Saage tuttavaks iiri hundikoeraga
”ÄRGAKE!” IIRIMAA-KORRESPONDENDILT
”Ta on koerariigi hell hiiglane.”
Nii on kirjeldatud iiri hundikoera. Kas sina oled seda koera näinud? On tõsi, et Iirimaal praegu hunte pole, kunagi aga siiski oli. Seal elasid ka metssead ja põdrad. Öeldakse, et viimane hunt tapeti Iirimaal umbes kakssada aastat tagasi. Enne seda olid aga hundikoerad tuntud selle poolest, et nendega peeti jahti huntidele ja teistele suurtele loomadele. Hiljutisemast ajast on teada, et üks Ameerika Ühendriikidesse Kaljumäestikku viidud hundikoer olevat 1892. aasta ”talve jooksul tapnud üksi nelikümmend hunti”. Iiri hundikoera pole siiski mõtet karta, sest inimesi ta ei jahi ega tapa.
MÕNINGATE ajaloolaste arvates võisid hundikoerad Iirimaal olla juba aastal 500 e.m.a. Hiljem kasutasid keldid hundikoeri peale jahipidamise veel muulgi otstarbel. Legendidest ja ajaloost on teada, et Iirimaa kuningad ja sõdurid võtsid koeri kaasa ka lahingutesse.
Jutud iiri hundikoera kui erilise koeratõu kohta levisid kõikjale maailma. Iiri hundikoeri viidi isegi Roomasse, et näidata neid areenil. Ajalooürikutes Rooma konsuli Quintus Aurelius Symmachuse kohta on kirjas, et ta kirjutas aastal 393 m.a.j. kirja oma vennale, tänades teda seitsme iiri hundikoera eest, mis ta oli Roomasse saatnud. Tundub, et need koerad tõesti meeldisid roomlastele. ”Kogu Rooma vaatas neid imestusega,” kirjutas Symmachus, ”ning arvati, et neid toodi sinna kindlasti raudpuurides.”
Võib-olla arvati nii koerte suuruse pärast. Isase iiri hundikoera turjakõrgus on ligi 86 sentimeetrit, mõned on aga veel kõrgemad. Suurim teadaolev turjakõrgus on olnud veidi rohkem kui 100 sentimeetrit. Emased on isastest tavaliselt paar-kolm sentimeetrit madalamad. Tänu kõrgusele on neil kerge rohkem toitu kätte saada. Šoti romaanikirjanik Sir Walter Scott hoiatas ühte oma sõpra, et see lõunasöögi ajal ettevaatlik oleks. Vastasel juhul võiks kirjaniku iiri hundikoer, kes oli ”ninaotsast sabaotsani umbes kaks meetrit pikk, süüa tema taldriku tühjaks, ilma et sel oleks vaja oma käppagi laua või tooli peale panna”.
Iiri hundikoerad on sündides üsna väiksed, kaaludes vaid ligikaudu 0,7 kilogrammi, kuid kasvavad kiiresti. Üks iiri hundikoertest vaimustunud koeraomanik ütles, et kutsikatena on nad ”väiksed armsad olevused”, kuid kasvavad ”trullakatest keradest tohutult kiiresti kiitsakateks, pehmeteks olenditeks, kellel nagu polekski muud kui pikad jalad”.
Nad ei haugu palju. Nad on rohkem tugeva ja vaikse loomuga koerad. Kui nad aga hauguvad, jääb see tõesti meelde. Räägitakse, et üks mees, kes kuulis selle hundikoera haukumist, oli öelnud, et see on ”kõige madalahäälsem ja melanhoolsem haugatus, mida [ta on] eales kuulnud”.
Iiri hundikoera on kirjeldatud kui ”metsiku väljanägemisega, läbitungiva pilguga, puhmaskulmude ja tumehalli värvusega karmikarvalist” koera, kellest sa esmakohtumisel kauge kaarega eemale tahaksid hoida. Kuid on ka öeldud, et nad on ”nii südamlikud, et laps võiks nendega mängida”. Üks koeraomanik, kes tunneb iiri hundikoeri hästi, ütles, et nad on ”väga kiinduva loomuga” loomad. Värvuselt pole nad üksnes hallid. On ka valgeid, beeže, punakaid ja musti iiri hundikoeri.
Kuulus iiri kirjanik Oliver Goldsmith ülistas neid ohtralt. ”Suur iiri hundikoer on väga ilus ja suursugune .. maailma suurepäraseim koer,” ütles ta. Tõenäoliselt avaldas talle muljet iiri hundikoerte ilus ja karm karv, kaasa arvatud kulmukarvad, ripsmed ja põskhabe, mis andvat neile ”tõelise iiri ilme”.
Mispärast oleks siis see tõug peaaegu välja surnud? Üheks põhjuseks oli nende populaarsus. Nende imetlejad pidasid neid hinnaliseks kingituseks, mida saata tähtsatele inimestele, nagu näiteks monarhidele. Niisiis oli nende ”järele suur nõudlus ning neid viidi igasse maakera nurka”. Selle tagajärjel oli neid kõikjal, kuid vähe. Ja kuna iiri hundikoeri polnud enam vaja selleks, et huntidele jahti pidada, ei kasvatatud neid rohkem Iirimaal.
1839. aastal kirjutas üks iiri hundikoeri armastav inimene nende kurvast olukorrast järgmiselt: ”On kahetsusväärne, et see suursugune koeratõug on kiiresti välja suremas ning paratamatult surebki paari aasta pärast välja, kui selle päästmiseks erilisi pingutusi ei tehta.” Kuna iiri hundikoeri oli tollal nii vähe, väitsid inimesed tihtipeale, et nende koer on ”viimane seda tõugu koer”. Kuid see tõug säilis.
Iiri hundikoer päästeti tänu George A. Grahami sarnaste inimeste ”erilistele pingutustele”. 1862. aastal mõistis Graham, milline on nende koerte olukord. Ta kogus kokku nii palju järelejäänud iiri hundikoeri, kui leidis. Oma hoolika aretustööga rajas ta aluse koerte arvukuse taastamisele. Üks ajaloolane ütles, et ilma temata ”võiks see väheseksjäänud võimas koeratõug nüüdseks juba hävinud olla”.
Iiri hundikoerte hinnatud aretaja ning nende imetleja Phyllis Gardner kirjutas: ”Miski siin maailmas pole kindel, ent kui katastroofid välja arvata, tundub, et see suursugune tõug on pääsenud väljasuremise äärelt ning on muutumas üha populaarsemaks.”
[Pilt lk 23]
Umbes neljanädalased iiri hundikoera kutsikad
[Pildid lk 23]
Hea loomuga iiri hundikoer Põhja-Iirimaal Newtownardsis