Siinai mägi — kalliskivi keset kõrbe

MA EI unusta kunagi, millist erutust ma tundsin, kui nägin esimest korda vana tuntud Siinai mäge. Kuumuses laveeris meie takso Egiptuses Siinai poolsaare tolmukarva maastikul, ning äkitselt olimegi avaral er-Raha tasandikul. Lagendikul joonistus taeva taustale teravalt Siinai mäe aukartustäratav esikülg. Mägi nägi välja otsekui kalliskivi keset kõrbe. Mõelda vaid, et just sellel mäel võiski Mooses saada Jumalalt Seaduse!

Olgugi et Piiblis mainitud Siinai mäe täpse asukoha üle vaieldakse seniajani, on palverändurid selle mäe juures käinud palju sajandeid, uskudes, et seesama ongi see kuulus mägi. Juba nii ammu kui kolmandal sajandil m.a.j. saabusid siia askeedid, et end usulisteks mõtisklusteks teistest eraldada. Kuuendal sajandil käskis Bütsantsi keiser Justinianus I siia kindlusetaolise kloostri ehitada, et kaitsta neid askeete ning tagada samas roomlaste kohalolu selles piirkonnas. Kõnealune klooster, mis paikneb kuulsa Siinai mäe jalamil, on praegu tuntud kui Püha Katariina klooster. Kui soovid, võid reisi Siinai mäele minuga kaasa teha.

Mäge avastamas

Sõitnud läbi kuiva oru, teeb beduiinist taksojuht kloostri juures peatuse ning me väljume kaaslasega sõidukist. Paljad kaljurüngad ning puuderida kloostri müüride ees ja roheline aed pakuvad toredat vaatepilti. Kuid me läheme edasi, sest kõigepealt on meil plaanis ronida mäeaheliku lõunapoolsele tipule ning sinna ööseks laagrisse jääda. See tipp on Džebel Musa, mis tähendab ”Moosese mäge” ning mida tavaliselt peetakse Siinai mäeks.

Pärast kahetunnist matka jõuame niinimetatud Eelija nõkku, väikesesse orgu, mis kolmekilomeetrise Siinai mäeaheliku pooleks jagab. Pärimuse järgi kuulis Eelija Jumala häält ühes seal lähedal asuvas koopas (1. Kuningate 19:8—13). Peatume, et ühe 500 aastat vana küpressi all veidi hinge tõmmata. Siinsamas asub ka üks iidne kaev. Selle selge ja külm vesi, mida üks sõbralik beduiin meile pakub, on tõeliselt kosutav!

Tavapärast turismimarsruuti järgides pingutame järgmised 20 minutit kõvasti, et mööda 750-astmelist kivitreppi mäe tippu tõusta, kus leiame eest väikese kiriku. Mungad kinnitavad, et see on ehitatud täpipealt sellesse kohta, kus Mooses Seaduse sai. Otse kiriku kõrval asub nende väitel kaljulõhe, kus Mooses end varjas, kui Jumal temast möödus (2. Moosese 33:21—23). Muidugi ei tea nende paikade täpset asukohta tegelikult mitte keegi. Kuid vaade, mis mäeharjalt avaneb, on igal juhul võimas! Vahime üksisilmi kiviklibust tasandikku mäe jalamil ja punakast graniidist mägesid, mis ridadena kaugusse kaovad. Edela pool paistab selle piirkonna kõrgeim punkt Džebel Katherina ehk Katherina mägi, millel on kõrgust 2637 meetrit.

Tõuseme kõrvalasuvale Ras Safsafale

Teisel päeval on meil võimalus ronida mäetippu nimega Ras Safsafa, mis asub Džebel Musaga samas kolmekilomeetrises ahelikus. Ras Safsafa on mäeaheliku põhjapoolne tipp ning veidi madalam kui Džebel Musa. Ras Safsafa tõuseb järsult er-Raha tasandikult, kus iisraellased võisid olla laagris siis, kui Mooses üles läks, et Jehoovalt Seadus vastu võtta.

