Laste higi ja vaevaga

”Lapsi, keda praegu tootval tööl rakendatakse, peetakse rohkem tasuvaks kaubaks kui ühiskonna tulevikuks.” (Chira Hongladarom, Tai Inimressursside Instituudi direktor)

MÕTLE selle peale, et nuku, mille sa oma tütrele ostad, võivad olla valmistanud Kagu-Aasia väikesed lapsed. Jalgpalli, millega su poeg mängib, võib olla kokku õmmelnud kolmeaastane tüdruk, kes teenib koos oma ema ja nelja õega 75 USA senti päevas. Vaiba, mille sa endale ostad, võis kududa kuueaastane nobedate näppudega poiss, kes töötab päevast päeva ebainimlikes töötingimustes.

Kui levinud on laste tööjõu kasutamine? Kuidas see lastele mõjub? Mida võib olukorra parandamiseks teha?

Probleemi ulatus

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andmeil töötab arengumaades hinnangute kohaselt 250 miljonit 5—14-aastast last.a Arvatakse, et 61 protsenti neist elab Aasias, 32 protsenti Aafrikas ja 7 protsenti Ladina-Ameerikas. Laste tööjõudu kasutatakse ka tööstusriikides.

Lõuna-Euroopas käib palju lapsi palgalisel tööl, eriti kasutatakse laste tööjõudu hooajalistes töödes farmides ja väikestes töökodades. Pärast kommunismilt kapitalismile üleminekut on laste tööjõu kasutamine suurenenud ka Kesk- ja Ida-Euroopas. Ameerika Ühendriikides on ametlike andmete järgi lapstöölisi 5,5 miljonit, kuid nende hulka pole arvestatud neid paljusid alla 12-aastaseid lapsi, kes on võetud ebaseaduslikult tööle tehastesse, kus on kurnavad töötingimused, või kes ringi rändavad ja suurtes farmides hooajatöid teevad. Kuidas on nendest miljonitest lastest lapstöölised saanud?

Laste tööjõu kasutamise põhjused

Vaesus. ”Kõige enam sunnib lapsi tegema ohtlikku ja kurnavat tööd vaesus,” ütleb raport ”Maailma laste olukord 1997”. ”Lapse väike sissetulek või abi kodus, mis võimaldab vanematel tööl käia, tähendab vaestele peredele seda, et nälja nägemise asemel saavad nad vähemalt kuidagimoodi hakkama.” Lapstööliste vanemad on tihtipeale töötud või pole neil piisavalt tööd. Nad oleksid kõigeks valmis, et tagada endale kindel sissetulek. Mispärast siis pakutakse tööd hoopis nende lastele? Sellepärast, et lastele võib vähem maksta. Ning kuna lapsed on sõnakuulelikumad ja järeleandlikumad, teevad paljud neist kõike, mida neil iganes teha kästakse, seades harva kellegi autoriteedi kahtluse alla. Väiksem on ka tõenäosus, et lapsed rõhumise vastu mässama hakkaksid. Samuti ei vasta lapsed samaga, kui neid füüsiliselt halvasti koheldakse.

Hariduse puudumine. Sudhir, 11-aastane poiss Indiast, on üks neist miljonitest lastest, kes on kooli pooleli jätnud ning tööle läinud. Miks? ”Õpetajad ei õpetanud meid nii nagu vaja,” vastab ta. ”Kui palusime, et meile tähestikku õpetataks, peksid nad meid. Nad magasid klassiruumis. [—] Kui me mõnest asjast aru ei saanud, ei selgitanud nad meile seda.” See, mis Sudhir ütles, on kurb, aga tõsi. Sotsiaalrahade kärpimine arengumaades on haridusele väga ränga hoobi andnud. ÜRO korraldatud uuringus, mis viidi 1994. aastal läbi maailma 14 kõige vähem arenenud riigis, ilmnesid huvitavad faktid. Näiteks oli pooltes neis riikides esimesele klassile määratud klassiruumides iga kümne õpilase kohta vaid neli istekohta. Pooltel õpilastel polnud töövihikuid ning pooltes klassiruumides polnud tahvlit. Pole siis ime, et paljud lapsed kooli pooleli jätavad ning tööle lähevad.

