Vanavanemate rõõmud ja mured

”Mulle nii meeldib olla vanaisa! Tunnen oma lapselastest rõõmu, olemata kohustatud nende eest vastutama või kellelegi aru andma. Saan aru, et võin nende elu mõjutada, kuid mul pole vaja otsuseid langetada. See on nende vanemate ülesanne.” (Gene, vanaisa)

MIS on siis vanavanemaks olemises nii toredat, et see säärast vaimustust esile kutsub? Uurijad juhivad tähelepanu sellele, et normaalsed nõudmised, mis lapsevanemad oma lastele esitavad, võivad palju pingeid tekitada. Kuna vanavanemad oma lapselastele tavaliselt niisuguseid nõudmisi esitama ei pea, on nendevahelised suhted palju pingevabamad. Dr Arthur Kornhaberi sõnul ei takista neid miski armastamast oma lapselapsi üksnes ”sellepärast, et nad olemas on”. Üks Estheri-nimeline vanaema ütleb: ”Mis mu oma lastesse puutub, siis mõjutas mu tundeid nende vastu nii palju kõik see, mida nad iga päev tegid. Vanaemana ma lihtsalt armastan oma lapselapsi ja tunnen neist rõõmu.”

Aastad lisavad ka tarkust ja oskusi (Iiob 12:12). Vanavanemad pole enam sugugi noored ja kogenematud, aastate pikku on neist saanud kasvatustöö asjatundjad. Et neil on olnud võimalus oma vigadest õppida, saavad nad ehk nüüd lastega paremini hakkama kui siis, kui nad nooremad olid.

Dr Kornhaber ütleb lõpetuseks: ”Vanavanemate ja lapselaste vahelised head ning armastavad suhted on olulised, hoidmaks kõigi kolme põlvkonna õnne ja emotsionaalset tervist. Lastel on niisugustele suhetele sünnipärane õigus, .. need on kui pärand, mille nad oma vanematelt kaasa saavad ja mis kõigile pereliikmetele kasu toob.” Ajakiri ”Family Relations” märgib sarnaselt: ”Kui vanavanem oma rolli mõistab ja selle omaks võtab, suurendab see tema heaolutunnet ja lisab vaimujõudu.”

Vanavanema roll

Vanavanemad võivad võtta enda kanda mitmeid väärtuslikke rolle. ”Nad võivad olla toeks oma abielus lastele ,” ütleb Gene. ”Ma arvan, et kui nad seda teevad, võivad nad aidata noortele vanematele nii mõnegi raske olukorra kergemaks teha.” Samuti võivad vanavanemad lapselaste toetamiseks palju ära teha. Tihti on just vanavanemad need, kes noorematel põlvedel perekonna möödunud aja tegemistest aimu aitavad saada. Samuti on vanavanematel sageli võtmeroll perekonna usulise pärandi edasiandmisel.

Paljudes peredes on vanavanemad usaldusväärseteks nõuandjateks. ”Lastel võib olla muresid, mida nad tahavad sinuga jagada, sest mõnest asjast võib olla ebamugav oma vanematega rääkida,” ütleb Jane, keda mainiti esimeses artiklis. Üldjuhul on vanematel niisuguse abi üle hea meel. Ühest uurimusest ilmnes, et ”enam kui 80 protsenti teismelistest peab vanavanemaid oma südamesõpradeks. [— — —] Suur osa lapselapsi käib oma kõige lähedasemate vanavanematega korrapäraselt läbi ka täiskasvanuna”.

Armastava vanavanema toetus võib olla eriti tähtis nende laste jaoks, kellest kodus eriti ei hoolita. ”Vanaema oli minu jaoks mu varajases lapsepõlves kõige tähtsam isik,” kirjutab Selma Wassermann. ”Vanaema oli see, kes mu ellu astus ja mu maailma hoolitsusega täitis. Tal oli hästi soe süda ja kui ta mu sülle võttis, teadsin, et olen kaitstud. [——] Just vanaemalt õppisin selgeks kõige tähtsamad asjad enda kohta — et olen armastatud ja seega ka armastusväärne.” (”The Long Distance Grandmother”.)

Perekondlikud pinged

Ent vanavanemaks olemisega käivad kaasas omad pinged ja probleemid. Ühel lapsevanemal on näiteks meeles, kuidas nad oma emaga kord vihaselt selle üle vaidlesid, kuidas oleks õige imikul õhku välja lasta. ”Selle tagajärjel tekkis meievahelistesse suhetesse lõhe, kuna olin sel ajal eriti haavatav.” Mõistagi soovivad noored lapsevanemad, et nende vanemad seda aktsepteeriksid, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Seetõttu võivad nad vanemate heasoovlikke nõuandeid karmi kriitikana võtta.

Oma raamatus ”Between Parents and Grandparents” kirjutab dr. Kornhaber kahest lapsevanemast, keda vaevab üks teine sageli ettetulev probleem. Üks ema ütleb: ”Mu vanemad hakkasid iga päev meil käima ning olid ärritunud, kui nad mind tulles kodunt ei leidnud. [—] Nad ei mõtle üldse minu peale — ei mu tunnete peale ega selle peale, et vajan privaatsust.” Üks isa kaebab: ”Mu vanemad tahavad mu väikest tütart omandada. Kogu aeg, kakskümmend neli tundi ööpäevas, keerlevad nende mõtted Susie ümber. [— — —] Me kaalume ärakolimist.”