Kui me Ras Safsafa poole matkame, näeme tee peal väiksemaid mägesid ja orge, möödume mahajäetud kabelitest, aedadest ja veeallikatest, mis kõik tuletavad meelde veel seda aega, mil siinsetes koobastes ja kaljuõõnsustes üle saja munga ja eraku elas. Praegu on siin kõigest üks munk.

Kohtame seda üksikut munka juhuslikult ühes kõrge okastraadiga ümbritsetud aias. Lubanud meil siseneda, jutustab ta, et on töötanud selles aias juba viis aastat, lahkudes sealt vaid korra nädalas, et all kloostris käia. Munk juhatab meile kätte tee Ras Safsafale ning me ronime järjest ülespoole, kuni seisame viimaks kõigist ümberkaudsetest mäetippudest kõrgemal. Mäe jalamil näeme laiumas er-Raha tasandikku. Selle koha peal seistes on mul eriti kerge ette kujutada, kuidas Mooses iisraellaste laagrist mäkke tõusis, et Jumala ette ilmuda. Manan endale silma ette, kuidas kolm miljonit iisraellast sellel avaral tasandikul ”mäe jalale” kogunesid. Kujutlen ka Moosest lähedalasuvasse kaljulõhesse laskumas, kätel kaks tunnistuslauda kümne käsuga (2. Moosese 19:2; 20:18; 32:15).

Rahul sellega, et meie raske mäkketõus oli pingutusi väärt, kõnnime päikeseloojakuks kergel sammul oma telgi juurde tagasi. Teeme väikese lõkke ja loeme selle valgel läbi need osad 2. Moosese raamatust, kus on juttu Moosesega selles paigas aset leidnud sündmustest, ning läheme siis magama. Järgmise päeva hilisel hommikutunnil koputame Püha Katariina kloostri uksele.

Kloostris

Püha Katariina kloostrit peetakse üheks ristiusumaailma tähtsaimaks mälestusmärgiks. Praegu kreeka õigeusu munkade päralt olev klooster pole kuulus mitte üksnes oma asukoha poolest, vaid ka oma ikoonide ja raamatukogu poolest. Kuna klooster on läbi aegade ümbritsevast keskkonnast enamasti eraldi seisnud, olid külalised, keda sinna harva sattus, alati oodatud. Mungad embasid tulijaid, suudlesid neid südamlikult ja pesid isegi nende jalgu. Külalised võisid kloostri ligi 14 meetri kõrguste müüride taga asuvas ulatuslikus hooneterägastikus vabalt ringi uidata. ”Jää siia nädalaks ajaks, kuuks ajaks või nii kauaks, kui tahad,” korrutasid mungad viisakalt ühtelugu. Nüüdsel ajal peavad aga need umbes tosin munka, kes seal veel järel on, lausa nõrkemiseni külalislahkust osutama. Praegu külastab kloostrit 50000 inimest aastas.

Niisuguse huviliste hulga tõttu on külastusaeg piiratud kolme tunniga päevas ning viie päevaga nädalas. Turistid võivad külastada vaid üht väikest osa kloostrist — õue, kus asuvad Moosese kaev (kus Mooses legendi järgi oma tulevast naist kohtas), Kristuse Muutmise kirik (kuulu järgi vanim tegutsev kirik maailmas) ja raamatupood. Samuti näidatakse turistidele Põleva Põõsa kabelit, mis asuvat munkade jutu põhjal täpselt seal, kus Mooses esmakordselt Jumala kohalolu tunnistajaks oli. Kuna mungad peavad seda kohta kõige pühamaks paigaks maa peal, palutakse külastajatel kingad jalast võtta, nagu Jumal seda Moosesel teha käskis (2. Moosese 3:5).

Tunneme pettumust, et meil ei lubata heita pilku kloostri kuulsale raamatukogule, mis meile just kõige rohkem huvi oleks pakkunud. Kui palume giidil meie suhtes erandi teha, hüüatab ta: ”Võimatu! Klooster suletakse mõne minuti pärast.” Kuid hetk hiljem, kui oleme ekskursioonigrupist eemaldunud, sosistab giid meile: ”Tulge siitkaudu!” Läheme köite alt läbi, treppidest üles ja möödume ühest prantsuse mungast, keda meie sealviibimine paistab üllatavat, ning leiame end lõpuks seismas keset üht maailma vanimat ja kuulsaimat raamatukogu! Seal on kokku üle 4500 teose, mis on pandud kirja kreeka, araabia, süüria ja egiptuse keeles. Mõnda aega hoiti seal ka hindamatut Codex Sinaiticus’t. (Vaata kasti leheküljel 18.)