Levinud arusaamad. Mida ohtlikum ja raskem on töö, seda tõenäolisemalt teevad seda inimesed, kes kuuluvad etnilisse vähemusse, alamatesse ühiskonnaklassidesse ning vähemprivilegeeritute või vaeste hulka. ÜRO Lastefond tegi tähelepaneku ühe Aasia riigi kohta, öeldes, et seal on selline ”suhtumine, et mõned inimesed on sündinud valitsema ja vaimset tööd tegema, valdav enamik aga on sündinud füüsilist tööd tegema”. Ka lääneriikides pole suhtumine alati parem. Valitsev inimgrupp ei soovi küll seda, et nende oma lapsed ohtlikku tööd teeksid, samas ei lähe neile aga korda see, kui sellist tööd teevad noored, kes kuuluvad rassilise, etnilise või majandusliku vähemuse hulka. Näiteks on Põhja-Euroopas lapstöölised tõenäoliselt türklased või aafriklased, Ameerika Ühendriikides aga asiaadid või ladinaameeriklased. Laste tööjõu kasutamise probleemi süvendab veel nüüdisaegne tarbimisühiskond. Nõudlus odava kauba järele on suur. Vaid väheseid inimesi näib huvitavat see, et need tooted võisid valmistada miljonid tundmatud ja ekspluateeritavad lapsed.

Laste töö vormid

Milliseid töid lapsed teevad? Üldiselt on enamik lapstöölisi koduabilised. Neid on nimetatud ”maailma kõige suuremas unustuses olevateks lasteks”. Koduabilise töö ei pruugi olla ohtlik, kuid pahatihti see siiski on. Nendele lastele makstakse vähe palka, kui sedagi. Nende töötingimused sõltuvad täielikult peremehe tujudest. Nad jäävad ilma kiindumusest, haridusest, meelelahutusest ja seltskondlikust tegevusest. Neid võidakse ka füüsiliselt halvasti kohelda ning seksuaalselt kuritarvitada.

On ka lapsi, kes on võlaorjuses. Lõuna-Aasias ja ka teistes paikades annavad vanemad oma lapsi, kes on vaid kaheksa või üheksa aastat vanad, väikese laenu eest pandiks vabrikuomanikele või nende agentidele. Lapse eluaegne orjus aga ei suuda võlga isegi mitte vähendada.

Mida öelda aga laste ärilis-seksuaalse ekspluateerimise kohta? Hinnangute kohaselt meelitatakse maailmas igal aastal seksiärisse vähemalt miljon tüdrukut. Tihti ekspluateeritakse seksuaalselt ka poisse. Selline kuritarvitamine on üks ohtlikumaid laste töö vorme, kuna sellega kaasneb tohutu füüsiline ja emotsionaalne kahju, rääkimata ohust nakatuda HIViga. ”Meil on ühiskonnas sama koht mis paadialustel,” ütleb 15-aastane prostituut Senegalist. ”Keegi ei taha meid tunda ega end meiega koos näidata.”b

Suurt osa lapstöölisi kasutatakse tööstuses ja istandustes. Need lapsed rügavad kaevandustes niisuguseid töid teha, mida isegi täiskasvanute jaoks liiga ohtlikuks peetakse. Paljudel lastel on tuberkuloos, bronhiit või astma. Istandustes töötavaid lapsi ei kaitse miski pestitsiidide ning madude ja putukate hammustuste eest. Mõned lapsed on sandistunud matšeetaga suhkruroogu lõigates. Miljonite laste töökohaks on aga saanud tänavad. Kümneaastane Shireen teenib näiteks raha prahikorjamisega. Ta pole kunagi koolis käinud, kuid ta tunneb hästi ellujäämiskunsti. Kui ta müüb 30 kuni 50 USA sendi eest jäätmepaberit ja kilekotte, saab ta lõunat süüa. Kui ta teenib vähem, peab ta tühja kõhtu kannatama. Tänavalapsi, kellest paljud on põgenenud kodust halva kohtlemise või hooletusse jätmise tõttu, koheldakse tänaval veel halvemini ja ekspluateeritakse veel rohkem. ”Ma palvetan iga päev selle eest, et ma kurjade inimeste kätte ei satuks,” ütleb kümneaastane Josie, kes ühe Aasia linna elava liiklusega tänavatel kommi müüb.

