Piibli seisukoht
Mis teeb inimesest hea kodaniku?
PÄRAST II maailmasõda sattusid paljud end heaks, seadusekuulekaks kodanikuks pidanud eurooplased ja jaapanlased olukorda, kus nende üle kohut peeti ja neid sõjakuritegudes süüdi mõisteti. Nende hulgas oli kõrgeid sõjaväeohvitsere, teadlasi ning teisi ametiisikuid. Püüdes õigustada oma tegusid, selgitasid mõned neist roimaritest, et nad täitsid vaid käsku ehk tegid just seda, mida ühelt healt kodanikult oodatakse. Ometi viis see nende väidetud heaks kodanikuks olemine jubedate inimsusevastaste kuritegudeni.
Teisest küljest aga on ka neid, kes ei pane riigivõimu millekski. Mõned hakkavad avalikult valitsusvõimudele vastu, samal ajal kui teised on valmis rikkuma seadust niikaua, kuni pole erilist ohtu vahele jääda. Muidugi on enamik nõus, et võimudele on vaja alluda, kuna vastasel korral valitseks anarhia ja kaos. Kuid küsimus on selles, millises ulatuses tuleb kodanikukohust täita ja seadustele kuuletuda? Vaadelgem mõningaid peamisi põhimõtteid, mis aitasid esimese sajandi kristlastel oma kohustustesse riigi ees tasakaalukalt suhtuda.
Kristlik allumine võimudele
Esimese sajandi kristlased allusid vastu vaidlemata ”valitsemas olevate ülemuste” ehk tolleaegsete valitsusvõimude seadustele ja juhistele (Roomlastele 13:1). Kristlased olid kindlad, et on õige ’alistuda valitsejaile ja ülemaile, olla sõnakuulelikud’ (Tiitusele 3:1). Ehkki nad tunnustasid Kristust kui oma taevast Kuningat, olid nad seaduskuulekad alamad ka inimvalitsejatele ning ei ohustanud mingil määral riigi julgeolekut. Tegelikult innustati neid igal ajal kuningat austama (1. Peetruse 2:17). Apostel Paulus kogunisti ergutas kristlasi: ”Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes.” (1. Timoteosele 2:1, 2).
Esimese sajandi kristlased maksid kohusetundlikult kõik nõutud maksud, ehkki mõnikord osutus see rängaks koormaks. Selles asjas järgisid nad apostel Pauluse antud inspireeritud juhendit: ”Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu” (Roomlastele 13:7). Jeesuse jüngrite arvates olid Rooma valitsus ja selle ametnikud oma positsioonil Jumala loal ning teatavas mõttes teenisid nad kui ”Jumala ametnikud”, tagades ühiskonnas mingil määral rahu ja stabiilsuse (Roomlastele 13:6, EP 97).
”Valmis igaks heaks tööks”
Esimese sajandi kristlasi innustati täitma riigi kehtestatud kodanikukohuseid. Jeesus Kristus soovitas oma jüngritel olla aeg-ajalt valmis tegema isegi rohkem võimude nõutavast miinimumist. ”Kes [”kui keegi võimulolijaist”, UM] sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma,” ütles ta, ”sellega mine kaks” (Matteuse 5:41). Järgides seda nõuannet, näitasid kristlased, et nad ei soovi kasutada tsiviliseeritud ühiskonna hüvesid ilma midagi vastu andmata. Nad olid alati ”valmis igaks heaks teoks” (Tiitusele 3:1; 1. Peetruse 2:13—16).
Nad armastasid siiralt oma ligimesi ning otsisid võimalusi, et neid aidata (Matteuse 22:39). Seetõttu, et esimese sajandi kristlased ilmutasid sellist armastust ning hoidsid vankumatult kinni kõrgetest moraalinormidest, oli neil ühiskonnale hea mõju. Inimestel oli küllaldaselt põhjust rõõmus olla, kui nende naabriks oli mõni kristlane (Roomlastele 13:8—10). Kristlased näitasid oma armastust rohkemaga, kui vaid halvast hoidudes. Neid innustati olema lahked ja pidama silmas teiste huvisid, ’tehes head [mitte ainult kaaskristlastele, vaid] kõikidele’, just nagu Jeesus Kristus tegi (Galaatlastele 6:10).
”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”
Kuid siiski olid ilmalikele võimudele kuuletumisel ka omad piirid. Nad ei teinud midagi, mis oleks olnud vastuolus nende südametunnistusega või kahjustanud nende suhteid Jumalaga. Näiteks kui Jeruusalemma religioossed võimukandjad käskisid apostlitel Jeesusest kuulutamise lõpetada, keeldusid nad sellele korraldusele allumast. ”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna,” teatasid nad (Apostlite teod 5:27—29). Kristlased keeldusid kindlalt osalemast keisri kui ebajumala kummardamises (1. Korintlastele 10:14; 1. Johannese 5:21; Ilmutuse 19:10). Mida see kaasa tõi? ”Sellele järgnes hukkamõist,” ütleb ajaloolane John. M. Roberts, ”mitte sellepärast, et nad olid kristlased, vaid seetõttu, et nad keeldusid tegemast seda, mida seadus nõudis.” (”Shorter History of the World”.)
Mispärast keeldusid nad selles olukorras ”tegemast seda, mida seadus nõudis”? Nad said aru, et ”valitsemas olevad ülemused” on võimul Jumala loal ning tegutsevad nõnda avalikku korda tagades ”Jumala teenrina” (Roomlastele 13:1, 4). Kuid kristlaste jaoks oli ülim siiski Jumala seadus. Neil oli meeles see tasakaalukas põhimõte, mille Jeesus Kristus kehtestas neile, kellest pidid saama tema järelkäijad: ”Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:21). Nende kohustused Jumala ees pidid olema tähtsamad kui keisri nõuded.
Selle teguviisi õigsust näitab see, milline oli tagajärg, kui paljud, kes nimetasid end kristlasteks, ei järginud neid häid põhimõtteid. Näiteks muutusid ristiusu kiriku juhid, kes olid õigest kristlusest taganenud, ”paindlikeks tööriistadeks tsiviilvõimude käes, kes kasutasid neid eriti sõjaväe kokkupanemiseks ja ülalpidamiseks”, ütleb sõjaajaloolane John Keegan. Lõpuks osalesid nende järelkäijad sõdades, kus valati miljonite süütute ohvrite verd. Keegan ütleb: ”Kui juba kired olid valla pääsenud, olid inimeste kõrvad Jumala seadusele kurdid.”
Ent esimese sajandi kristlased jätsid kohasest tasakaalukusest väljapaistva eeskuju. Nad olid head kodanikud. Nad täitsid hästi oma kodanikukohuseid. Kuid nad pidasid vankumatult kinni Piibli selgetest põhimõtetest ja järgisid igas eluvaldkonnas oma Piibli põhjal kasvatatud südametunnistust (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52; Roomlastele 13:5; 1. Peetruse 3:16).
[Pilt lk 26]
”Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile”