Noored küsivad:

Miks mind painab mure kehakaalu pärast?

”Mu peas käib minu tahtest sõltumatult võitlus: üks osa minust tahab süüa, teine osa aga on söömise vastu, kuna ma kardan kaalus liiga palju juurde võtta.” (Jaimee)

MIDA sa kõige rohkem kardad? Paljud tütarlapsed vastaksid kõhklemata: kehakaalu suurenemist. Tegelikult näitas üks küsitlus, et tänapäeva noored naised kardavad lisanduvaid kilosid rohkem kui tuumasõda, vähki või koguni vanemate kaotust!

Mõnikord hakatakse oma kehakaalu pärast muretsema üllatavalt varases eas. Dr. Catherine Steiner-Adair märgib, et paljud veel mitte teismeikka jõudnud tütarlapsed kogunevad ajama ”saledusjuttu” — väljendama vastastikku rahulolematust oma füüsisega. Elu näitab, et asi ei piirdu vaid jutlemisega. 2379 tütarlapse küsitlemisel ilmnes, et 40 protsenti neist üritas ka tegelikult kaalus alla võtta. Need küsitletud olid kõigest üheksa- ja kümneaastased!

Aja jooksul saavad paljudest neist noortest nn. moedieetide orjad. Mis veelgi halvem, mõned jõuavad lõpuks sellisesse seisundisse nagu 20-aastane Jenna. See 160 sentimeetri pikkune neiu kaalub napilt 40 kilo! ”Ma lihtsalt ei taha süüa,” kuulutab Jenna. ”Minu suur mure on see, et kolm aastat väldanud pingutused kaalus alla võtta võivad söömise tagajärjel ühe kuuga täiesti nulliks muutuda.”

Ehk mõistad sinagi Jenna tundeid. Võib-olla oled ka sina ihanud parema väljanägemise nimel oma kilosid kärpida. Selles pole muidugi midagi halba, et sa oma välimuse vastu huvi tunned. Kuid Jennale läks soov olla sale peaaegu elu maksma. Kuidas nii?

Surnuks näljutamine

Jenna peab võitlust ohtliku söömishäire anorexia nervosa’ga ning sedasama teeb ka algul mainitud Jaimee. Oli aeg, mil need tütarlapsed olid end sõna otseses mõttes surnuks näljutamas — ja nemad pole kaugeltki ainukesed. Arvestuste kohaselt põeb anoreksiat sajast tütarlapsest üks. See tähendab, et see haigus on tabanud miljoneid noori naisi — võimalik, et ka mõnda sinu tuttavat.a

Anoreksial võib olla üsna süütu algus. Tütarlaps võib näiteks hakata pidama näiliselt ohutut dieeti, et vaid mõni kilo alla võtta. Ent ta ei rahuldu saavutatud eesmärgiga. ”Ma olen ikka veel liiga paks,” teatab ta end taunivalt peeglist silmitsedes. Niisiis võtab ta nõuks veel vaid mõni kilo alla võtta. Siis veel mõni kilo ja veel . . . Käitumismall ongi välja kujunenud ning anoreksia oma alguse saanud.

Muidugi pole mitte kõik dieedipidajad anorektikud. Mõned tunnevad täiesti põhjendatult oma kehakaalu pärast muret ja neile tuleks mõnest kilost lahtisaamine tõesti kasuks. Ent paljud tütarlapsed tajuvad oma keha väärastunult. ”FDA Consumer” võrdleb keha väärtaju kõverpeeglisse vaatamisega. ”Inimene näeb end paksemana, kui ta tegelikult on,” öeldakse ajakirjas.

Sellest tuleneb ka anorektiku haiglaslik hirm kehakaalu lisandumise ees — olgugi et ta on juba piitspeenike. Kehakaalu allhoidmiseks teeb ta ehk meeletult sporti ning astub mitu korda päevas kaalule, veendumaks, et pole toimunud ”tagasilangust”. Ta võtab vaid imeväikseid söögiportsjoneid või ei söö üleüldse midagi. ”Iga päev oli mul koolis kaasas ema valmistatud eine ja iga päev viskasin ma selle lihtsalt minema,” lausub Heather. ”Peagi harjusin ma söömataolekuga sedavõrd, et ma ei suutnud süüa ka siis, kui ma seda tahtsin. Mul polnud isu.”

Esialgu on Heatheri-taolised anorektikud kilode kadumisest vaimustuses, kuid vaegtoitumus hakkab lõpuks nõudma oma hinda. Anorektik muutub uimaseks ja tuimaks, hakkavad kannatama õpingud, võib lakata menstruatsioon.b Lõpuks võivad tema südame löögisagedus ja vererõhk muutuda ohtlikult madalaks. Ometi ei näe anorektik mingit ohtu varitsemas. Tegelikult on tema jaoks ainuke oht kaotatud kehakaalu — juba ainsagi kilo — taastumine.

Anoreksia pole siiski ainuke ega levinuim söömishäire. Bulimia nervosa käes vaevlevaid tütarlapsi on kolm korda rohkem kui anoreksia ohvreid. Veel üks söömishäire on taltsutamatu liigsöömine, mis on buliimiaga tihedalt seotud. Vaadelgem neid vaevusi lähemalt.

