Ebausk — miks see nii visalt püsib?
NAGU sa arvatavasti tead, võtavad paljud inimesed seniajani halva endena seda, kui must kass üle tee läheb, ja paljud kardavad redeli alt läbi minna. Samuti usuvad paljud, et 13. kuupäevale langev reede on õnnetu päev ning et hoone 13. korrusel on ohtlik viibida. Niisugune ebausk püsib, hoolimata sellest et nii arvata on mõistusevastane.
Mõtle sellele: miks kannavad mõned inimesed endaga kaasas küüliku käppa või koputavad pärast seda puu või puust eseme peale, kui nad tuleviku suhtes midagi positiivset ütlevad? Kas mitte seetõttu, et nad usuvad — ilma mingi aruka põhjuseta —, et need teod kindlustavad hea õnne? Raamat ”A Dictionary of Superstitions” märgib: ”Ebausklik inimene arvab, et teatud esemed, kohad, loomad või teod tähendavad head õnne (head ended või märgid) ning et teised jällegi tähendavad õnnetust (halvad ended või märgid).” (Vt. Galaatlastele 5:19, 20.)
Hiinas püüti ebausku kõrvaldada
On selge, et ebausk on jäänud püsima hoolimata kõigist nüüdisaegsetest püüetest seda kõrvaldada. Näiteks andis Šanghai Rahva Kongress aastal 1995 välja ametliku määruse, millega keelustati ebausk kui igand rahva minevikust. Eesmärgiks oli ”juurida välja feodalistlik ebausk, reformida matusekombeid ja aidata kaasa tsiviliseerituma pealinna ülesehitamisele”. Kuid mida sellega saavutati?
Ühe teadaande kohaselt jäid Šanghai elanikud oma ebausutavadele truuks. Trotsides ametlikku keeldu, mis kehtestati Hiinas levinud kombele esivanemate hauaplatsidel vale-paberraha põletada, sõnas üks hauakülastaja: ”Me põletasime 19 miljardit jüaani [umbes 44 miljardit Eesti krooni].” Ta lisas: ”See on traditsioon. See teeb jumalad õnnelikuks.”
Üks mõjukas Hiina ajaleht tõi selgelt esile, et sellest keelust pole midagi kasu, märkides, et Hiinas võib olla ”viis miljonit elukutselist tulevikukuulutajat, samas kui teaduse ja tehnoloogia alal töötab kokku kõigest 10 miljonit inimest”. Selles ajalehes öeldi veel: ”Paistab, et tulevikukuulutajatel läheb järjest paremini.”
”The Encyclopedia Americana” rahvusvahelises väljaandes öeldakse ebausukommete püsivuse kohta: ”Kõigis kultuurides on näha, et vanu tavasid mitte üksnes ei hoita alal, vaid neile antakse ka uusi tõlgendusi ja tähendusi.” Üks hiljutine ”The New Encyclopædia Britannica” väljaanne ütles: ”Isegi niinimetatud moodsal ajal, mil väärtustatakse kõrgelt objektiivseid tõendeid, tunnistaks enamik inimesi, kui neid selleks sunnitaks, et nad kannavad salaja sügaval sisimas üht või kaht mõistusevastast või ebausust lähtuvat uskumust.”
Kaksipidised normid
Ilmselt on paljudel inimestel kaksipidised normid, sest nad ei tunnista avalikkuse ees seda, mida nad eraelus teevad. Üks kirjamees ütleb, et selline tõrksus tuleneb hirmust teiste silmis rumal välja paista. Seetõttu võivad niisugused inimesed eelistada oma ebausukombeid lihtsalt harjumuseks nimetada. Sportlased näiteks võivad oma käitumise seletuseks öelda, et neil on omad mängueelsed rituaalid.
Üks ajakirjanik tegi hiljuti nöökava märkuse ühe kettkirja kohta; neid kirju saadetakse paljudele inimestele palvega, et need omakorda sama kirja veel paljudele teistele edasi saadaksid. Sageli tõotatakse niisuguse kirja edasisaatjatele head õnne, seda inimest aga, kes keti katkestab, öeldakse tabavat seejärel mingi halb sündmus. Sellest ajakirjanikust sai keti uus lüli, ent ta sõnas: ”Saate aru, ma ei tee seda mitte seetõttu, et ma ebausklik oleksin. Ma tahan lihtsalt õnnetust vältida.”
Antropoloogide ja rahvaluule asjatundjate meelest on isegi termin ”ebausklik” liiga subjektiivne; nad kahtlevad selles, kas mingit käitumisviisi üldse tohiks selle sõnaga iseloomustada. Nad eelistavad ”laiahaardelisemaid” ja eufemistlikke termineid nagu ”rahvalikud kombed ja uskumused”, ”folkloor” või ”uskumuste süsteemid”. Oma raamatus ”Lest Ill Luck Befall Thee—Superstitions of the Great and Small” märgib Dick Hyman avameelselt: ”Ebausuga on sama lugu mis patu ja tavaliste külmetushaigustega — vähesed tunnistavad neid endal olevat, ehkki tegelik olukord on vastupidine.”
Ent kuidas me seda ka ei nimetaks, ebausk siiski püsib. Miks valitseb niisugune olukord meie teaduslikul ja tehniliste edusammude ajastul?
Miks ebausukombed püsivad
On muidugi inimesi, kes ütlevad, et ebausk on täiesti normaalne nähtus. On neidki, kelle väitel see on inimestel juba geenides, et nad ebausklikud kalduvad olema. Ometi on tehtud uurimusi, mis tõestavad vastupidist. Tõendid näitavad, et inimesed omandavad ebausul põhinevad vaated siis, kui neid neile õpetatakse.
