Tuumaoht pole kaugeltki möödas
”Ülirelvade kiire lisandumine on praegu kõige tõsisem meie planeeti ähvardav oht.” (”CRITICAL MASS”, WILLIAM E. BURROWS JA ROBERT WINDREM)
KÕIGI Põhja-Venemaa varajase avastamise radarite ekraanidele ilmus äkitselt 1995. aasta 25. jaanuari koidikul pahaendeline valgustäpp. Kuskilt Norra rannikult oli lennutatud üles rakett! Radarioperaatorid alarmeerisid Moskvat tuumapommi võimalikust saabumisest. Mõne minuti pärast ulatati Venemaa presidendile kohver elektroonikaseadmetega, mis võimaldavad tal anda korraldust hävituslikuks tuumavastulöögiks. Otsustava tuumasõja puhkemine paistis olevat vaid sekundite küsimus.
Õnneks jäi kaine mõistus peale ning raketi trajektoori jälgides taibati, et Venemaal pole ohtu karta. Hiljem selgus, et raketil olid meteoroloogilised uurimisseadmed. Siiski tõdeti ühes ”The Washington Post’i” artiklis: ”Oli tuumaajastu ehk kõige ohtlikumaid momente. See annab põgusa pilgu sellest, kuidas külma sõja aegne pidevas sõjalises valmisolekus hoitud tuumastardimehhanism ikka veel töökorras on ning kuidas see võib eksituse korral hukatuslikke tagajärgi tuua, olgugi et üliriikide äge rivaalitsemine on lõppenud.”
Pidev sõjaline valmisolek
Aastakümneid rajanes nii endise Nõukogude Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide tuumastrateegia hirmutamiskontseptsioonil, mida tunti nimetuse all vastastikune kindel häving (MAD). Üks MAD-i tugisambaid oli ennetava vastulöögi strateegia. See andis kummalegi poolele sünge tagatise, et kui vaenlast rünnata, korraldab see laialdase kättemaksuaktsiooni juba enne, kui ründaja lõhkepead sihtmärkideni jõuavad. Teiseks MAD-i tugisambaks oli rünnakule järgneva vastulöögi strateegia. See viitas suutlikkusele anda vastulööke isegi pärast seda, kui vaenlase lõhkepead on oma hävitustöö teinud.
Paraku on MAD-i-tont veel külma sõja järgsel sulaperioodilgi inimkonda kummitamas. On tõsi, et USA ja Venemaa tuumarelvavarusid on märkimisväärselt kärbitud — väidetakse, et koguni poole võrra —, ent tuhanded tuumalõhkepead on siiski veel alles. Seega jääb ikkagi võimalus, et need relvad lastakse käiku kas juhuslikult või sanktsioneerimatult. Ja et mõlemad riigid kardavad ikka veel seda nähtavasti ebatõenäolist esmalööki, hoitakse tohutul hulgal rakette nüüdki pidevas sõjalises valmisolekus.
Tõsi küll, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa leppisid aastal 1994 kokku, et nende strateegilised raketid pole enam teineteisele sihitud. ”Vaevalt et sellisel muudatusel — ehkki see on tervitatav žest — mingit sõjalist tähtsust on,” märgib ”Scientific American”. ”Raketikomandörid saavad sihtmärkide koordinaadid sisestada juhtimisarvutitesse uuesti mõne sekundiga.”
Kas juba uued relvad tulekul?
Ei saa unustada tõsiasja, et tuumarelvadealane uurimistöö ja nende relvade täiustamine jätkub. Ameerika Ühendriikides ulatub selliste relvade tarbeks koostatud aastaeelarve 4,5 miljardi dollarini! Aastal 1997 teatas ”The Toronto Star”: ”On paradoksaalne, et praegu kulutab USA oma tuumasõjamasina käigushoidmisele rohkem, kui ta tegi seda külma sõja aegu, sealjuures on osa sellest rahast eraldatud ambitsioonikatele programmidele, mis kriitikute sõnul võivad käivitada uue globaalse võidurelvastumise.”
Näiteks tekitas palju vaidlusi miljardeid dollareid nõudev USA valitsuse projekt nimetusega ”Arsenali hooldamise ja käitlemise programm”. Ehkki programmi näiliseks eesmärgiks on olemasolevate tuumarelvade korrashoid, on sellel kriitikute arvates veel palju kurikavalam siht. ”The Bulletin of the Atomic Scientists” annab teada: ”Plaanis on teha muudatusi, modifitseerida, ajakohastada ja asendada — mitte lihtsalt tuumaarsenali edaspidigi löögivalmina hoida, .. vaid seda ka ”täiustada”.”
Aastal 1997 tekitas furoori teade, et töötatud on välja aatomipomm B-61, mis suudab enne plahvatamist maakoorde tungida. Seetõttu võib see hävitada maa-aluseid komandopunkte, tehaseid ja laboratooriume. Ehkki selle pooldajad väidavad, et tegemist on pelgalt vanemat tüüpi pommi modifikatsiooniga, väidavad vastased, et õigupoolest on see uus pomm, — mis tähendab seda, et USA valitsus on oma lubadusi lõpetada uute tuumarelvade väljatöötamine jämedalt rikkunud.
