Altailased — rahvas, keda hakkasime armastama

Eelmisel sajandil tõlkis vene õigeusu preester arhimandriit Makari Piibli Vana Testamendi vene keelde. Enne seda oli kiriku sinod andnud talle ülesande tutvustada altailastele kristlust. Kes on altailased? Kus nad elavad? Milline on nende eluviis?

ÜHEL eelmise aasta juulis peetud Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendil Venemaal oli kohal umbes 40 altailast. See konvent toimus Altai krai suurimas linnas Barnaulis. Konvendil oli 1730 inimest. Et viibida sellel kolmepäevasel kokkutulekul, tuli meil sõpradega lennata Peterburist peaaegu 6500 kilomeetri kaugusele.

Nende mõne päeva jooksul, mis me Barnaulis veetsime, õppisime tundma ja hakkasime armastama neid altailasi, kellega me tuttavaks saime. Meid liigutas väga see, kui kuulsime, et paljud neist olid tulnud kohale bussiga mööda mägiteid peaaegu 650 kilomeetri kauguselt, ning isegi siis, kui kivi purustas bussi esiklaasi, ei tulnud neil mõttessegi tagasi pöörduda. Kui nad rääkisid meile oma maast ja kultuurist, oli meil suur soov külastada nende kodukohta. Niisiis võtsimegi pärast konventi ette rohkem kui 1500 kilomeetrit pika põneva reisi mööda altailaste maad.

Nende maa ja religioon

Enamik umbes 70000 altailasest ehk sealse piirkonna põliselanikest elab mägistel aladel Kasahstani, Hiina ja Mongoolia piiri lähedal. Sealne maastik on aukartustäratav, ilus ja mägine, seal voolavad kristallselge veega jõed ning õitseb palju lilli. Kohalikud elanikud korjavad mitmesuguseid juuri, millest nad valmistavad maitsvat aromaatset teed. Neile meeldib ka männiseemneid süüa.

Mõned altailased peavad farmi. Üks kristlik õde ütles, et temal ja ta sugulastel on 75-pealine veise- ja 80-pealine lambakari. Nad müüvad liha ning vahetavad villa jahu ja suhkru vastu. Teine kristlik õde ütles, et ta müüs maha neli oinast, et koos tütrega konvendile sõita. Temaga koos tuli konvendile veel seitse inimest, kellega ta Piiblit uurib. Konvendil ütles üks neist mulle: ”Meil on ainult üks tee, see, mis Jumal meile on andnud.”

Kuigi see paik on teistest eraldatud ja sealne loodus on hingetukstegevalt kaunis, mille pärast külastajad seda teiseks Šveitsi Alpideks nimetavad, on elu isegi seal suurel määral muutunud. Üks eakas mees ütles meile: ”Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi öelnud, et tuleb aeg, mil ma pean oma jurta enne magamaheitmist lukustama, poleks ma teda uskunud. Nüüd teen ma seda aga igal õhtul.” Need rasked ajad on pannud paljusid inimesi Piibli ennustusi uurima (2. Timoteosele 3:1—5).

Altailased on üldiselt uhked oma vanade traditsioonide ja kummardamisviisi üle. Enamik neist usub jõe ja mäe vaimudesse; mägi on nendele jumalate sümboliks. Nad kummardavad ka loomi ning isegi joonistavad jänese kujusid valgetele linadele, mis nad siis oma jurta seinale riputavad. Vihmaperioodi esimese äikese ajal toimub neil jänese kuju ees rituaal, nad piserdavad seda tee, piima või alkohoolse joogi arrakiga. Erilisteks kummardamisobjektideks on neil aga surnute vaimud.

Altailaste preestreid kutsutakse šamaanideks. Nii kevadel kui ka sügisel sooritavad šamaanid ”pühades paikades” ehk mägede tippudes või mäenõlvadel rituaale. Nende rituaalide käigus seovad nad valgeid riideribasid puuokste külge, nii et paljud puud on neid pärast täis. Nad usuvad, et selline toiming on meelepärane mäevaimudele ning et need kaitsevad neid reisimise ajal õnnetuste eest.

Spiritismi mõju

Kõige rohkem avaldasid mulle ja mu sõpradele muljet altailased ise ja nende südamesttulev siirus. Barnaulis saime tuttavaks Svetlana ja tema tütre Tulunaiga ning seejärel külastasime neid Ust-Kanis, kus elab umbes 3000 inimest. Svetlana vanaema kasvatas ta üles kohalike traditsioonide järgi, mis on lähedalt seotud šamanismiga. Svetlana õppis isegi nn. surnute vaimudega suhtlema. Tänu oma erilistele teadmistele sai Svetlana ühiskonnas autoriteetse positsiooni, mille üle ta uhke oli.

Siiski tekkis Svetlanal palju raskusi. ”Deemonid piinasid mind,” ütles ta mulle. ”Ma ei saanud öösiti hästi magada.” Vahel oli ta poolhüpnootilises seisundis. ”Ükskord nägin oma kuuekuust tütart Tulunaid põrsana, kes minu poole roomama hakkas. Ma tahtsin teda ära kägistada. Tulunai hakkas aga kõva häälega nutma. Kui ma mõistusele tulin ja aru sain, et ma oleksin võinud tappa omaenda tütre, tundsin end kohutavalt,” jutustas Svetlana. Pärast seda hakkas Svetlana mõtlema, kes need vaimud tegelikult on.

