Jumal on meid aidanud
JUTUSTANUD FRANCISCO COANA
”Kui sa võimudele vastu hakkad, jääd oma elust ilma,” hoiatas mind mu vend.
”See oleks igatahes parem, kui siin nendes kohutavates tingimustes vireleda,” nähvasin ma vastu.
JUST niisugune sõnavahetus leidis minu ja mu vanema venna vahel aset septembris 1975. Olin siis Mosambiigi lõunaosas Maputos (tollase nimega Lourenço Marques) vangis ja ta oli tulnud mulle toitu tooma. Meid oli ühes kongis tihedalt koos üle 180 inimese, suuremalt jaolt Jehoova tunnistajad. Venda ärritas mu vastus sedavõrd, et ta viis toidupaki, mille ta oli kaasa toonud, koju tagasi.
Et aidata teil seda emotsionaalset kohtumist mõista, lubage mul alustada otsast ja selgitada, kuidas ma üldse vanglasse sattusin.
Vaimulik kasvatus
Mu pere kuulus presbüterlikku kogudusse. Mina sündisin 1955. aastal Manica piirkonnas Calanga külas, mis asub suurlinna Maputo lähedal. Isa mul kirikus ei käinud, aga ema küll, ning ta võttis pühapäeviti kirikusse kaasa ka oma viis last. Juba varakult õpetas ta meile selgeks Meie Isa palve ja ma ütlesin seda tihti (Matteuse 6:9—12). Esitasin emale juba väikese poisina niisuguseid küsimusi, et miks me sureme ja et kas inimesed peavadki kogu aeg surema.
Ema ütles, et surm kuulub Jumala eesmärgi juurde — et need, kes teevad halba, lähevad põrgusse, ja need, kes teevad head, lähevad taevasse. Ehkki ma ei kostnud selle peale midagi, tegi ta vastus mu kurvaks. Surma kohutav reaalsus häiris mind, eriti selgelt tundsin seda pärast oma armsa isa surma, kui ma kõigest kümneaastane olin. Mida aeg edasi, seda enam tahtsin ma teada saada, mis surnutega juhtub ja kas neil enam üldse on mingit lootust.
Õpin tõde ja võtan selle omaks
Peagi pärast isa surma kasutas üks kooliõpetaja meie klassi õpetamisel raamatut ”Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. Raamat oli Lõuna-Aafrikas kõneldavas suulu keeles ning välja oli selle andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Võtsin selle õpetajalt laenuks ning kuigi ma suulu keelt hästi ei osanud, olin ma viidatud kirjakohtadest saadud teadmiste üle väga rõõmus.
Kui olin 16, kutsuti sõjaväkke mu vend, kes oli peres leivateenija. Mina läksin tööle ühte Maputo parfümeeriafirmasse ja hakkasin õhtuti tehnikakoolis käima. Töö juures jälgisin lõunavaheaegadel Teófilo Chiulele nimelist Jehoova tunnistajat, kes alati Piiblit luges. Kui Teófilo mu huvi märkas, hakkas ta minuga usu teemadel rääkima.
Hiljem hakkas üks teine tunnistaja, Luis Bila, minuga Piiblit uurima. Tundsin suurt kergendust, kui sain teada, et surnud ei tea enam midagi ning et neil on lootus ülestõusmise kaudu jälle elavaks saada (Koguja 9:5, 10; Johannese 5:28, 29). Kirjutasin sedamaid emale ja andsin talle teada Piibli vastused neile küsimustele, mis ma talle esitanud olin. Ta oli selle üle rõõmus, et olin viimaks usaldatavad vastused leidnud.
Kuna olin õpitust vaimustuses, valmistusin seda kõike ka teistega jagama. Sain loa pidada piiblilisi kõnesid, aga mitte kirikus, vaid koolis. Varsti ei tahetud mind enam kirikus näha. Isegi mu omad pereliikmed hakkasid mind taga kiusama, hoolimata sellest et emale mu vastomandatud uskumused meeldisid. Vanema venna käest sain kõvasti peksa. Kui niisugune vastupanu mingeid tulemusi ei andnud, hakkasid pereliikmed mind pilkama, eriti kui nad mind söögiaegadel palvetamas nägid. Seetõttu hakkasin enne laua äärde tulekut vannitoas palvet tegema. Tundsin, et ’Jumal oli mu abimees’ (Laul 54:6).