On kuidas on, kuid Princetoni ülikooli tuumafüüsik Ted Taylor täheldas: ”Olen arvamusel, et taoline praegu (USA-s) käimasolev uurimistöö toimub ka Venemaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal, nii et ma usun, et mõningad meie projektid käivitavad maailmas uue võidurelvastumise.” Ka väidavad kriitikud, et uute relvade alast uurimistööd, nende relvade väljatöötamist ja konstrueerimist propageerivad aktiivselt relvakonstruktorid ise. Haavatud ego, kõikumalöönud prestiiž ning majanduslikud raskused võivad anda neile võimekatele teadlastele jõulise ajendi üritada relvastusalast uurimistööd taas hoogustada.
Uued tuumariigid
Lisaks on maailma poliitiline maastik muutunud. Tavapäraselt moodustasid tuumaklubi viis riiki: Ameerika Ühendriigid, Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa. Kuid on üldteada, et ka teistel riikidel on oma tuumajõud. Näiteks India ja Pakistan viisid hiljaaegu läbi tuumakatsetusi, mis on äratanud kartusi, et Kagu-Aasias on võidurelvastumine tublisti hoogustunud. Kahtlustatakse, et oma tuumarelvastusprogrammid on ka Alžeerial, Iraagil, Iraanil ja Põhja-Koreal. Aastal 1970 jõustunud tuumarelva leviku tõkestamise lepingule on kirjutanud alla rohkem kui 180 riiki. Ent sellele pole alla kirjutanud terve rida riike, keda laialdaselt kahtlustatakse varjatud tuumaambitsioonides.
”Asiaweek” teatab: ”Tuumarelva leviku tõkestamist jälgivad eksperdid arvavad järjekindlalt, et tegelikuks ohuks on need üha lisanduvad maad, kelle juhid ka ihkaksid sõrme tuumapäästikul hoida.” Mõned vaatlejad arvavad, et tuumarelvade leviku tõkestamise leping lihtsalt ei suuda sanktsioonidest hoolimata takistada sihikindlaid valitsusi omandamast salajaseks tuumarelvastumiseks vajalikku tehnoloogiat ja materjale. USA sõjalise vastuluureteenistuse direktor James Clapper ennustas: ”Uue sajandi hakul võime näha tervet rida riike, kes on suutelised varustama omavalmistatud rakette [keemiliste, bioloogiliste või tuuma-] lõhkepeadega.”
Samuti pole tõenäoline, et kõik riigid alluvad survele keelustada tuumakatsetused. Kui mitmeid maid ärgitati aastal 1996 kirjutama alla tuumakatsetuste täieliku keelustamise lepingule, täheldati ajakirja ”Asiaweek” toimetuse juhtkirjas: ”Mis viga on ameeriklastel ja eurooplastel katsetuste keelustamise lepingutest jutlustada, on ju nad juba jõudnud lõhata piisavalt tuumaseadeldisi, et hankida vajalik informatsioon.”
Tuumasalakaubandus ja terrorism
Mõnede arvates on suurim oht see, kui mingi terroristlik rühmitus tuumarelva enda valdusse saab ja oma poliitilise tahte pealesurumiseks selle lõhata otsustab — või ka ainult ähvardab seda teha. Lisaks on kartusi, et mingi kriminaalne organisatsioon võib kasutada ka radioaktiivset materjali tõsise surveabinõuna mõne valitsuse või korporatsiooni vastu. Seda selgitab ”Scientific American’i” artikkel: ”Tuumamaterjali kasutaval väljapressijal oleks end võrdlemisi kerge uskuma panna, kui ta jätaks materjali näidise analüüsiks. Ähvardav oht saastata õhk ja veevarud või koguni lõhata väike aatomipomm võib osutuda küllaltki märkimisväärseks mõjutusvahendiks.” Juba on seadusorganid jõudnud jälile katsetele tuumamaterjali smugeldada. See annab veelgi enam põhjust karta, et kurikaelade jõugud võivad tõepoolest üritada töötada välja tuumarelvastust.
Tõsi küll, on analüütikuid, kes peavad tuumamaterjalide smugeldamist üsna väikseks ohuks. Lisaks sellele, et teadu järgi on käest kätte liikunud vaid tühine osa materjali, ei kuulu enamik sellest kaugeltki veel relvaklassi, kui harvad erandid välja arvata, väidavad nad. Kuid ”Scientific American” tuletab lugejaile meelde, et ”enamikul juhtudel võib ebaseadusliku turu osas näha vaid jäämäe tippu, sealjuures pole mingit põhjust loota, et tuumamaterjalide must turg peaks olema erand. [——] Oleks rumal uskuda, et võimud saavad jälile rohkem kui 80 protsendile kaubale. Peale selle võivad ka tühisel lekkel olla väga tõsised tagajärjed”.
