”Lapsed on väetid”

’Lapsed on väetid. Mina liigun pikkamisi oma laste kannul.’ (Jaakob, paljulapseline isa, 18. sajand e.m.a.)

LASTE väärkohtlemine pole sugugi uus nähtus. Muistsed rahvad, nagu asteegid, foiniiklased, inkad ja kaananlased, on kurikuulsad lasteohverdamise poolest. Foiniikia linnas Kartaagos (Põhja-Aafrikas, praegu Tunise äärelinn) tehtud väljakaevamistel leiti, et 5. sajandist kuni 3. sajandini e.m.a. ohverdati jumal Baalile ja jumalanna Tanitile umbes 20000 (!) last. See arv šokeerib veelgi enam, kui mõelda selle peale, et Kartaago õitseajal olevat sealse elanikkonna arv olnud vaid ligikaudu 250000.

Siiski oli muistsel ajal üks ühiskond, mis teistest erines. Vaatamata sellele et nende naaberrahvad oma laste vastu julmad olid, kohtles Iisraeli rahvas oma võsusid hoopis teisiti. Laste kohtlemises andis head eeskuju selle rahva esiisa patriarh Jaakob. Vastavalt Piibli Esimesele Moosese raamatule kohandas Jaakob kodumaale tagasi pöördudes kogu rahva liikumiskiiruse laste järele, et need vastu peaksid. ”Lapsed on väetid,” ütles Jaakob. Tol ajal olid tema lapsed nii 5 kuni 14 aasta vanused (1. Moosese 33:13, 14). Ka Jaakobi järeltulijad iisraellased panid tähele oma laste vajadusi ja pidasid lugu nende väärikusest.

Muidugi oli Piibli aegadel elanud lastel palju teha. Isad andsid oma poegadele praktilist väljaõpet maaviljeluses või õpetasid neile mingisugust ametit, nagu näiteks puusepatööd (1. Moosese 37:2; 1. Saamueli 16:11). Emad õpetasid kodus oma tütardele majapidamisoskusi, mida neil hiljem elus vaja läks. Näiteks oli Jaakobi naine Raahel oma noorpõlves karjane (1. Moosese 29:6—9). Noorikud töötasid viljakoristuse ajal põldudel ja viinamägedel (Rutt 2:5—9; Ülemlaul 1:6).a Sellist tööd tehti tavaliselt armastavate vanemate järelevalve all ning see oli seotud õpetuse andmisega.

Samal ajal võisid Iisraeli lapsed ka puhata ja meelt lahutada. Prohvet Sakarja rääkis linna turgudel mängivatest poistest ja tüdrukutest (Sakarja 8:5). Ning Jeesus Kristus mainis lapsi, kes turgudel vilepilli puhusid ja tantsisid (Matteuse 11:16, 17). Miks kohtlesid iisraellased lapsi nii väärikalt?

Ülevad põhimõtted

Niikaua kui iisraellased Jumala seadustest kinni pidasid, ei kohelnud nad kunagi lapsi halvasti ega ekspluateerinud neid. (Võrdle omavahel 5. Moosese 18:10 ja Jeremija 7:31.) Nad pidasid oma poegi ja tütreid Jehoova antud ”pärandiks” ja ”tasuks” (Laul 127:3—5). Samuti pidas lapsevanem oma lapsi ’õlipuu võsudeks laua ümber’; õlipuud olid selle põlluharija rahva silmis väga väärtuslikud (Laul 128:3—6). Ajaloolane Alfred Edersheim märgib, et peale sõnade poeg ja tütar oli muistsetel heebrealastel üheksa sõna, mis käisid eri eas laste kohta. Ta teeb järelduse: ”Kindlasti pidid need inimesed, kes laste elu nii hoolega jälgisid, et nende iga arenguastme kirjeldamiseks oma sõna leidsid, oma lastesse väga kiindunud olema.”

Ka kristlikul ajal manitseti vanemaid kohtlema oma lapsi väärikalt ja lugupidavalt. Jeesus andis hea eeskuju sellega, kuidas ta teiste inimeste lastega tegeles. Ükskord Jeesuse maise teenistuse lõpupoole tõid inimesed oma lapsed tema juurde. Ilmselt arvates, et Jeesus on liiga hõivatud selleks, et teda võiks tülitada, püüdsid jüngrid inimesi takistada. Kuid Jeesus noomis oma jüngreid: ”Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid.” Jeesus isegi kaisutas neid. Pole kahtlustki selles, et Jeesus pidas lapsi hinnaliseks ning lahke kohtlemise vääriliseks (Markuse 10:14, 16; Luuka 18:15—17).

Hiljem ütles apostel Paulus isadele: ”Ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21). Kooskõlas selle käsuga ei lubanud kristlikud vanemad tollal ega luba ka praegu oma lastel ebainimlikes tingimustes tööd teha. Nad mõistavad, et laste füüsilise, emotsionaalse ja vaimuliku arengu tarvis on vaja armastavat, hoolitsevat ja turvalist keskkonda. Vanemate tõeline armastus laste vastu peab olema selgelt näha. See armastus ilmneb ka selles, et vanemad ei luba oma lastel kurnavates tingimustes töötada.

Laste tegelik olukord tänapäeval

On selge, et me elame viimseil päevil, mil on raskeid aegu (2. Timoteosele 3:1—5). Majanduslikult kitsaste olude tõttu võivad isegi paljude maade kristlikud vanemad leida vajaliku olevat oma lapsed tööle panna. Nagu juba varem öeldud, pole midagi halba selles, kui laps teeb tööd, mis ei kahjusta tema tervist ning annab talle väljaõpet. Selline töö võib soodustada lapse füüsilist, vaimset, vaimulikku, moraalset ja sotsiaalset arengut, ilma et laps jääks ilma vajalikust kooliharidusest, mõistlikust meelelahutusest ja tarvilikust puhkusest.