Siis ei lasknud mu pere enam Luisil meile tulla, et minuga Piiblit uurida. Seejärel hakkasime uurima tema pool. Kui ma hakkasin koguduse koosolekutel käima ja kuulutustööst osa võtma, jätsid pereliikmed mu ööseks ukse taha. Nii pidin otsima öömaja teiste tunnistajate juurest.
Lõpuks, 13. mail 1973, lasksin end Jehoova Jumalale pühendumise märgiks vees ristida. Mosambiigis kehtis tollal Portugali koloniaalvõim, mille esindajad olid keelustanud Jehoova tunnistajate töö Portugalis ja kõigis selle kolooniates. 1974. aasta 1. oktoobril hakkasin ma pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi evangeeliumikuulutajaid kutsutakse. Kuna mu eesmärk oli saada misjonäriks, hakkasin õppima inglise keelt, et võiksin olla kõlbulik astuma Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli Ameerika Ühendriikides ja saada väljaõppe misjoniteenistuseks.
Kaval taktika kuulutustööl
Nende keeluaastate jooksul pani Portugali koloniaalpolitsei PIDE paljud tunnistajad kuulutamise pärast vangi. Et meid kinni ei nabitaks, võtsime kasutusele kavala taktika. Näiteks rääkisime esmalt vaid ühes majas ning läksime siis hoopis teise piirkonda ja külastasime mõnda teist maja seal. Samuti käisid kaks meist lõunavaheaegadel või õhtuti linna pargis. Üks tunnistaja istus tavaliselt mõne inimese kõrvale ja hakkas ajalehte lugema. Veidi aja pärast istus nende juurde ka teine, silmitses veidi ajalehte ja ütles midagi selletaolist: ”Mõtle, kui palju inimesi sai surma! Aga kas sa tead, et Jumala valitsuse all niisuguseid asju enam ei juhtu?”
Vestlus jätkus sellega, et see, kes ajalehte luges, palus teisel tunnistajal öeldut Piibli alusel tõestada. Siis leppisime kokku kohtumise järgmiseks päevaks, et vestlust jätkata. Sel viisil läks meil sageli korda enda kõrval istuv inimene Piibli prohvetiennustusi käsitlevasse vestlusse haarata ning palju piibliuurimisi alustada. Oleme Jumalale tänulikud, et ta meid aitas.
Raskete katsumuste aeg
1974. aasta 25. aprillil tehti Portugalis diktatuurile lõpp ning sellega kaasnesid mitmed poliitilised muudatused ka Portugali kolooniates. Mosambiigi poliitvangidele ning ka Jehoova tunnistajatele, kes olid vangistatud poliitilise erapooletuse pärast, anti amnestia. Ent vaid 14 kuud hiljem, 25. juunil 1975 kuulutas Mosambiik end Portugalist sõltumatuks. Paari päeva pärast tabas tunnistajaid uus tagakiusamislaine. Organiseeriti paikkondlikke gruppe, et arreteerida kõik tunnistajad, kes vaid kätte saadakse. Meie kohta öeldi, et oleme ”Portugali kolonialistidest maha jäänud agendid”.
Septembrikuus sunniti mind ühe niisuguse grupi koosolekul viibima. Kohale jõudes nägin seal ka kõiki oma piibliuurimisgrupi liikmeid. Meil kästi valitsemas oleva partei ülistuseks poliitilisi lööklauseid hüüda. Kui me sellest lugupidavalt keeldusime, pandi meid vangi ja topiti kitsasse kongi, millest ma alguses rääkisin.
Kong oli nii täis tuubitud, et saime end vaevalt liigutada. Et mõnele jätkuks ruumi maas magada, pidid teised kas istuma või seisma. Ruumis oli vaid üks WC-pott, mis oli tihti umbes ja ajas üle, levitades kohutavat haisu. Meie toiduks olid õlised spagetid, lisandiks kalaluud ja suured sinised kärbsed; sööma pidime pesemata kätega. Pidasime neis kohutavates tingimustes vastu 19 päeva, kõik enam kui 180 inimest. Siis viidi meid üle kohta, kus hoiti ainult tunnistajaid — mehi, naisi ja lapsi koos. Väga viletsate elamistingimuste tõttu vanglas surid mõne järgmise kuu jooksul paljud lapsed.
Lõpuks otsustas valitsus tunnistajad kaugele riigi põhjaossa Carico piirkonda pagendusse saata. Eesmärgiks oli meid teistest eraldada. Mosambiigis oli sel ajal umbes 7000 tunnistajat, kellest suur osa oli ristitud aastatel 1974 ja 1975. Mõistsin, et vajame pagenduses olles piiblilist kirjandust, seetõttu hankisin loa koju tagasi minna, et reisi peale veidi toitu ja mõned asjad kaasa võtta. Jälgides, et mind saatma tulnud ametnik midagi ei märkaks, tegin mõnesse küpsisekarpi ruumi ja pakkisin karpide põhja piiblilisi väljaandeid. Taolistes olukordades ei kartnud me sugugi. Me uskusime, et Jumal aitab meid (Heebrealastele 13:6).
Elu laagrites
Saabusime Caricosse jaanuarikuus 1976 ning saime seal kokku paljude naaberriigi Malawi tunnistajatega, kes elasid enda rajatud laagrites. Ajavahemikus 1972 kuni 1975 oli Malawist julma usulise tagakiusamise tõttu põgenenud üle 30000 inimese, lapsed kaasa arvatud. Neile anti luba asuda põgenikena elama Mosambiigi põhjaossa, ning kui meie sinna jõudsime, võtsid nad meid endi juurde ja jagasid meiega seda vähest, mis neil oli.
Kuna enamik meist polnud kunagi midagi ehitanud, näitasid Malawi vennad meile, kuidas majasid ehitada, telliseid valmistada ja ehitamisel õlgi kasutada. Samuti õpetasid nad meid toiduks taimi kasvatama ja muidki töid tegema, et end ülal pidada. Nii õppisin tegema puusepa- ja rätsepatööd ning maad harima. Neist oskustest oli meil hiljem palju kasu, kui igaüks tagasi oma kodulinna pöördus.
Meie peamiseks mureks oli säilitada oma vaimsus, ja ma pean ütlema, et vaimsest toidust ei tundnud me kunagi puudust. Kust me seda siis saime? Nagu varem mainitud, leiutasid paljud meist siis, kui meid pagendusse saadeti, igasuguseid mooduseid, kuidas koos muude asjadega ka piiblilist kirjandust kaasa võtta. Peale selle trükkisid Lõuna-Aafrika Vabariigis elavad Jehoova tunnistajad meie jaoks tillukesi ”Vahitorni” eksemplare. Nii oli neid lihtsam laagritesse kaasa võtta.
Mitme palvekirja peale saime 1. detsembril 1978 loa laagris esimene abielu sõlmida. Abiellusin sel päeval Alita Chilaulega, kelle isa oli olnud üks esimesi, kes Maputos aastal 1958 ristiti. Kui sündisid meie lapsed Dorcas ja Samuel, õpetasime neidki Jehoovat armastama ja võtsime neid korrapäraselt endaga kristlikele koosolekutele kaasa. Pärast sündis meil veel üks laps, kellele panime nimeks Jaimito.
Kuidas me kuulutasime
Tunnistajad said loa käia laagritest väljaspool omi asju müümas, kaasa arvatud toiduaineid, mida nad kasvatanud olid. Paljud meist kasutasid seda võimalust kuulutamiseks. Mina käisin soola müümas, küsides selle eest sihilikult nii kõrget hinda, mille eest keegi seda ostnud poleks. Üsna mitmed inimesed, keda ma kohtasin, avaldasid Kuningriigi sõnumile soodsat vastukaja ja ma alustasin hulga piibliuurimisi.
Üks mu piibliõpilastest rääkis õpitust ühele lähedalasuvas Milange linnas tegutseva ettevõtte direktorile ning temagi ilmutas Piibli vastu huvi. Kui ma sellest teada sain, saatsin sellele direktorile kirja. Ta vastas mulle ja kutsus mind külla. Peitsin oma riiete vahele piiblilist kirjandust ja asusin teele, jättes mulje, nagu läheksin ma talle omatehtud mööblit müüma.
Kui ma kohale jõudsin, nägin, et maja on sõduritest ümber piiratud, ning hakkasin muretsema. Kuid peremees tuli välja ja teatas sõduritele, et ei taha, et teda segataks. Alustasime piibliuurimist kell viis õhtul ja ta oli asjast nii huvitatud, et me lõpetasime alles kell viis hommikul! Hiljem tegi ta ettepaneku Portugalist meile kirjandust vahendada, sest tema postile polnud seatud mingeid piiranguid. Seejärel andis ta kirjanduse mulle üle, misjärel ma selle laagrisse viisin.
Tõsi küll, osa meist tabati ja arreteeriti kuulutamise pärast mitmeid kordi. Siiski võtsid paljud inimesed Kuningriigi sõnumi vastu ja me oleme kindlad, et Jumal aitas meid, just nagu ta aitas kristlasi esimesel sajandil (Apostlite teod, peatükid 3—5).
Vabaneme ja pöördume tagasi Maputosse
1985. aasta septembrikuus otsustasime pärast kõigi asjaolude palvemeelset kaalumist kõik üheskoos laagrid maha jätta ja ära minna. Mõned küll jäid Carico laagritesse ja olid järgmised seitse aastat teistest Jehoova tunnistajatest ära lõigatud, enamik aga põgenes Malawisse ja Sambiasse. Otsustasime naisega, et läheme koos lastega lähedalasuvasse Milange linna. Leidsin seal tööd ja koha, kus elada, ning me jätkasime oma teenistust. Järgmisel aastal pöördusime lõpuks tagasi Maputosse.
Esialgu elasime sugulaste juures. Tööd oli küll raske hankida, kuid mõne aja pärast läks see mul siiski korda. Alita müüs röstitud pähkleid ja teenis sellega meie kesisele sissetulekule lisa. Kuna mu inglise keele oskus oli paranenud, esitasin avalduse töö saamiseks Suurbritannia suursaatkonnas. Tegin katsed ära ja mind võeti tööle ning ma hakkasin saama 20 korda(!) suuremat palka kui varem. Tundsin tõesti, et Jehoova oli mind aidanud, ja ma tänasin teda palves.
Leian kohustuste täitmisel tasakaalu
Lõpuks, 11. veebruaril 1991 said Jehoova tunnistajad Mosambiigis riigilt ametliku tunnustuse. See on meie jaoks mälestusväärne päev. Järgmisel aastal kutsuti mind teenima komiteesse, mille ülesandeks on vaadata Jehoova tunnistajate kuulutustöö järele Mosambiigis. Meie lapsed olid tollal kõigest 12, 9 ja 6 aastat vanad. Palvetasin Jehoova poole kogu öö, paludes temalt tarkust, et oskaksin seada oma asjad nii, et saaksin täita tasakaalukalt nii oma perekondlikke kui ka organisatsioonilisi kohustusi.
Meil õnnestus saada endale väike haagissuvila ning me panime selles käima oma ettevõtte. Palkasime mitu pioneeri, kes valmistasid ja müüsid võileibu, ning äri läks hästi. Nüüd jäi mul oma uute organisatsiooniliste eesõigustega tegelemiseks piisavalt aega. Meil oli vaja ka maja, sest hoonet, kus me elasime, polnud võimalik kauem rentida. Saatsin valitsusele palvekirja, milles selgitasin oma pere olukorda. Varsti saime ametliku loa endile maja muretseda. Avalikkus pööras sellele otsusele suurt tähelepanu, sest ma olin esimene mosambiiklane, kes riigilt maja ostis.
Meid Alitaga on õnnistatud lastega, kes meiepoolse kavakindla vaimuliku juhatuse hästi vastu on võtnud (5. Moosese 6:6—9). Meil on olnud harjumuseks igal hommikul kell 5.40 üheskoos selleks päevaks mõeldud piibliteksti arutada ja seejärel Piiblit lugeda. Lapsed on selle varahommikuse kavaga harjunud, sest kool algab päris vara. Reede õhtuti kell 18.00 on meil perekondlik piibliuurimine, mille käigus me arutame lastega neid Piibli teemasid, mida nad on nädala jooksul uurinud. Samuti harjutame sel ajal esitlusi, mida teenistuses kasutada.
Kõik meie lapsed on ristitud. Dorcas ja Samuel on alates 1994. aastast pioneerina teeninud ning Jaimito on olnud sellest ajast, kui ta ristiti, pidevalt abipioneer. Lapsed käivad veel koolis, aga nad kõik on seadnud endale eesmärgiks pärastpoole oma teenistust laiendada. Alita kasutab oma aega tasakaalukalt pioneeritööle ja kodu eest hoolitsemisele. Minagi teenisin palju aastaid pioneerina, kaasa arvatud need aastad, mil me laagris vangis olime. Kuid alates aastast 1993 olen olnud tööl Jehoova tunnistajate harubüroos.
Õnnistused Jumalalt ei lõpe
1997. aastal sai mulle osaks suur õnnistus võtta osa harubüroode komiteede liikmetele mõeldud kahekuulisest kursusest. Kursus toimus Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigis Pattersonis asuvas Vahitorni koolituskeskuses. Tundsin taas kord, kuidas mu pingutused inglise keelt õppida end ära tasusid. Koduteel oli mul võimalus külastada ka teistes maades elavaid Jehoova teenijaid ning mu süda oli hindamisest meie ülemaailmse vennaskonna vastu lausa tulvil.
Just see tõeliste kristlaste vahel valitsev armastus on aidanud kaasa sellele, et mitmed tuhanded siirad inimesed on hakanud Mosambiigis Jehoova tunnistajatega läbi käima (Johannese 13:35). Neist ligikaudu 7000 kuulutajast, kes kunagi vangilaagritesse pagendusse saadeti, on nüüdseks saanud enam kui 29000 tunnistajat, kes kõikjal Mosambiigis Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutavad. Nad moodustavad rohkem kui 665 kogudust — 1958. aastal tegutses vaid 4 kogudust.
1993. aastal anti luba ehitada Maputosse harubüroo, kus oleks ruumi rohkem kui 75 töötajale, et tõelise kummardamise tohutu laienemise eest Mosambiigis hoolt kanda. Pärast umbes neli aastat kestnud ehitustöid sai projekt valmis. 19. detsembril 1998 valdas meid suur rõõm, sest paljudest riikidest kutsutud 1098 külalist olid kohal ja saabunud oli aeg need ilusad hooned pühitseda. Programmi käigus oli mul eesõigus intervjueerida neid vendi-õdesid, kes olid aastaid Caricos pagenduses elanud. Palusin, et kõik pagendusse saadetud tõstaksid oma käe, ning publik oli väga liigutatud, nähes tõusmas sadu käsi.
Järgmisel päeval kogunes Matola kokkutulekusaali 8525 inimest, kuulamaks ülevaadet pühitsemise programmist, julgustavaid teateid teistest maadest ning Piiblil põhinevaid kõnesid, mille esitajateks olid külalised Jehoova tunnistajate peakorterist Brooklynist New Yorgist.
On tõsi, et sellest ajast, kui ma teismelisena Piibli tõde tundma õppisin, on mul tulnud kogeda perekonna vastuseisu, hirmu hukkamise ees ning kohutavat tagakiusamist, mis viis mind vahel mõttele, et parem oleks surra kui sellist elu elada. Ometigi olen ma rõõmus, sest need kogemused on minu suhteid Jehoovaga parandanud. Õiged on sõnad, mis Piibli laulukirjutaja ütles: ”Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi!” (Laul 54:6). See on mulle ja mu perele võrreldamatu eesõigus, et me võime teenida Jehoovat koos tema ülemaailmse kummardajate perega.
[Pilt lk 23]
Tunnistajad kuningriigisaali ees, mis ehitati pagenduse ajal
[Pilt lk 24]
Meie tore perekondlik piibliuurimine
[Pilt lk 25]
Need, kes olid olnud Carico laagrites, tõstsid käe