Süngevõitu hüvastijätt

Ekskursiooni lõpuks külastame väljaspool kloostri müüre asuvat surnukambrit. Seal on eraldi hunnikutesse kuhjatud tervete põlvkondade munkade ja erakute jalaluud, käeluud, kolbad ja nii edasi. Kolpade hunnik küünib peaaegu laeni. Milleks sellist õudset paika üldse vaja on? Munkade kasutada olev kalmistu on väga väike. Kui keegi sureb, on neil kombeks kõige vanemast hauast luud välja kaevata ning sel moel hauaplats vabastada. Iga munk teab juba ette, et ühel päeval on temagi luud ühes teiste luudega selles surnukambris.

Nii lõpeb meie külastus mõnevõrra süngelt. Kuid kõik meie pingutused on end ära tasunud. Oleme nautinud aukartustäratavaid vaatepilte ning käinud kuulsas kloostris. Ent lahkudes tunneme, et kõige sügavama mulje on jätnud meile mõte sellest, et me käisime ehk mööda neid samu radu, mida mööda 3500 aastat tagasi astusid Mooses ja Iisraeli rahvas — just siin, Siinai mäel, mis on otsekui kalliskivi keset kõrbe. (Kaastöö.)

[Kast lk 18]

Ülitähtis avastus

Eelmisel sajandil leidis Saksa piibliõpetlane Konstantin von Tischendorf Püha Katariina kloostrist ühe neljandast sajandist pärit kreekakeelse piiblikäsikirja, mida nimetatakse praegu Codex Sinaiticus’eks. See sisaldab suurt osa Heebrea Kirju kreekakeelses Septuaginta tõlkes ning Kreeka Kirju tervenisti. See käsikiri on üks vanimaid teadaolevaid Kreeka Kirjade terviklikke käsikirju.

Tischendorf nimetas seda ”võrreldamatuks pärliks” ning tahtis selle sisu avaldada. Tischendorfi sõnul tegi ta munkadele ettepaneku anda see käsikiri vene tsaarile, kes võinuks Kreeka õigeusu kiriku kaitsjana kasutada oma mõjuvõimu, et kloostri heaks midagi ära teha.

Kloostri seinale on pandud välja tõlge kirjast, mille Tischendorf jättis, lubades ’käsikirja Siinai mäe pühale vennaskonnale selle esimesel nõudmisel kahjustamatuna ja heas seisukorras tagastada’. Tischendorfile aga tundus, et mungad ei mõista käsikirja tähtsust ega seda, et see tuleb avaldada, ning käsikirja kloostrile ei tagastatud. Ehkki mungad olid lõpuks nõus käsikirja eest vastu võtma Venemaa valitsuse pakutud 7000 rubla, suhtuvad nad seniajani õpetlaste püüetesse nende aardeid avalikkuse ette tuua äärmise umbusuga. Lõpuks sattus Codex Sinaiticus Briti Muuseumisse, kus seda tänapäeval ka näha võib.

On märkimisväärne, et 1975. aastal avastati Püha Katariina kloostri põhjapoolse müüri alt 47 kasti ikoonide ja pärgamentidega. Muu hulgas tuli välja ka rohkem kui tosin Codex Sinaiticus’e puuduvat lehte. Praeguseks on saanud nende lehtedega tutvuda vaid väga väike ring õpetlasi.

[Kaardid lk 17]

Siinai mägi

[Allikaviited]

NASA foto

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 16, 17]

Er-Raha tasandik ja Ras Safsafa

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pildid lk 18]

Džebel Musa ja Püha Katariina klooster

[Allikaviited]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

Pildistamiseks loa andnud: The British Museum