Salajane nuhtlus

”Üks mu sõbratar tunnistas hiljuti, et ta võtab vargsi toitu ja sööb seda salajas. Seejärel kutsub ta esile oksendamise. Ta väidab, et on teinud seda juba paar aastat.” Nende sõnadega kirjeldab üks noor inimene oma kirjas ajakirja nõuanderubriigile buliimiaks kutsutava söömishäire tüüpilisi sümptomeid.

Buliimik õgib ehk ahmib lühikese aja jooksul suure annuse toitu. Seejärel vabastab ta organismi toidust üldjuhul oksendamist esile kutsudes.c On tõsi, et juba mõte sel kombel magu tühjendada võib tunduda vastik. Kuid sotsiaaltöötaja Nancy J. Kolodny kirjutab: ”Mida enam õgitakse ja väljutatakse, seda kergemaks see muutub. Algne vastikustunne ja hirm asendub peagi sundusega sellist buliimilist käitumismalli üha uuesti järgida.”

Anoreksiat ja buliimiat peetakse ”ühe mündi eri poolteks”. Ehkki neil söömishäiretel on vastandlikud sümptomid, aitab mõlemale kaasa toidu muutumine elu sisuks.d Kuid erinevalt anoreksiast on buliimiat palju hõlpsam varjata. Asi on selles, et õgimine hoiab haige kehakaalu langemast, väljutamine aga lisandumast. Seega pole buliimik tõenäoliselt ei priske ega kõhn ning teistele võivad tema toitumisharjumused üsnagi normaalsed tunduda. Lindsey sõnab: ”Üheksa aastat õgisin ja oksendasin lausa neli-viis korda päevas. [——] Keegi ei teadnud mu buliimiast midagi, sest ma peitsin selle hoolega asjalikkuse, rõõmsameelsuse ja normaalse kehakaalu sirmi taha.”

Ent taltsutamatu liigsöömise all kannatava inimese olukord on veidi teistsugune. Sarnaselt buliimikuga sööb selline inimene korraga suures koguses toitu. ”The New Teenage Body Book” märgib: ”Et sellise ohjeldamatu söömisega ei kaasne toidu väljutamist, võib taltsutamatu söömahoo käes vaevleja olla kergelt kuni tugevalt ülekaaluline või rasvunud.”

Terviseriskid

Kõik kolm söömishäiret võivad tervise tõsiselt ohtu seada. Anoreksia võib põhjustada ränka alatoitumust, sealjuures võib see — mõningate arvestuste kohaselt kuni 15 protsendil juhtudel — lõppeda surmaga. Ka taltsutamatud söömahood, kaasnegu nendega väljutamine või mitte, on tervisele ohtlikud. Rasvumine võib aja jooksul tuua kaasa eluohtlikud südame-veresoonkonna haigused, suhkruhaiguse ja koguni mõned vähivormid. Esilekutsutud oksendamine võib kahjustada söögitoru, lahtistite ja diureetikumide väärtarvitamine aga võib äärmuslikel juhtudel lõppeda südame seiskumisega.

Ent söömishäiretega seondub veel üks käsitlemist vajav aspekt. Üldjuhul on anoreksiat, buliimiat ja taltsutamatut liigsöömist põdejad õnnetud. Neil kaldub olema madal eneseväärikustunne ning üsnagi tõenäoliselt vaevab neid ängistus ja depressioon. On selge, et nad vajavad abi. Ent kuidas saaks aidata söömishäirete all kannatajail vabaneda painavast murest kehakaalu pärast? Seda küsimust käsitletakse mõnes tulevases selle sarja artiklis.

[Allmärkused]

[Kast lk 14]

Oma keha väärastunud tajumine

Enamikul oma kehakaalu pärast muretsevatel tütarlastel pole seda mingit põhjust teha. Ühe uurimuse järgi arvas 58 protsenti 5—17-aastaseid tütarlapsi, et nad on ülekaalulised, kusjuures tegelikult olid seda neist vaid 17 protsenti. Ühest teisest uurimusest selgub, et 45 protsenti tegelikult alakaalulistest naistest arvas, et nende kehakaal on liiga suur. Kanadas läbiviidud küsitlusest selgus, et 70 protsenti selle maa naistest on hädas oma kehakaaluga, sealjuures 40 protsendi puhul on tegemist kõikuva kehakaaluga — nad võtavad kaalus vaheldumisi maha ja juurde.

On selge, et oma keha väärtaju tõttu võivad mõned tütarlapsed hakata tundma liigset muret probleemi pärast, mis tegelikult polegi probleem. ”Mul on sõbratar, kes võtab kõhnumistablette suurtes doosides, ning mõnel mulle tuttaval tüdrukul on anoreksia,” sõnab 16-aastane Kristin. Ta lisab: ”Ei saaks küll kuidagi ühtki neist paksuks pidada.”

Ajakiri ”FDA Consumer” annab igati põhjendatud soovituse: ”Selle asemel et võtta ette kõhnumiskuur põhjusel, et ”kõik teevad nii” või et sa pole nii kõhn, kui sooviksid, uuri esmalt arsti või ravitoitlustusspetsialisti käest järele, kas sa ikka oled oma iga ja pikkust arvestades ülekaaluline või kas sul on liigset keharasva.”

[Pilt lk 15]

Paljud muretsevad oma kehakaalu pärast täiesti asjata