Ehk küll täpset kogust hoolega saladuses hoitakse, näitavad arvestused, et tuumapomm nõuab 3—25 kilo rikastatud uraani või 1—8 kilo relvaklassi kuuluvat plutooniumi. Salakaubitsejate rõõmuks mahub tavalisse alumiiniumist joogipurki keskeltläbi 7 kilo plutooniumi. Arvatakse, et ka reaktoriklassi kuuluvat plutooniumi — mida on kergem hankida kui relvaklassi kuuluvat — saaks kasutada algelise, kuid siiski hävitusliku tuumapommi valmistamiseks. Kui radioaktiivsete materjalide varud pole piisavalt kaitstud (mida paljud eksperdid väidavad), on neid palju kergem varastada kui enamik inimesi arvata võib. Vene ametnik Mihhail Kulik teravmeelitses: ”Võib oletada, et kartuleidki valvatakse tänapäeval hulga paremini kui radioaktiivseid materjale.”
Seega on selge, et tuumaoht ripub Damoklese mõõgana inimkonna kohal edasi. Kas on lootust sellest kunagi lahti saada?
[Väljavõte lk 8]
”Tuumarelva leviku tõkestamist jälgivad eksperdid arvavad järjekindlalt, et tegelikuks ohuks on need üha lisanduvad maad, kelle juhid ka ihkaksid sõrme tuumapäästikul hoida.” (”Asiaweek”)
[Kast/pildid lk 6]
Bioloogilised ja keemilised ohuallikad
Agressiivselt meelestatud riigid, kes on tuumaarsenali väljaarendamiseks liiga vaesed, võivad võtta kasutusele keskmise tegevuskaugusega raketid, mis on varustatud mürkgaasi või bioloogilise relvaga. Neid on nimetatud vaese mehe massihävitusrelvadeks. Tegelikult kardavad paljud analüütikud, et mainitutest võivad saada ka terroristlike rühmituste eelistatud relvad.
Kuid bioloogilised ja keemilised relvad võivad külvata hävingut ka ilma kõrgtehnoloogilise kohaletoimetamissüsteemita. USA kaitsesekretär William Cohen lausus novembris 1997: ”Nüüdistehnoloogia ning väiksemaks muutunud ja avatumate piiridega maailma tõttu ollakse praegusel ajal suutelised palju ulatuslikumalt külvama masse ohustavaid haigusi, surma ja hävingut. Kemikaalipudeli, portsu katkupisikute või algelise aatomipommiga varustatud üksik hullumeelne või fanaatikute punt suudab üheainsa kuritahtliku aktiga ohustada või tappa kümneid tuhandeid inimesi.” Taolised kartused osutusidki tõeks, kui üks terroristide sekt kasutas 1995. aasta märtsis Tokyo metroosõitjaid rünnates närvigaasi sariini. Kaksteist inimest sai surma, 5500-le tekitati kahjustusi.
”Kui juba keemiline rünnak on kohutav, siis bioloogiline relv on tõeline õudusunenägu,” märgib politoloogiaprofessor Leonard Cole. ”Keemilised toimeained on elutud, seevastu bakterid, viirused ja muud eluvormid on nakkavad ning sigimisvõimelised. Meie elukeskkonda sattudes võivad nad hakata paljunema. Erinevalt kõigist teistest relvadest võivad nad aja jooksul aina ohtlikumaks muutuda.”
Et keemiliste ja bioloogiliste relvade hoogsat lisandumist ohjeldada, jõustus aastal 1972 bioloogiliste ja toksiliste relvade konventsioon ning aastal 1993 keemiliste relvade konventsioon. Ent ”The Economist” märgib, et sellistest headest kavatsustest hoolimata ”pole ükski relvastuse kontrollmehhanism täiuslik. [— — —] Need ei suuda tuvastada igat rikkumist”. Samas väljaandes märgitakse: ”Ja muidugi on üleüldse ebatõenäoline, et tegelikud tüssajad lepingule alla kirjutavad.”
[Pildid]
Seaduseorganid kardavad, et terroristid võivad keemilised ja bioloogilised relvad hõlpsasti tarvitusele võtta
[Kaart lk 7]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Riigid, kelle käsutuses on tuumajõud
SUURBRITANNIA
HIINA
PRANTSUSMAA
VENEMAA
AMEERIKA ÜHENDRIIGID
Riigid, kus teatavasti on tehtud tuumakatsetusi
INDIA
IISRAEL
PAKISTAN
Riigid, kes arvatavasti arendavad oma tuumavõimsust
ALŽEERIA
IRAAN
IRAAK
PÕHJA-KOREA
[Pilt lk 4, 5]
Heidetakse alla tuumapomm B-61, mis on mõeldud maa-aluste rajatiste purustamiseks
[Allikaviide]
U.S. Air Force Photo
[Pildi allikaviide lk 4]
U.S. Air Force Photo