Eluvee otsinguil
ROHKEM kui kaks tuhat aastat tagasi sai kuulsaks üks Araabia kõrbes paiknev 30 000 elanikuga linn. Hoolimata selle piirkonna karmist kliimast, kus keskmine sademete hulk aastas on vaid 150 mm, õppisid Petra elanikud vähese veega toime tulema. Petrast sai jõukas ja õitsev linn.
Petra asukatel nabatealastel polnud elektrilisi veepumpi. Nad ei ehitanud võimsaid paise. Ent nad oskasid koguda ja säilitada vett. Ulatuslik võrgustik väikestest veehoidlatest, kaitsetammidest, kanalitest ja tsisternidest võimaldas neil hoolikalt kogutud vett oma linna ja väikestele maatükkidele toimetada. Piiskagi ei läinud kaotsi. Nende kaevud ja tsisternid olid nii hästi ehitatud, et neid kasutavad veel tänapäeva beduiinidki.
„Hüdroloogilised süsteemid on Petra nähtamatu ilu,” lausub imetlusega üks veeinsener. „Need inimesed olid lihtsalt geniaalsed.” Hiljuti käisid Iisraeli eksperdid õppimas nabatealastelt, kes kasvatasid vilja ka Negevi kõrbes, kus sademete hulk aastas ületab harva 100 mm. Agronoomid on uurinud tuhandete väikeste nabatea talude varemeid, kus muistsed talunikud oskuslikult talvise vihma kanalite kaudu oma väikestele terrasspõldudele juhtisid.
Nabatealaste kogemustest on juba kasu saanud põua käes kannatavate Aafrika Saheli piirkonna riikide talunikud. Ent moodsad veesäilitusmeetodid võivad olla sama tõhusad. Kanaari saarestikku kuuluval Lanzarotel, mis paikneb Aafrika ranniku lähedal, on talunikud õppinud kasvatama viinamarju ja viigimarju, kuigi seal ei saja peaaegu üldse vihma. Nad istutavad viina- või viigimarjataimed aukudesse ja katavad seejärel mulla vulkaanilise tuhaga, et tõkestada aurustumist. Nõnda imbub juurteni piisavalt kastet ja taimed annavad head saaki.
Lihtsa tehnoloogia võimalused
Sarnaseid kogemusi kohanemisest põuase kliimaga on kõikjal maailmas: India Thari kõrbe bišnoidel, Keenia turkana naistel, USA Arizona osariigi navaho indiaanlastel. Nende sajanditepikkused vihmavee kogumise meetodid on osutunud põllumajandusvajaduste rahuldamisel tunduvalt tõhusamaks kui muljetavaldavad kõrgtehnoloogia saavutused.
20. sajand oli paisude ehitamise aeg. Inimesed rakendasid oma teenistusse võimsaid jõgesid ja lõid massiivseid niisutussüsteeme. Ühe teadlase hinnangul on 60 protsenti maailma ojadest ja jõgedest mingil määral inimese kontrolli all. Kuigi sellistest projektidest oli mõningast kasu, viitavad ökoloogid ka keskkonnakahjustustele, kui mitte mainida miljoneid inimesi, kes on seetõttu kaotanud oma kodu.
Hoolimata headest kavatsustest saavad sellistest ettevõtmistest vaid haruharva kasu talunikud, kes hädasti vett vajavad. Viidates India niisutusprojektidele, ütles endine India peaminister Rajiv Gandhi: „Juba 16 aastat oleme kulutanud palju raha. Inimestel pole sellest mingit tulu, ei niisutussüsteeme, ei vett ega paremat saaki, mitte mingisugust abi nende igapäevaeluks.”
Lihtsa tehnoloogia abil on saavutatud aga tunduvalt paremaid tulemusi ja see on ka keskkonnasõbralikum. Kohalike kogukondade ehitatud väikesed tiigid ja tammid on andnud väga häid tulemusi Hiinas, kus neid on ehitatud juba kuus miljonit. Iisraelis on leitud, et vaid vähese nuputamisega saab sama vett kasutada kõigepealt pesemiseks, siis kanalisatsiooniseadmetes ja lõpuks niisutamisel.
Üks teine praktiline lahendus on tilkniisutus, mis hoiab pinnast ja kasutab vaid 5 protsenti traditsiooniliste niisutusmeetoditega tarbitavast veest. Tark vee tarbimine tähendab ka seda, et tuleks valida kuiva kliimasse sobivad põllukultuurid nagu sorgo või hirss, mitte liigset niiskust tarbivad nagu suhkruroog või mais.
Vaid väheste pingutustega on võimalik veetarbimist vähendada nii kodus kui tööstuses. Näiteks saab toota kilo paberit vaid umbes liitri veega, kui vabriku vesi suunatakse taaskasutusse, millega säästetakse rohkem kui 99 protsenti vett. Méxicos on asendatud tavapärased tualetid sellistega, mis kulutavad vaid kolmandiku tavalisest veekogusest. Linn finantseeris ka infokampaaniat, mille eesmärgiks oli vähendada vee kasutamist märkimisväärselt.
Mida on õnnestumiseks vaja
Lahendus veekriisile – ning peaaegu kõigile keskkonnaprobleemidele – eeldab muutusi suhtumises. Inimesed peaksid olema rohkem koostööaltid, mitte isekad, vajaduse korral valmis millestki loobuma ning otsustavalt hoolitsema maa eest selle tulevaste asukate heaks. Selle kohta selgitas Sandra Postel oma raamatus „Last Oasis–Facing Water Scarcity”: „Me vajame vee-eetikat – teejuhti, kuidas õigesti käsitleda keerulisi küsimusi looduses valitseva korra kohta, mida me täielikult ei mõista ega suudagi mõista.”
