Kui ohutud on vereülekanded?

Enne kui arukas inimene soostub ükskõik millise keeruka meditsiinilise protseduuriga, tahab ta järele uurida, millist kasu või kahju võib see talle tuua. Kuidas on lugu vereülekannetega? Need on praegu peamisi vahendeid arstiteaduse arsenalis. Paljudki oma patsientide tervisest siiralt huvitatud arstid ei kõhkle sugugi, kas teha vereülekanne või mitte. Verd peetakse ju elupäästvaks kingituseks.

Miljonid inimesed on verd loovutanud või seda saanud. 1986.—1987. aastal oli 25-miljonise rahvaarvuga Kanadas 1,3 miljonit doonorit. ”Ainuüksi Ameerika Ühendriikides kasutati viimasel aastal, mille kohta on olemas andmed, vereülekannetes kokku 12—14 miljonit veredoosi.” (”The New York Times”, 18. veebruar 1990.)

”Verd on alati peetud millekski ”maagiliseks”,” märgib dr. Louise J. Keating. ”Esimesed 46 aastat pidasid nii arstid kui üldsus verd ja verepreparaate tegelikust ohutumaks.” (”Cleveland Clinic Journal of Medicine”, mai 1989.) Milline oli olukord tollal ja milline on see nüüd?

Juba 30 aastat tagasi manitseti patolooge ja verepankade töötajaid: ”Veri on dünamiit! See võib tuua suurt kasu ja ka suurt kahju. Suremus vereülekande tagajärjel on sama suur kui eeternarkoosi ja ussripikueemalduse tagajärjel. Iga 1000—3000 (võimalik et 5000) vereülekande kohta öeldakse tulevat üks surmajuhtum. Londoni piirkonnas on teadete kohaselt üks surmajuhtum iga 13000 pudeli ülekantud vere kohta.” (”New York State Journal of Medicine”, 15. jaanuar 1960.)

Kas need ohud on nüüdseks kõrvaldatud, nii et vereülekanded on ohutud? Tõele au andes tuleb tunnistada, et igal aastal tekib sadadel tuhandetel inimestel vereülekande tüsistusi ning paljud surevad. Kõik eelmainitu võib tuua sulle meelde verega ülekanduvad haigused. Kuid enne selle aspekti vaatlemist mõtle mõningatele vähem tuntud ohtudele.

VERI JA IMMUUNSUS

Tänu teadlastele sai inimkond 20. sajandi hakul märksa selgema pildi vere imeliselt keerukast koostisest. Leiti, et on olemas mitmeid veregruppe. Doonori vere ja patsiendi vere omavahelise sobivusega arvestamine on vereülekande juures ülimalt oluline. Kui kellelegi, kellel on A-grupi veri, kantakse üle B-grupi verd, võib vallanduda raske hemolüütiline reaktsioon. Tagajärjeks võib olla paljude punaliblede lagunemine ning kiire surm. Kuigi nüüd määratakse alati eelnevalt kindlaks veregrupp ja tehakse sobivusproov, tuleb ikka ette eksitusi. Igal aastal sureb inimesi hemolüütilise reaktsiooni tagajärjel.

Tõsielu näitab, et vere sobimatuse küsimusega on seotud kaugelt enam tegureid kui need suhteliselt vähesed veregrupid, mida haiglates kokku sobitada püütakse. Kuidas nii? Oma artiklis ”Vereülekande näidustused, kuritarvitused ja ohud” kirjutab dr. Douglas H. Posey juunior: ”Ligi 30 aastat tagasi kirjeldas Sampson vereülekannet kui suhteliselt ohtlikku protseduuri .. [Sellest ajast alates] on avastatud ja kirjeldatud veel vähemalt 400 punaliblede antigeeni. Pole kahtlustki, et see arv kasvab edaspidigi, kuna punaliblede membraan on äärmiselt keerukas.” (”Journal of the National Medical Association”, juuli 1989.)

Praegu uurivad teadlased ülekantud vere mõju organismi immuunsüsteemile. Mida võib see tähendada sulle või mõnele su sugulasele, kes vajab operatsiooni?

