. [— — —] Terve inimene, kellel ei ole lähiminevikus verekaotust esinenud, võib kaotada 50 protsenti punaliblede massist ja tal ei pruugi tekkida peaaegu mingeid haigusnähte.” (”Techniques of Blood Transfusion”, 1982)

[Kast lk 15]

”Varasematest seisukohtadest küsimustes, mis puudutavad hapniku transporti kudedesse, haavade paranemist ning vere ”toiteväärtust”, ollakse loobumas. Kogemused Jehoova tunnistajatest patsientidega näitavad, et raskekujulist aneemiat talutakse hästi.” (”The Annals of Thoracic Surgery”, märts 1989)

[Kast lk 16]

Aga väiksed lapsed? ”Vereta kirurgia meetodeid rakendades (olenemata sellest, kui keerukas oli lõikus) sooritati lastel 48 avatud südameoperatsiooni.” Mõni laps kaalus vaid 4,7 kilo. ”Kuna Jehoova tunnistajate lõikused on alati õnnestunud ja vereülekanded on seotud tõsiste komplikatsioonide ohuga, teeme praegu enamiku oma pediaatrilisi südameoperatsioone ilma vereülekandeta.” (”Circulation”, september 1984)

[Pilt lk 15]

Tehisvereringeaparaat on olnud suureks abiks nende patsientide opereerimisel, kes ei soovi verd