Professor Stuart A. Vyse selgitab: ”Ebausul põhinevad käitumisharjumused, nagu käitumisharjumused üldse, omandab inimene elu jooksul. Me ei sünni puu peale koputajateks, me õpime seda tegema.” Öeldakse, et inimesed hakkavad uskuma maagiasse juba lapsena ning on ebausule vastuvõtlikud veel kaua pärast seda, kui nad on hakanud vaatama elule täiskasvanu pilguga. Ent kust on paljud ebausuga seotud uskumused pärit?
Paljud ebausukombed on tihedalt seotud inimestele südamelähedaste religioossete uskumustega. Näiteks kuulus ebausk nende rahvaste religiooni juurde, kes enne iisraellasi Kaananimaal elasid. Piibel ütleb, et kaananlastel oli tavaks tegelda ennustamise ja maagiaga, toetuda märkidele ja nõidusele, manada ning küsida nõu vaimude ja tarkade küsitlejatelt ning tulevikusündmuste kuulutajatelt ja surnutelt nõu otsijatelt (5. Moosese 18:9—12).
Muistsed kreeklased olid samuti tuntud ebausu poolest, mis oli seotud nende religiooniga. Nad uskusid oraaklitesse, ennustamisse ja maagiasse paljuski nii nagu kaananlased. Babüloonlased vaatasid looma maksa, uskudes, et see paljastab selle, mis suunas neil tuleb edasi minna (Hesekiel 21:26). Nad olid ka tuntud selle poolest, et mängisid õnnemänge ja otsisid abi ”õnnejumalalt”, nagu Piibel ütleb (Jesaja 65:11, EP 97). Õnnemängude mängijad on tänapäevani tuntud selle poolest, et nad on ebausklikud.
On huvitav, et mitmed kirikud on tegelikult innustanud inimesi pühendunult õnnemänge mängima. Üheks näiteks on katoliku kirik, kes on propageerinud niisuguse mängu nagu bingo mängimist. Üks õnnemängija tegi samalaadse tähelepaneku: ”Ma olen kindel, et katoliku kirik mõistab seda, [et õnnemängijad on väga ebausklikud,] sest hobuste võidusõiduraja ümbruses liikus alati korjanduskarpidega nunnasid. Ja kuidas võib üks katoliiklane, paljud meist olid just katoliiklased, minna ühest õest niisama mööda ja siis veel hobustele panuste tegemisel mingit edu loota? Muidugi me annetasime. Ja kui me sel päeval võitsime, olime eriti helded, lootes, et sellest edaspidigi tulu tõuseb.”
Silmapaistvaks näiteks tihedatest sidemetest religiooni ja ebausu vahel on need ebausukombed, mis on seotud jõuludega, mille pidamist ergutavad ristiusu kirikud. Nende kommete hulka kuulub ebausk, et puuvõõriku oksakese all suudlemine tähendab peatset abiellumist, ning samuti paljud jõuluvanaga seotud uskumused.
Raamat ”Lest Ill Luck Befall Thee—Superstitions of the Great and Small” märgib, et ebausk arenes välja püüdest ”tulevikku kiigata”. Just nagu kogu ajaloo jooksul, otsivad nii lihtrahvas kui ka maailma juhid tänapäevalgi nõu tulevikukuulutajatelt ja teistelt, kes väidavad endil olevat üleloomulikke võimeid. Raamat ”Don’t Sing Before Breakfast, Don’t Sleep in the Moonlight” selgitab: ”Inimestel oli vaja amulette ja loitse, millesse uskuda, sest need aitasid neil üle saada hirmust, mida nii tuttavad kui ka tundmatud asjad neis tekitasid.”
Ebausukommete järgimine on aidanud inimestel ikka ja jälle tunda, et neil on oma hirmude üle mingisugunegi kontroll. Raamatus ”Cross Your Fingers, Spit in Your Hat” öeldakse: ”[Inimesed] toetuvad ebausule samadel põhjustel nagu alati. Kui nad seisavad silmitsi olukordadega, mida nad ei suuda kontrollida — mis sõltuvad kas ”õnnest” või ”juhusest” —, aitab ebausk neil ennast kindlamalt tunda.”
Ehkki inimeste elu on teaduse kaasabil paljudes valdkondades paranenud, tunnevad nad end ikkagi ebakindlalt. Õigupoolest on teadus ka tekitanud probleeme, mille tõttu inimesed end veelgi ebakindlamalt tunnevad. Professor Vyse ütleb: ”Ebausk ja uskumine sellesse, mis näib üleloomulikuna, on meie kultuuri lahutamatu osa .., sest nüüdisaegne maailm on inimeste ebakindlustunnet suurendanud.” ”The World Book Encyclopedia’s” esitatakse järeldus: ”Ebausk jääb tõenäoliselt püsima senikauaks, kuni inimesed .. tuleviku suhtes ebakindlad on.”
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et ebausukombed püsivad seetõttu, et nad on saanud alguse hirmudest, mis on omased kõigile inimestele, samuti on nendega seotud suur hulk inimestele südamelähedasi religioosseid uskumusi. Kuid kas me peaksime siis arvama, et ebausk on kasulik, kuna ta aitab inimestel ebakindlustundega toime tulla? Kas see on kahjutu? Või kas on see midagi ohtlikku, mida tuleks vältida?
[Pilt lk 5]
Ainuüksi Hiinas võib olla viis miljonit elukutselist tulevikukuulutajat
[Pilt lk 6]
Bingot propageerides on paljud kirikud ebausukombeid edendanud
[Pilt lk 7]
Jõulukombed, nagu puuvõõriku oksakese all suudlemine, on seotud ebausuga