Südame, maksa või muu elundi siirdamise korral võib retsipiendi immuunsüsteem kehavõõra koe hüljata. Kuid ka vereülekanne kujutab endast koe siirdamist. Isegi veri, mille sobivus on ”korralikult” testitud, võib nõrgestada inimese immuunsüsteemi. Ühel patoloogide konverentsil toonitati, et sajad meditsiinilised teosed ”on seostanud vereülekandeid immunoloogiliste reaktsioonidega”. (”Tõendid räägivad vereülekannete vastu”, ”Medical World News”, 11. detsember 1989.)

Immuunsüsteemi peamine ülesanne on leida üles ja hävitada pahaloomulised rakud (vähirakud). Kas immuunsuse nõrgenemine võib tuua kaasa vähktõve ja surma? Pane tähele, mida öeldakse kahes uurimusaruandes.

Ajakirjas ”Cancer” (15. veebruar 1987) toodi ära ühe Hollandis läbiviidud uuringu tulemused: ”Käärsoolevähki haigestunud patsientide puhul täheldati vereülekande selget ebasoodsat mõju elulemusele. Uuritud rühmast oli 5 aasta pärast elus 48% vereülekande saanud patsiente ja 74% mittesaanuid.” Lõuna-California ülikooli arstid jälgisid sadat patsienti, kellele oli tehtud vähioperatsioon. ”Kõigi kõrivähi vormide puhul oli retsidiivide esinemissagedus 14% neil, kes ei saanud verd, ja 65% neil, kes verd said. Suuõõne, neelu, ninaõõne ja ninakõrvalurgete vähi retsidiivide esinemissagedus oli 31% ilma vereülekandeta ja 71% vereülekande korral.” (”Annals of Otology, Rhinology & Laryngology”, märts 1989.)

Mida seesugused uurimused vereülekande kohta näitavad? Oma artiklis ”Vereülekanded ja onkokirurgia” tegi dr. John S. Spratt järelduse: ”Ilmselt tuleb onkokirurgidel ilma vereta opereerima hakata.” (”The American Journal of Surgery”, september 1986.)

Immuunsüsteemi teine tähtis ülesanne on kaitsta organismi infektsioonide eest. Seega on mõistetav, miks mõned uuringud on näidanud, et verd saanud patsiendid on infektsioonidele vastuvõtlikumad. Näiteks dr. Tartter käsitles oma uurimuses käärsoole ja pärasoole operatsioone. Infektsiooninähud kujunesid 25 protsendil patsientidest, kellele verd üle kanti, samal ajal kui ilma vereülekandeta esines infektsiooni 4 protsendil patsientidest. Dr Tartter teatab: ”Nii pre-, intra- kui postoperatiivsetele vereülekannetele kaasusid infektsioossed tüsistused .. Operatsioonijärgse infektsiooni risk kasvas vastavalt manustatud veredoosidele.” (”The British Journal of Surgery”, august 1988.) Need, kes viibisid 1989. aastal Ameerika Verepankade Assotsiatsiooni koosolekul, said teada, et 23 protsendil patsientidest, kellele anti puusaliigese asendusoperatsiooni ajal doonoriverd, tekkisid infektsiooninähud, samal ajal kui verd mittesaanutel ei esinenud üldse infektsiooni.

Dr John A. Collins kirjutas vereülekande seesuguste tagajärgede kohta: ”Oleks tõesti kahetsusväärne, kui ”ravimenetlus”, mille kasuliku toime kohta on õigupoolest väga vähe tõendusmaterjali, leitaks tagantjärele hoopis süvendavat üht nende patsientide põhiprobleemi.” (”World Journal of Surgery”, veebruar 1987.)

NAKKUSVABA VÕI ÜLIMALT OHTLIK?

Verega ülekanduvate haiguste oht paneb muretsema nii kohusetundlikke arste kui ka paljusid patsiente. Missuguste haiguste oht? Kui aus olla, siis on neid üpriski suur hulk.