Rikutud lapsepõlv

Need kümned miljonid lapsed, kes tööl käivad, on kaitsetud paljude ohtude ees, mis võivad olla tingitud nii töö iseloomust kui ka kehvadest töötingimustest. Laste ning noortega juhtub tööl tõsisemaid õnnetusi kui täiskasvanutega. See johtub sellest, et laste kehaehitus erineb täiskasvanute omast. Lapse selgroog või vaagen võib raske tööga kergesti deformeeruda. Lastele mõjuvad halvemini ka ohtlikud kemikaalid ja radioaktiivne kiirgus. Lisaks sellele ei jaksa lapsed füüsiliselt pikki päevi pingutusi nõudvat ja monotoonset tööd teha, mida nad aga paraku sageli tegema peavad. Tavaliselt ei oska lapsed ohtusid karta ega tea, milliseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta.

See, kuidas töötamine laste psühholoogilisele, emotsionaalsele ja intellektuaalsele arengule mõjub, pole samuti naljaasi. Keegi ei väljenda neile oma kiindumust. Peksmine, solvamine, karistamine toidust ilmajätmise näol ja seksuaalne kuritarvitamine on üsna tavalised nähtused. Üks uuring näitab, et peaaegu pooled umbes 250 miljonist lapstöölisest on kooli pooleli jätnud. On ka täheldatud, et pikki päevi töötavate laste õpisuutlikkus võib väheneda.

Mida see kõik tähendab? Seda, et enamik lapstöölisi on määratud elama kogu elu vaesuses ja viletsuses, vaevlema haiguste käes, olema kirjaoskamatud ning sotsiaalselt alaväärtuslikud. Teisisõnu, nagu ütles ajakirjanik Robin Wright, ”sünnib hoolimata kõigist teaduse ja tehnika saavutustest 20. sajandi lõpus maailma miljoneid lapsi, kellel pole suurt lootust normaalseks eluks, rääkimata sellest, et nad oleksid suutelised juhtima maailma 21. sajandil”. Need kainestavad mõtted panevad küsima, kuidas peaks lapsi kohtlema ja kas laste tööjõu kasutamise probleemile on oodata mingit lahendust.

[Allmärkused]

[Kast lk 5]

Mida laste tööjõu kasutamise all mõeldakse?

ENAMIK maailma lapsi teeb mingisugust tööd. See, millist tööd nad teevad, sõltub ühiskonnast ja ajaperioodist. Tööl võib olla oluline osa laste hariduses ning koos töötades võivad vanemad oma lastele olulisi oskusi edasi anda. Mõningates maades töötavad paljud lapsed töökodades ja väiksemates teenindusettevõtetes ning see aitab neil aja jooksul kvalifitseeritud töötajateks saada. Teistes riikides töötavad teismelised paar tundi nädalas, et taskuraha teenida. ÜRO Lastefond ütleb, et selline töö ”on kasulik, sest see soodustab lapse füüsilist, vaimset, vaimulikku, moraalset ja sotsiaalset arengut, ilma et see takistaks tal haridust omandada, meelt lahutada ja puhata”.

Laste tööjõu kasutamine tähendab aga seda, et lapsed peavad töötama pikki päevi väikese palga eest ning pahatihti tervistkahjustavates tööoludes. Sellist laadi töö ”on ilmselgelt destruktiivne ning see tähendab laste ekspluateerimist”, kommenteerib ”Maailma laste olukord 1997”. ”Mitte keegi ei väidaks avalikult, et laste kasutamine prostituutidena mingisuguseski olukorras vastuvõetav oleks. Sedasama võib öelda ka laste võlaorjuse kohta, mis tähendab, et lapsed peavad oma vanemate või vanavanemate võetud võlgade tasumiseks täielikus orjuses elama. See peab paika ka nende kurikuulsate tööstusettevõtete puhul, kus tervisekaitsele ja ohutusmeetmetele mitte mingit tähelepanu ei pöörata .. Tegelikult ei tohiks mitte ükski laps teha ohtlikku tööd.”

[Kast/pilt lk 8, 9]

”Teha on siiski veel palju”

RAHVUSVAHELINE TÖÖORGANISATSIOON (ILO) näeb vaeva selleks, et kõrvaldada laste töö kõige kohutavamad vormid. ILO innustab valitsusi andma välja seadust, mis keelustaks alla 15-aastaste laste tööjõu kasutamise. See organisatsioon ergutab ka koostama uusi konventsioone, mis keelustaksid alla 12-aastaste laste tööjõu kasutamise ning mis kuulutaksid ebaseaduslikuks kõige ohtlikumad ekspluateerimise vormid. Saamaks teada nende püüdluste tulemusi, intervjueeris ”Ärgake!” Sonia Rosenit, kes töötab USA tööministeeriumi juures rahvusvahelise laste tööjõu programmi direktorina. Ta on osalenud mitmes ILO programmis. Toome ära katkendi sellest vestlusest.

