Kuhu vesi on kadunud?

Cherrapunji linn Indias on maakera üks vihmasemaid paiku. Mussoonperioodil sajab sealsele Himaalaja jalami künklikule maastikule 9000 mm vihma. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, kannatab Cherrapunji samas ka veepuuduse all.

KUNA seal on väga vähe taimestikku, mis vett kinni peaks, siis voolab vesi tavaliselt sama kiiresti ära, kui see taevast sadas. Kaks kuud pärast mussoonvihmu vett juba napib. Aastaid tagasi kirjeldas Robin Clarke oma raamatus „Water: The International Crisis” Cherrapunjid kui „maakera vihmasemat kõrbe”.a

Cherrapunjist pisut allavoolu asub Bangladesh, tihedasti asustatud, madalal paiknev maa, kuhu voolab suurem osa India ja Nepali metsatutele mäenõlvadele sadanud mussoonvihmadest. Mõnedel aastatel on kaks kolmandikku Bangladeshist üle ujutatud. Ent pärast uputusvete alanemist aeglustub Gangese jõe vool ja maa kuivab kõrbeks. Bangladeshi rohkem kui 100 miljonit elanikku seisavad iga aasta silmitsi selle julma uputus- ja põuatsükliga. Olukorra teeb veel hullemaks see, et sealne kaevuvesi on saastunud arseeniga, mis võib olla juba mürgitanud miljoneid inimesi.

Usbekistanis Nukusis Araali mere lähistel pole probleemiks mitte arseen, vaid sool. Puuvillapõõsa istikute ümber tekib seal valge, koorikuline sete ja pärsib nende kasvu. Sool tõuseb pinnale liigniiskest aluspinnasest. Selline sooldumine pole sugugi uus nähtus. Samal põhjusel läks neli tuhat aastat tagasi allamäge Mesopotaamia põllumajandus. Liigne niisutamine ühes ebapiisava vee ärajuhtimisega põhjustab soolade kogunemist pinnakihti. Et saada head saaki, läheb tarvis üha rohkem magevett. Ent järgmistele põlvkondadele muutub muld lõpuks kasutamiskõlbmatuks.

Kuhu vesi kaob?

Paraku on nii, et suurem osa vihma sajab alla tohutute valingutena. Need põhjustavad lisaks uputustele vee kiiret äravoolu maalt merre. Mõnedes paikades sajab palju vihma, teistes jälle vähe. Cherrapunji on tuntud selle poolest, et seal sajab 12 kuu jooksul rohkem kui 26 000 mm vihma, samas aga Atacama kõrbes Põhja-Tšiilis võib mitu aastat mööduda peaaegu täiesti sajutult.

Lisaks elab enamik inimesi meie planeedil paikades, kus vett napib. Suhteliselt vähe inimesi elab sellistes piirkondades, näiteks Aafrika ja Lõuna-Ameerika troopilistel aladel, kus sajab palju vihma. Võimsast Amazonase jõest voolab Atlandi ookeani 15 protsenti aasta ülemaailmsest äravoolust. Ent kuna sealne piirkond on hõredalt asustatud, tarbitakse seal väga vähe vett. Teisalt elab umbes 60 miljonit inimest Egiptuses, kus sademete hulk on minimaalne ja peaaegu kogu sealse elanikkonna veevajadused peab rahuldama suuresti kokku kuivanud Niiluse jõgi.

Aastaid tagasi ei põhjustanud sellised märkimisväärsed erinevused veevarude osas suuri probleeme. Ühe uuringu kohaselt polnud 1950. aastal maa peal sellist piirkonda, kus veevarud oleksid peaaegu otsakorral olnud. Ent need veerohkuse ajad on möödas. Põhja-Ameerika ja Kesk-Aasia ariidsetes piirkondades on kättesaadav vee kogus inimese kohta vaid kümnendik sellest, mis aastal 1950.

Lisaks rahvastiku kasvule ja sademete vähesusele paljudes tihedalt asustatud piirkondades on nõudlus vee järele kasvanud ka muudel põhjustel. Tänapäeva maailmas sõltuvad progress ja õitseng kasutamiskõlbliku vee varudest.

Kasvav nõudlus vee järele

Tööstusriigi elanikud on kahtlemata tähele pannud, et tehased paiknevad suurte jõgede ääres. Põhjus selleks on lihtne. Tööstus vajab vett peaaegu kõikides tootmisvaldkondades, alates arvutitest ja lõpetades kirjaklambritega. Toiduainetööstuses kasutatakse samuti üllatavas koguses vett. Ka jõujaamad tarbivad tohutus koguses vett, seetõttu paiknevadki need järvede või jõgede ääres.

Põllumajanduse veevajadus on veel suurem. Paljudes paikades sajab kas liiga vähe või liiga suvaliselt, et tagada head saaki, seega näis näljase planeedi toitmiseks ideaalse lahendusena niisutamine. Kuna aga seetõttu on tekkinud sõltuvus niisutatavatest põllukultuuridest, läheb suur osa planeedi mageveevarudest põllumajanduse tarbeks.