Vereülekande tehnikat käsitlevas raamatus (”Techniques of Blood Transfusion”, 1982) nimetatakse pärast tuntumate haiguste käsitlemist ka ”muid verega edasikantavaid nakkushaigusi”, nagu süüfilis, tsütomegaloviirusnakkus ning malaaria. Edasi öeldakse seal: ”Teadete kohaselt on vereülekandega levinud mitmed teisedki haigused, kaasa arvatud herpes, nakkuslik mononukleoos (Epsteini-Barri viirus), toksoplasmoos, trüpanosomiaas [aafrika unitõbi ja Chagasi tõbi], leišmaniaas, brutselloos, tüüfus, filariaas, leetrid, salmonelloos ja koloraado puugilevitatav palavik.”

Taoliste haiguste nimekiri üha pikeneb. Ehk oled lugenud pealkirju, nagu ”Lyme’i tõbi vereülekandest? Tõenäoliselt mitte, kuid eksperdid on ärevil”. Kui ohutu on seesuguse inimese veri, kelle analüüsid on Lyme’i tõve suhtes positiivseks osutunud? Rühmalt tervishoiuametnikelt küsiti, kas nad soostuksid taolist verd võtma. ”Kõik nad vastasid eitavalt, kuigi ükski neist ei soovitanud taoliste doonorite verd kõlbmatuks tunnistada.” Mida peaks üldsus arvama doonoriverest, mida eksperdid ise poleks nõus vastu võtma? (”The New York Times”, 18. juuli 1989.)

Veel üks murettekitav asjaolu on see, et verd, mis on kogutud mingi tõve levikualal, võidakse kasutada kusagil kaugel, kus ei üldsus ega arstid ohtu karta ei oska. Seoses üha laialdasema reisimisega tänapäeval (kaasa arvatud pagulaste ja immigrantide ränne) kasvab ka risk, et mõnes verepreparaadis võib peituda tundmatu haigus.

Peale selle hoiatas üks nakkushaiguste asjatundja: ”Doonoriverd tuleb ehk hakata testima, tõkestamaks mitmete selliste haiguste ülekannet, mida varem ei peetud nakkuslikuks, nagu leukeemia, lümfoom, dementsus [Alzheimeri tõbi].” (”Transfusion Medicine Reviews”, jaanuar 1989.)

Kuigi juba needki ohud panevad hirmujudinad üle selja jooksma, on teisi, mis veel laialdasemat õudu tekitavad.

AIDSI PANDEEMIA

”AIDS on alatiseks muutnud arstide ja patsientide suhtumist veresse. Ja see pole sugugi paha, ütlesid arstid, kes olid kogunenud [Ühendriikide] Riiklikku Tervishoiuinstituuti vereülekande alasele konverentsile.” (”Washington Post”, 5. juuli 1988.)

AIDSi (omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi) pandeemia on üleöö teinud inimesed teadlikuks vere kaudu levivate nakkushaiguste ohust. AIDSi on nakatunud juba miljoneid inimesi. See levib kontrollimatult ning peaaegu 100 protsenti haigestunutest sureb.

AIDSi põhjustab inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), mis võib levida vere vahendusel. Nüüdisaegne katk AIDS andis endast märku 1981. aastal. Juba järgmisel aastal oli tervishoiuasjatundjatel teada, et viirus võib tõenäoliselt kanduda edasi verepreparaatide kaudu. Nüüd tunnistatakse, et vereteenistus ei kiirustanud tegutsema isegi mitte pärast seda, kui olid välja töötatud testid veres HIV-antikehade tuvastamiseks. 1985. aastal hakati doonoriverd lõpuks siiski testima,a kuid ometi jäid üle kontrollimata kõik need verepreparaadid, mis tolleks ajaks juba olemas olid.

Seejärel kinnitati avalikkusele: ”Doonoriveri on nüüd ohutu!” Hiljem aga selgus, et AIDSil on ohtlik peiteaeg. Pärast nakatumist võib kuluda kuid, enne kui inimese veres saab määrata antikehasid. Teadmata, et ta on viirusekandja, võib ta loovutada verd, mis testimisel osutub HIV-negatiivseks. Seda on ette tulnudki. On inimesi, kes on pärast seesuguse vere ülekannet AIDSi haigestunud!

Pilt muutus veel süngemaks. Ajakirjas ”The New England Journal of Medicine” (1. juuni 1989) teatati ”varjatud HIV-nakkustest”. Leiti, et inimesed võivad aastaid AIDSi viirust kanda, ilma et see praeguste kaudsete testidega tuvastatav oleks. Mõned väidavad, et seesugused juhtumid on vaid üksikud erandid, kuid samas nad tunnistavad, ”et AIDSi ülekande ohtu vere ja selle komponentide vahendusel pole võimalik täielikult kõrvaldada” (”Patient Care”, 30. november 1989). Siinkohal jõuame murettekitava järelduseni: testi negatiivne vastus ei pruugi veel tõendada viiruse puudumist. Kui paljud veel vere vahendusel AIDSi nakatuvad?

KUI MITU MAAVÄRINAT VEEL?

Inimesed, kes elavad maavärinaohtlikus piirkonnas, teavad hästi, mis tunne on elada pärast maavärinat edasi järgmise väringu pingsas ootuses. Mis puutub veredilemmasse, siis keegi ei tea, kui palju surmatoovaid ”maavärinaid” meid veel ees võib oodata.

AIDSi viirus tähistati lühendiga HIV, kuid nüüd nimetab osa asjatundjaid seda HIV-1-ks. Miks? Sest on leitud veel üks AIDSi viirus (HIV-2). See võib kutsuda esile AIDSi sümptomeid ning on paiguti laialt levinud. Pealegi ”ei ole see alati tuvastatav praegu kasutuselolevate AIDSi testidega”, teatab ”The New York Times” (27. juuni 1989). ”Nende uute avastuste tõttu .. on verepankadel raskem doonorivere ohutust tagada.”

Kuidas on aga lugu AIDSi viiruse kaugete sugulastega? Ühendriikide presidendi eestvõttel moodustatud komitee teatas, et üks taoline viirus ”arvatakse põhjustavat täiskasvanu T-rakkleukeemiat, T-rakklümfoomi ning raskeid neuroloogilisi haigusi”. See viirus on juba doonorkonnas ning võib vere kaudu levida. Inimesed võivad õigusega küsida, kui tõhus on verepankade kontroll nende viiruste üle.

Ainult aeg näitab, kui palju verega edasikanduvaid viirusi veel doonoriveres peitub. ”Tundmatu annab põhjust suuremat muret tunda kui tuntu,” kirjutab dr. Harold T. Meryman. ”Aastatepikkuse inkubatsiooniperioodiga viirusi on raske vereülekannetega seostada ja veel raskem avastada. HTLV-rühma viirused on kindlasti alles esimesed taolised viirused, mis pinnale on kerkinud.” (”Transfusion Medicine Reviews”, juuli 1989.) ”Otsekui AIDSi epideemia iseenesest poleks juba küllalt suur õnnetus, .. on 1980-ndatel aastatel tähelepanu äratanud terve hulk äsjaavastatud ja -määratletud vereülekanderiske. Ei lähe tarvis erilist kujutlusvõimet ennustamaks, et on olemas muidki raskeid viirushaigusi, mis kanduvad edasi homoloogiliste vereülekannetega.” (”Limiting Homologous Exposure: Alternative Strategies”, 1989.)

On niisiis toimunud sedavõrd palju ”maavärisemisi”, et USA Haiguste Kontrolli Keskus soovitab võtta tarvitusele ”kõikvõimalikud ettevaatusabinõud”. Teiste sõnadega, ’tervishoiutöötajatel tuleks eeldada, et kõik patsiendid on nakatunud HIV-i ja muude vere vahendusel levivate patogeenidega’. Tervishoiutöötajad ning tavakodanikud on täiesti põhjendatult hakanud ümber hindama oma suhtumist veresse.