Selline „vee-eetika” eeldab muidugi rohkemat kui vaid tegutsemist kohalikul tasandil. Nii riigid kui kaasinimesed peaksid omavahel koostööd tegema, sest jõed ei tunne riigipiire. „Vee hulga ja kvaliteedi küsimused, mida varem lahus vaadeldi, tuleb nüüd globaalselt lahendada,” ütleb Ismail Serageldin oma raportis „Beating the Water Crisis”.
Ent pole sugugi kerge saada riike nii kaugele, et nad hakkaksid globaalküsimustega tegelema, möönab ÜRO peasekretär Kofi Annan. Ta sõnab: „Tänapäeva globaliseerunud maailmas on globaalse tegutsemise mehhanismid veel üsna väljaarenemata. On viimane aeg anda konkreetsem tähendus mõistele „rahvusvaheline kogukond”.”
On selge, et piisavad hea vee varud, kui olulised need ka poleks, pole kõige tähtsamad, mida vajame tervislikuks ja õnnelikuks eluks. Inimesed peavad esmalt tunnustama oma kohustusi selle isiku ees, kes on andnud meile vee ja elu (Laul 36:10; 100:3). Ning selle asemel, et lühinägelikult ekspluateerida maad ja selle ressursse, peavad nad seda „harima ja hoidma”, nagu Looja alguses meie esivanemaid juhendas (1. Moosese 2:8, 15; Laul 115:16).
Märksa parem vesi
Kuna vesi on nii tähtis, siis pole üllatav, et Piiblis on antud sellele sümboolne tähendus. Tõesti, et nautida elu sellisel kujul, nagu see oli algselt mõeldud, peame tunnustama selle sümboolse vee allikat. Me peame samuti õppima ilmutama selle esimese sajandi naise suhtumist, kes palus Jeesust Kristust: „Isand, anna mulle seda vett” (Johannese 4:15). Vaadelgem, mis tookord juhtus.
Jeesus peatus sügava kaevu juures nüüdse Nabluse linna lähedal – ilmselt on see sama kaev, mida inimesed kõikjalt maailmast tänini sageli külastavad. Samal ajal tuli kaevu juurde ka üks Samaaria naine. Nagu paljud esimese sajandi naised, käis ta kahtlemata alatihti sellest kaevust oma koju vett võtmas. Ent Jeesus ütles naisele, et ta võib anda talle „elavat vett” – veeallika, mis kunagi tühjaks ei saa (Johannese 4:10, 13, 14).
On arusaadav, et naisel tekkis selle vastu huvi. Muidugi ei tähendanud Jeesuse pakutud „elav vesi” sõnasõnalist vett. Jeesus mõtles siinjuures vaimsetele korraldustele, mis võimaldavad inimestel elada igavesti. Tegelikult on sümboolne ja sõnasõnaline vesi omavahel seotud – me vajame neid mõlemat, et täisväärtuslikult elada.
Rohkem kui ühel juhtumil hoolitses Jumal oma rahva eest, kui neil oli puudus tavalisest veest. Ta varustas ime läbi veega tohutut iisraellastest põgenikehulka, kes ületasid Siinai kõrbe teel Tõotatud Maale (2. Moosese 17:1–6; 4. Moosese 20:2–11). Jumala prohvet Eliisa puhastas Jeeriko saastatud kaevu (2. Kuningate 2:19–22). Ja kui kahetsevate iisraellaste jääk pöördus Babülonist tagasi oma kodumaale, andis Jumal neile „kõrbes vett” (Jesaja 43:14, 19–21).
Ammendamatud veevarud on just see, mida meie planeet tänapäeval hädasti vajab. Kui meie Looja Jehoova Jumal lahendas veeprobleemi minevikus, kas ta teeb siis seda ka tulevikus? Piibel kinnitab, et seda ta teeb. Kirjeldades olukordi oma tõotatud Kuningriigis, ütleb Jumal: „Ma panen jõed voolama tallermaal ja allikad orgude põhjas; ma muudan järveks kõrbe ja veelätteiks põuase maa! Et nad näeksid ja teaksid, tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid, et seda on teinud Jehoova käsi” (Jesaja 41:18, 20).
Piibel tõotab, et kui see aeg saabub, pole inimestel ei „nälga ega janu” (Jesaja 49:10). Tänu uuele ülemaailmsele valitsusele lahendatakse veekriis lõplikult. See valitsus – Kuningriik, mille eest Jeesus õpetas palvetama – tegutseb „kohtu ja õiglusega, sellest ajast ja igavesti” (Jesaja 9:5, 6; Matteuse 6:9, 10). Selle tulemusena moodustavad inimesed ülemaailmselt lõpuks tõelise rahvusvahelise kogukonna (Laul 72:5, 7, 8).
Kui me otsime praegu eluvett, võime lootusrikkalt oodata seda päeva, mil kõigile on tõesti piisavalt vett.
[Pildid lk 10]
Ülal: muistsed Petra asukad oskasid koguda vett
All: nabatealaste veekanal Petras
[Allikaviide]
Garo Nalbandian
[Pilt lk 10]
Ühe Kanaari saare talunikud on õppinud kasvatama taimi kliimas, kus ei saja peaaegu üldse vihma
[Pildid lk 13]
Mida mõtles Jeesus sellega, kui ta lubas naisele anda „elavat vett”?