K: Mis on kõige tõhusam meetod laste tööjõu kasutamise vastu võitlemiseks?

V: Meil ei ole selleks ühte kindlat lahendust. Kuid peamised meetodid on need, mida oleme arutanud rahvusvahelisel tasandil, nimelt vajalike seaduste jõustamine ning üldise alghariduse andmine eelistatavalt kohustuslikus korras ja tasuta. Muidugi on ülitähtis ka see, et lapsevanematel piisavalt tööd oleks.

K: Kas te olete rahul nende saavutustega, mida on seni laste tööjõu kasutamise vastu võitlemiseks tehtud?

V: Ma ei ole kunagi rahul. Meie jaoks on juba sedagi liiga palju, kui üks laps peab ebainimlikes tingimustes töötama. Tänu ILO programmidele on suuri edusamme tehtud. Kuid teha on siiski veel palju.

K: Millist vastukaja osutab rahvusvaheline üldsus laste tööjõu kasutamise lõpetamiseks tehtavatele pingutustele?

V: Ma ei tea enam, kuidas sellele küsimusele vastata. Kogu maailmas on nüüd saavutatud teatav üksmeel selles, et laste tööjõu kasutamine on probleem, mille suhtes tuleb midagi ette võtta. Ma arvan, et praegu tuleks mõelda eeskätt sellele, mida konkreetselt ja kui kiiresti tuleks ette võtta ning kuidas oleks võimalik kõige paremini teatavate laste töö vormide vastu võidelda. Minu arvates sõltub probleemile lahenduse leidmine tegelikult just sellest.

K: Milline on lapstööliste tulevik?

V: Kõik maailma riigid kavatsevad sel aastal Genfis kokku saada, et sõlmida uus konventsioon, mis puudutab laste töö kõige kohutavamaid vorme. On vägagi tõenäoline, et see kõigi riikide töölisorganisatsioonide ja tööandjate organisatsioonide kohtumine muudab palju. Loodetavasti võimaldab see tööd teisiti organiseerida, mis aitab kaotada laste töö kõige kohutavamad vormid.

Mitte kõik pole aga sama optimistlikud kui Sonia Rosen. Ühingu ”Päästke lapsed” president Charles MacCormack näiteks kahtleb selles. ”Selle probleemi lahendamiseks jääb puudu poliitilisest tahtest ja üldsuse teadlikkusest,” ütleb ta. Miks? ÜRO Lastefond kommenteerib: ”Laste tööjõu kasutamine on tihti keeruline probleem. Laste tööjõu kasutamist toetavad võimsad jõud, kaasa arvatud paljud tööandjad, mõjukad äriringkonnad ja ökonomistid, kes pooldavad vabakaubanduse säilimist ükskõik millise hinnaga, ning traditsionalistid, kes arvavad, et teatavatesse kastidesse või klassidesse kuuluvatel lastel polegi õigusi.”

[Pilt]

Sonia Rosen

[Pildid lk 5]

Lapstöölised on pidanud rügama kaevandustes ja puuvillavabrikutes

[Allikaviide]

U.S. National Archives photos

[Pilt lk 7]

Prahti korjamas

[Pilt lk 7]

Küttepuude kogumine on raske töö

[Allikaviide]

UN PHOTO 148046/J. P. Laffont - SYGMA

[Pilt lk 7]

Lapsed tööl ketrusvabrikus

[Allikaviide]

CORBIS/Dean Conger

[Pilt lk 8]

Lapsmüüjad teenivad tänaval vaid 6 USA senti päevas

[Allikaviide]

UN PHOTO 148027/Jean Pierre Laffont

[Pilt lk 8]

Tööl puusepatöökojas

[Allikaviide]

UN PHOTO 148079/J. P. Laffont - SYGMA

[Pilt lk 9]

Lapsed püüavad teenida elatist

[Allikaviide]

UN PHOTO 148048/J. P. Laffont - SYGMA