[Allmärkus]

[Kast lk 8]

”Keskmiselt igale sajandale vereülekandele kaasub palavik, külmavärinad või urtikaaria [nõgeslööve]. [— — —] Umbes 1 igast 6000-st erütrotsüütide ülekandest põhjustab hemolüütilise vereülekandereaktsiooni. See on raske immuunreaktsioon, mis võib ilmneda kohe või mõni päev pärast ülekannet; see võib põhjustada ägeda [neeru]puudulikkuse, šoki, intravaskulaarse koagulatsiooni ning isegi surma.” (USA Riikliku Tervishoiuinstituudi konverents, 1988)

[Kast lk 9]

Taani teadlane Niels Jerne oli üks neist, kes sai 1984. aastal Nobeli meditsiiniauhinna. Kui temalt küsiti, miks ta keeldus vereülekandest, kostis ta: ”Verega on lugu nagu sõrmejälgedega — pole olemas kahte inimest, kelle veri oleks täiesti ühesugune.”

[Kast lk 10]

VERI, MAKSAKAHJUSTUSED JA . . .

”Kummaline küll, kuid AIDSi ülekandumine vere vahendusel .. pole kunagi olnud nii suur oht kui teised haigused, näiteks hepatiit,” kirjutas ajaleht ”Washington Post”.

Lugematu hulk inimesi on jäänud raskelt haigeks ning surnud hepatiiti, millele pole siiani spetsiifilist ravi. Ajakirja ”U.S.News & World Report” (1. mai 1989) andmeil nakatub Ühendriikides hepatiiti umbes 5 protsenti neist, kellele verd üle kantakse, s.t. 175000 inimest aastas. Ligikaudu pooled neist jäävad kroonilisteks nakkuskandjateks ning vähemalt igal viiendal tekib maksatsirroos või -vähk. Umbes 4000 inimest arvatakse surevat. Kujuta ette, milliseid pealkirju võiksid lehtedest lugeda, kui üks suur reisilennuk kukuks alla ning kõik pardalolijad saaksid surma. Ent 4000 surmajuhtumit on sisuliselt samaväärne sellega, kui üks rahvast täis reisilennuk kukuks alla iga kuu!

Arstidele oli ammugi teada, et kergekujulisem hepatiidi vorm (A-hepatiit) levib reostunud toidu ja vee kaudu. Seejärel leidsid nad, et üks raskem haigusvorm kandub edasi vere vahendusel, kuid nad ei suutnud kuidagiviisi seda veres määrata. Lõpuks avastasid osavad teadlased, kuidas verest selle viiruse (B-hepatiit) jälgi leida. 1970-ndate aastate alguses testiti verd mõningates riikides. Doonoriveri paistis olevat ohutu ning vereülekannete tulevik helge! Kas ka tegelikult?

Ei läinud kaua aega, kui selgus, et tuhanded inimesed, kellele oli antud kontrollitud verd, haigestusid siiski hepatiiti. Paljud said pärast kurnavat haigust teada, et nende maks on kahjustatud. Aga kuidas sai see juhtuda, kui veri oli läbi testitud? Veres oli hoopis uus viiruse vorm, non-A-non-B-hepatiit (NANB). Kümmekond aastat oli see vereülekannete nuhtluseks: sellesse nakatus 8—17 protsenti Hispaanias, Iisraelis, Itaalias, Jaapanis, Rootsis ja Ühendriikides vereülekande saanutest.

Seejärel kuulutasid pealkirjad: ”Müstiline non-A-non-B-hepatiidiviirus viimaks identifitseeritud”, ”Lõpp vere kaudu levivale palavikuhaigusele”. Taas hõisati: tabamatu haigusetekitaja on leitud! Aprillis 1989 teatati avalikkusele, et on välja töötatud test NANB-hepatiidi, praeguse nimetusega C-hepatiidi tuvastamiseks.