Lisaks on tõusnud kodumajapidamises tarvitatava vee hulk. 1990ndatel aastatel vajas vapustav hulk inimesi, 900 miljonit uut linnaelanikku, korralikke sanitaarseadmeid ja ligipääsu kasutamiskõlblikule veele. Traditsioonilised veeallikad nagu jõed ja kaevud ei rahulda enam suurlinnade vajadusi. Näiteks México peab nüüd torustiku kaudu juhtima vett enam kui 125 kilomeetri kauguselt ja pumpama seda üle mäeaheliku, mis asetseb linnast 1200 meetrit kõrgemal. Dieter Kraemer ütleb oma raportis „Water: The Life-Giving Source”, et olukorda võib „võrrelda kaheksajalaga: linnast ulatuvad välja kombitsad, mis püüavad haarata vett”.

Seega nõuavad nii tööstus, põllumajandus kui linnad valjul häälel rohkem vett. Suurt osa nendest nõudmistest on praegu täidetud planeedi veereservide – põhjavete – ammutamisega. Põhjaveekihtides peituvad maakera peamised mageveevarud, kuid need pole ammendamatud. Selliseid veevarusid võib võrrelda pangahoiusega. Sealt ei saa pidevalt raha välja võtta, kui hoiustatud on vähe. Varem või hiljem tuleb tagajärgedega silmitsi seista.

Põhjavee kasutus ja väärkasutus

Põhjaveevarusid kasutame siis, kui ammutame vett puurkaevust. ÜRO Lastefondi raport „Groundwater: The Invisible and Endangered Resource” arvestab, et pool olmeveest ja põllukultuuride niisutamiseks kasutatavast veest lähtub sellest allikast. Kuna põhjavesi on tavaliselt vähem saastatud kui pinnavesi, moodustab see ka suurema osa joogiveest nii linnades kui maal. Kui põhjavett mõõdukalt tarbida, siis jääksid selle varud muutumatuks, kuna need taastuvad pidevalt tänu vihmaveele, mis imbub aeglaselt läbi pinnase nende maa-aluste reservuaarideni. Ent aastakümneid on inimesed ammutanud vett tunduvalt rohkem, kui loomuliku veeringlusega asendub.

Tagajärjeks on see, et põhjaveetase üha alaneb ning selle kättesaamine sügavalt maapõuest muutub kas ebaökonoomseks või ebaotstarbekaks. Kui kaevud tühjaks saavad, on selle tagajärjed majandusele ja inimestele hukatuslikud. Indias on sellised tragöödiad juba toimunud. Kuna Hiina ja India kesktasandike miljardi elaniku toit sõltub põhjaveevarudest, siis on olukord ärevusttekitav.

Põhjaveevarude vähenemisele aitab kaasa ka saastamine. Põllumajandusväetised, inimeste ja loomade väljaheited ning tööstuskemikaalid jõuavad kõik lõpuks põhjavette. „Kui põhjaveekiht on saastatud, läheb selle puhastamiseks kaua aega ning see on väga kulukas ja peaaegu et võimatu,” ütleb Ülemaailmse Meteoroloogiaorganisatsiooni raport. „Saasteainete aeglast imbumist põhjavetesse on nimetatud „viitsütikuga keemiapommiks”. See ohustab kõiki inimesi.”

Kõige paradoksaalsem on see, et põhjaveekihtidest pumbatud vesi võib lõpuks muuta kasutamiskõlbmatuks sellesama maa, mida see pidi niisutama. Suur osa niisutatud maast maailma ariidsetes või semiariidsetes riikides on praegu sooldunud. Indias ja Ameerika Ühendriikides – kahes maailma suurimas toiduaineid tootvas riigis – on 25 protsenti niisutatavast maast juba tõsiselt kahjustunud.

Kes hoiab, sel on

Hoolimata kõigist nendest raskustest poleks olukord nii lootusetu, kui planeedi hinnalisi veevarusid hoolikamalt kasutataks. Ebatõhusate niisutusmeetodite tõttu läheb sageli 60 protsenti veest raisku, enne kui see põllukultuurideni jõuab. Tõhusamate vahenditega – olemasoleva tehnoloogia abil – võiks tööstuse veetarvet poole võrra vähendada. Ning isegi linnas saaks vee tarbimist vähendada 30 protsenti, kui torustiku lekked kiiresti parandada.

Meetmed vee säilitamiseks nõuavad nii head tahet kui vahendeid. Kas on põhjust uskuda, et meie planeedi hinnalist vett saab säilitada tulevastele põlvedele? Meie viimane artikkel vastab sellele küsimusele.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 7]

VESI PANEB MAAILMA TEGUTSEMA

Peaaegu kõik tööstusharud tarbivad suurel hulgal vett.

◼ Ühe tonni terase tootmiseks võib kuluda 280 tonni vett.

◼ Ühe kilogrammi paberi tootmiseks võib tarvis minna 700 kilogrammi vett (juhul kui vabrikus vett ei taaskasutata).

◼ Ühe tavalise auto tootmiseks kasutab valmistaja vett auto kaalust 50 korda rohkem.

Põllumajanduse veevajadused võivad olla sama suured, iseäranis karjakasvatuses maa semiariidsetes piirkondades.

◼ Et saada ühe kilogrammine lihatükk California veiseliha, kulub 20 500 liitrit vett.

◼ Ühe külmutatud kana tootmiseks kulub vähemalt 26 liitrit vett.

[Arvjoonis/pildid lk 8]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KUS VETT TARBITAKSE?

Põllumajanduses  65%

Tööstuses  25%

Kodumajapidamises 10%

[Pildid lk 9]

Miljoneid liitreid vett raisatakse sellega, et torustikud lekivad või kraanid on lahti

[Allikaviide]

AP Photo/Richard Drew