Aastal 1991 tõi üks altailanna Ust-Kanisse Jehoova tunnistajate piiblilist kirjandust. Iga kord, kui Svetlana hakkas lugema brošüüri ”Vaata, ma teen kõik uueks!”, jäi ta varsti magama. ”Tundus kummalisena, et Jehoova tunnistajad on andnud mulle midagi paremat, kui seda on ükskõik millised unerohud,” sõnas Svetlana. Kuna ta nägi aga öösiti ikka veel häirivaid nägemusi, palvetas ta siiralt: ”Jehoova, kui sa tõesti oled võimas, aita mul palun nendest hirmsatest painajatest lahti saada.” Mõne sekundi pärast oli kõik korras ja ta tundis end hästi.

Svetlana hakkas enne magamaheitmist palvetama ning ta jäi siis alati kiiresti magama. ”See oli uskumatu, et võisin magada nagu normaalne inimene,” ütles ta. Svetlana otsustas Vahitorni ühingu väljaannete abil tõsiselt Piiblit uurima hakata ning 1992. aastal sümboliseeris ta oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega. ”Ma õppisin seda, et miski pole võimatu, kui usaldada Jehoovat täielikult.” (Filiplastele 4:13.)

Kristlikul jumalateenimisel on edu

Ust-Kanis rajati Jehoova tunnistajate kogudus 1993. aastal ning koosolekutel käis siis umbes 70 inimest. 1998. aasta aprillis kogunes seal Kristuse surma mälestusõhtule 120 inimest. Jakonur, mis asub Ust-Kanist mõni kilomeeter põhja pool, oli vahepeal šamanismi keskus. Šamõti-nimeline mees ütles, et pärast seda, kui tunnistajad alustasid seal kuulutustööd, hakkasid šamaanid oma jõudu kaotama. Praegu tegutseb selles külas tunnistajate grupp ning Piibli vastu tunnevad huvi paljud inimesed. Šagan-Uzunis, mis asub umbes 90 kilomeetri kaugusel Mongoolia piirist, pidavat meie väljaandeid lugema enamik ligikaudu 500 elanikust. Altai Vabariigi pealinnas Gorno-Altaiskis on kaks kogudust ning umbes 160 tunnistajat.

1994. aasta alguses kutsuti paljud tunnistajad, kaasa arvatud Ust-Kani tunnistajad, Gorno-Altaiskisse kohtusse. Neid süüdistati sellises kohutavas süüteos nagu lapsohvrite toomine. Vastupanu tõttu vallandati mõned tunnistajad töölt ning aeti Altaist välja. Kuid mõne aja pärast sai ilmsiks, et tunnistajate vastu esitatud süüdistused olid valed. Pärast seda, 1994. aasta mais, legaliseeris Altai Vabariigi justiitsministeerium Gorno-Altaiski Jehoova tunnistajate töö. Nüüd on tunnistajad ja nende piibliline kirjandus kogu Altais hästi tuntud.

Teenistuses osalemine

Ust-Kanis olles oli meil võimalus kohalike tunnistajatega avalikus teenistuses osaleda. Ümberkaudu oli juba teada saadud, et külalised on tulemas. Niisiis, kui kohaliku ajalehe reporter meid kuulutamas nägi, tuli ta meie grupi juurde ja ütles: ”Ma kuulsin, et mõned tähtsad inimesed tulevad meie piirkonda külastama. Kuidas ma nendega kokku saaksin?”

Kui üllatunud ta oli, kui sai teada, et meie olemegi need tähtsad inimesed! Teda hämmastas see, et me külastasime koos kohalike elanikega tema naabreid. Vestluse käigus märkis ta: ”Ma näen, et teie keskel pole ülemusi. Te olete vaid tavalised inimesed ning te ei pea end kellekski eriliseks. See on tõesti tähelepanuväärne! Te olete tõelised kristlased ja mina olen teie poolt.”

Kahjuks lõppes meie külastusaeg liiga ruttu. Kui me olime lahkumas, olid meie sõpradel pisarad silmis. Nad seisid lähestikku õlg-õla kõrval, moodustades pika rea. Nii on altailastel kombeks kõige kallimate sõpradega hüvasti jätta. Nende mõne päeva jooksul olime üksteist armastama hakanud. Meist said tõelised sõbrad. Miks? Sest meid ühendab Jehoova, erapooletu Jumal (Apostlite teod 10:34).

Tagasiteel

Tagasiteel Barnauli peatusime ühes mägikülas ja käisime poes. Müüjanna oli poes üksi ning tal oli hea meel meid nähes. Pärast seda, kui olime vahetanud paar sõna, küsisin temalt: ”Kas te olete kunagi kuulnud nime Makari?”

”Ei ole,” vastas ta pärast lühikest pausi.

Näitasin talle siis ühte Makari tõlgitud Piiblit ja ütlesin: ”Makari töötas selle tõlke kallal eelmisel sajandil siin Altais.” Kinkisin selle Piibli talle.

Vaatasime veel poes ringi ning müüjanna hakkas otsekohe Piiblit lugema. Äkitselt märkasime tema silmis lootusesädet. Kui me hakkasime ära minema, ütles ta meile, et tal on palju sõpru ja sugulasi, kes oleksid kindlasti Piiblist huvitatud. Niisiis jätsime talle enne lõplikku äraminekut suurel hulgal piiblilist kirjandust.

Kuigi Makari elas altailaste seas ning tõlkis seal Piiblit rohkem kui 150 aastat tagasi, on tore teada, et tänapäeval saavad tema tõlgitud Piiblist kasu paljud altailased. (Kaastöö.)

[Kaart lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEMAA

Altai

Mägi-Altai

Kasahstan

Hiina

Mongoolia

[Pilt lk 16, 17]

Altailased konvendil Barnaulis

[Pildid lk 16, 17]

Altai maastik

[Pilt lk 17]

Paljud usuvad, et need riideribad kaitsevad reisijaid

[Pildid lk 18]

Kuulutamas Ust-Kanis

[Pilt lk 18]

Svetlana ja tema tütar

[Pilt lk 19]

Makari Piibel