Võib tekkida küsimus, kas pole see kergendustunne mitte enneaegne. Õigupoolest ongi Itaalia teadurid juba teatanud uuest hepatiidiviirusest, mutandist, mis võib olla kolmandiku haigusjuhtude põhjuseks. Harvardi meditsiinikooli infolehes (”Harvard Medical School Health Letter”, november 1989) märgitakse: ”Mõningad autoriteedid kardavad, et hepatiidiviiruste tähestik ei pruugi piirduda A-, B-, C- ja D-ga; päevavalgele võib tulla uusi viirusi.” Ajaleht ”The New York Times” (13. veebruar 1990) teatas: ”Asjatundjatel on tõsiseid kahtlusi, et on muidki hepatiiti põhjustavaid viirusi; avastamise korral tähistatakse need E-hepatiit jne. tähestikulises järjekorras.”

Kas verepankasid ootavad taas ees pikad testiotsingud, et tagada vere ohutus? Viidates sellega seotud rahalistele raskustele, ütles Ameerika Punase Risti president välja järgmise murettekitava mõtte: ”Meil pole võimalik võtta kasutusele ühte testi teise järel iga levida võiva nakkuse puhuks.” (”Medical World News”, 8. mai 1989.)

Isegi B-hepatiidi test ei ole eksimatu: paljud nakatuvad siiski sellesse vere vahendusel. Ja kas inimesi rahuldab leitud C-hepatiidi test? Ameerika Arstide Assotsiatsiooni ajakiri (”The Journal of the American Medical Association”, 5. jaanuar 1990) näitas, et enne kui selle antikehi saab testi abil veres tuvastada, võib kuluda aasta. Vahepeal aga võivad vereülekande saanuid oodata maksakahjustused . . . ja surm.

[Kast/pilt lk 11]

Chagasi tõbi on ilmekas näide selle kohta, kuidas verega võivad haigused kaugel elavatele inimestele kanduda. Väljaanne ”The Medical Post” (16. jaanuar 1990) teatab, et ’Ladina-Ameerikas on 10—12 miljonil inimesel [Chagasi tõbi] krooniliseks muutunud’. Seda haigust on nimetatud ”peamiseks vereülekande ohuteguriks Lõuna-Ameerikas”. Mõni röövlutiklane hammustab magavat ohvrit näkku, imeb tema verd ja roojab pistekohta. Ohver võib aastaid Chagasi tõbe veres kanda (ja sel ajal ehk ka verd loovutada), enne kui tal tekivad fataalsed südamehäired.

Miks peaks see kaugete mandrite elanikke puudutama? Ajalehes ”The New York Times” (23. mai 1989) rääkis dr. L. K. Altman vereülekande järgse Chagasi tõvega patsientidest, kellest üks suri. Altman kirjutas: ”Esinenud on ehk teisigi juhtumeid, mis on aga jäänud diagnoosimata, kuna [siinsed arstid] ei ole Chagasi tõvega tuttavad ega tea, et see võib kanduda edasi vereülekandega.” Vere vahendusel võivad haigused tõepoolest levida pikki vahemaid.

[Kast lk 12]

Dr. Knud Lund-Olesen kirjutas: ”Kuna .. mõned riskirühmadesse kuulujad loovutavad vabatahtlikult verd sellepärast, et neid siis automaatselt ka AIDSi suhtes testitakse, arvan ma, et on põhjust vereülekandesse tõrjuvalt suhtuda. Jehoova tunnistajad on sellest juba aastaid keeldunud. Kas nad nägid tulevikku ette?” (Arstide nädalaleht ”Ugeskrift for Læger”, 26. september 1988)

[Pilt lk 9]

Kuigi paavsti tulistati, jäi ta ellu. Pärast haiglast lahkumist viidi ta kaheks kuuks sinna tagasi ja ta ”kannatused olid suured”. Mispärast? Ülekantud vere kaudu oli ta haigestunud eluohtlikku tsütomegaloviirusnakkusesse

[Allikaviide]

UPI/Bettmann Newsphotos

[Pilt lk 12]

AIDSi viirus

[Allikaviide]

CDC, Atlanta, Ga.