Kindlasti tahavad kristlikud lapsevanemad, et nende lapsed töötaksid nende endi hoolitseva järelevalve all, mitte aga julmade, tundetute ja jõhkrate tööandjate orjadena. Vanematel oleks hea üle vaadata, et see töö, mida nende lapsed teevad, ei ohustaks neid füüsiliselt, seksuaalselt ega emotsionaalselt. Samuti soovivad nad, et nende lapsed oleksid nende lähedal. Sel moel võivad nad täita oma Piiblil põhinevat ülesannet anda vaimulikku õpetust: ”Kinnita neid [Jumala sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7).

Lisaks peavad kristlased olema kaastundlikud, vennaarmastajad ja halastajad (1. Peetruse 3:8). Neid innustatakse ’tegema head kõikidele’ (Galaatlastele 6:10). Kui selliseid jumalikke omadusi peab ilmutama kõikide inimeste vastu, kui palju enam peab neid siis ilmutama oma laste vastu! Kui kristlased käivad kuldse reegli järgi — ”kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile” —, ei ekspluateeri nad kunagi teiste lapsi, olgu need siis kaaskristlaste lapsed või mitte (Matteuse 7:12). Ja kuna kristlased on seaduskuulekad kodanikud, ei taha nad rikkuda riigi seadusi, mis puudutavad laste töölevõtmise osas kehtestatud vanuse alammäära (Roomlastele 13:1).

Tegelik lahendus

Mida toob tulevik? Nii lapsi kui ka täiskasvanuid ootavad ees paremad ajad. Tõelised kristlased on kindlad, et laste tööjõu kasutamise probleemile toob püsiva lahenduse tulevane maailmavalitsus, mida Piibel nimetab taevariigiks (Matteuse 3:2). Jumalakartlikud inimesed on selle riigi eest palvetanud juba sajandeid, öeldes sõnad: ”Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi; sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10).

Muude asjade hulgas kõrvaldab see riik ka olukorrad, mille tõttu laste tööjõudu kasutatakse. See teeb lõpu vaesusele. ”Maa on andnud oma vilja! Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!” (Laul 67:7). Jumala Kuningriik tagab selle, et kõik saavad vajalikku haridust, mis põhineb jumalikel omadustel. ”Kui sinu [Jumala] kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust!” (Jesaja 26:9).

Jumala valitsus kaotab majandussüsteemid, mis soodustavad ebavõrdsust. Siis pole enam rassilist, sotsiaalset, ealist ega soolist diskrimineerimist, kuna selle valitsuse peamine seadus on armastuse seadus, mis sisaldab käsku: ”Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:39). Selline õiglane maailmavalitsus lahendab laste tööjõu kasutamise probleemi täielikult.

[Allmärkus]

[Kast lk 12]

Lõbumaja perenaine laseb tüdrukutel minna

CECILIAb pidas 15 aastat ühel Kariibi mere saarel lõbumajasid. Ta ostis endale korraga 12 kuni 15 tüdrukut, kellest enamik olid alla 18 aasta vanused. Tüdrukuid sunniti prostitueerima oma pere võlgade pärast. Cecilia maksis võlad ära ning võttis tüdrukud enda juurde tööle. Tüdrukute teenitud rahaga kattis ta nende söögi- ja ülalpidamiskulud ning pani ka väikese osa kõrvale nende algse ostuhinna katteks. Tüdrukute vabakssaamiseni pidi kuluma aastaid. Neid ei lastud kunagi majast välja ilma valvurita.

Üks juhtum on Cecilial eriti selgelt meeles. Ühe prostituudi ema tuli iga nädal lõbumajja toidukastide järele, mida tema tütar oli oma ”tööga” teeninud. See tüdruk kasvatas poega. Tal polnud aga lootustki oma võlgadest vabaneda ega vabaks saada. Ühel päeval sooritas ta enesetapu, olles kirjutanud kirja, et usaldab oma poja lõbumaja perenaise hoolde. Cecilia kasvatas oma nelja lapse kõrvalt üles ka selle poisi.

Üks Cecilia tütar hakkas Jehoova tunnistajatest misjonäridega Piiblit uurima. Ka Ceciliat kutsuti uurimises osalema, kuid ta keeldus alguses, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Kuna Cecilia aga piibliteemalisi arutelusid pealt kuulas, hakkas ta tasapisi mõistma, kui armastav ja kannatlik on Jumal, ning hindama tema valmidust andestada (Jesaja 43:25). Kuna Cecilia soovis ka ise Piiblit uurima hakata, õppis ta varsti lugema ja kirjutama. Kui ta Piibli tundmises edenes, mõistis ta, et tähtis on ka Jumala kõrgete moraalinormide järgi elada.

Ühel päeval ütles ta tüdrukute üllatuseks, et nad võivad minna. Ta selgitas, et see, mida nad teevad, on Jehoovale vastumeelne. Ükski tüdrukutest ei maksnud Ceciliale kunagi ära oma võlga. Kaks neist aga kolisid tema juurde elama. Üks teine sai hiljem ristitud tunnistajaks. Cecilia on nüüdseks 11 aastat täisajaline piibliõpetaja olnud ning aidanud teistel Jumalat häbistavatest eluviisidest vabaneda.

[Allmärkus]