Mõnikord süüdistatakse vanavanemaid, et nad rikuvad oma lapselapsed neid pidevalt kinkidega üle külvates ära. Muidugi on see igati loomulik, kui vanavanemad heldekäelisust ilmutavad, kuid näib, et mõned pingutavad selles vallas üle. Vahel võivad aga vanemate kaebused olla tingitud armukadedusest (Õpetussõnad 14:30). ”Minu vastu olid vanemad ranged ja karmid,” sõnab Mildred. ”Mu lastega on nad aga lahked ja [järeleandlikud]. Tunnen armukadedust, sest minuga käituvad nad ikka täpselt samamoodi nagu varem.” Olgu siis motiiv või põhjus milline tahes, ent kui vanavanemad oma laste seisukohta kingituste tegemise suhtes ei austa, võib see probleeme tekitada.

Vanavanematel on seetõttu tark heldekäelisust ilmutades taktitundeline olla. Piibel näitab, et kui midagi head liiga palju saab, võib see hoopis kahju teha (Õpetussõnad 25:27). Kui sa pole päris kindel, mida oleks sobiv kinkida, pea oma lastega nõu. Sel viisil võid näidata, et ’oskad anda häid ande’ (Luuka 11:13, EP 97, meie kursiiv).

Armastus ja lugupidamine — võtmetegurid

Kurb küll, kuid mõned vanavanemad kaebavad, et noored peavad nende tööd kodu- ja lapsehoidjana enesestmõistetavaks. Teised jälle tunnevad, et neil ei lasta oma lapselastega küllalt palju koos olla. On neidki, kes ütlevad, et nende täiskasvanud lapsed on hakanud neist põhjust mainimata kõrvale hoidma. Selletaolisi valusaid probleeme võib sageli vältida, kui pereliikmed üksteise vastu armastust ja lugupidamist üles näitavad. Piibel ütleb: ”Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, .. ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, .. tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!” (1. Korintlastele 13:4, 5, 7).

Vahest oled sa noor lapsevanem ning kui memm sulle heast südamest nõu annab või mõne märkuse teeb, lähed sa närvi. Kuid kas sul on tõesti alust ärrituda? Näitab ju Piibel, et vanemate kristlike naiste üheks kohustuseks ongi ”juhatada noori naisi armastama oma mehi ja lapsi, olema viisakad, kasinad, majatalituses hoolikad” (Tiitusele 2:3—5). Ning eks vanavanemad soovi su lastele sedasama, mida sa isegi — kõige paremat. Kuna armastus ”ei otsi omakasu”, on kõige parem keskenduda lapse vajadustele — mitte enda tunnetele. Sel moel on kergem hoiduda iga tühise asja pärast ’üksteist õrritamast’ (Galaatlastele 5:26, UT).

Muidugi võid sa karta, et liigne heldekäelisus rikub lapse ära. Kuid tavaliselt pole vanaisal-vanaemal heldekäelisust ilmutades mingeid halbu motiive. Enamik kasvatusasjatundjaid on nõus väitega, et see, kuidas sa ise oma last õpetad ja distsiplineerid, avaldab talle kaugelt suuremat mõju kui juhuslikud kokkupuuted vanavanematega. Üks psühholoog annab nõu: ”Abi on sellest, kui säilitada hea huumorimeel.”

Kui sul on tõesti põhjust mõne kasvatusküsimuse pärast muret tunda, ära keela oma vanemat või ämma-äia oma lapsega läbi käimast. Ütleb ju Piibel: ”Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused” (Õpetussõnad 15:22). Vali ”õige aeg” ning istuge maha ja rääkige probleemid omavahel selgeks (Õpetussõnad 15:23). Tihtilugu on võimalik olukorrale üheskoos lahendus leida.

Kas sa oled vanaema või vanaisa? Siis on oluline oma lapselapse vanematest lugu pidada. Loomulikult tunneksid sa kohustust sõna sekka öelda, kui sulle tunduks, et lapselast ohustab miski. Ent kuigi sa võid südamerahuga oma lapselapsi armastada ja neist rõõmu tunda, vastutavad laste kasvatamise eest siiski vanemad — ja mitte vanavanemad (Efeslastele 6:4). Piibel käsib sinu lapselastel oma vanematest lugu pidada ja neile kuuletuda (Efeslastele 6:1, 2; Heebrealastele 12:9). Püüa siis neile mitte ülemäära nõuandeid jagada, kui nad pole seda palunud, ja hoidu õõnestamast nende vanemlikku autoriteeti. (Võrdle 1. Tessalooniklastele 4:11.)

Tõsi, taanduda, keel hammaste taga hoida — ja samal ajal ehk hinge kinni pidades pealt vaadata, kuidas lapsed oma vanema-kohustusi täidavad, pole alati kerge. Aga nagu Gene ütleb, ”kui nad nõu ei küsi, tuleb sul olla päri sellega, mis nende arvates nende lastele kõige parem on”. Jane sõnab: ”Jälgin hoolega, et ma ei ütleks: ”Vaat, see asi käib nii!” Paljusid asju võib teha väga mitmel moel ja põikpäisus tekitaks ainult probleeme.”

Mida vanavanemad anda võivad

Piibel näitab, et lapselapsed on õnnistus Jumalalt (Laul 128:3—6). Vanavanemad, kes oma lapselaste vastu huvi ilmutavad, võivad nende elu väga palju mõjutada ja aidata neil jumalakartlikke väärtushinnanguid arendada. (Võrdle 5. Moosese 32:7.) Piibli aegadest võiks tuua näiteks ühe Loise-nimelise naise, kellel oli tähtis osa selles, et tema tütrepojast Timoteosest väljapaistev jumalamees sai (2. Timoteosele 1:5). Samamoodi võid ka sina rõõmu tunda, kui su lapselapsed jumalakartliku õpetuse omaks võtavad.

Samuti võid sa pakkuda neile armastust ja kiindumust, mida nad nii väga vajavad. On tõsi, et sa ei pruugi loomu poolest sugugi hell ja tundeline olla. Kuid jumalakartlikku armastust võib oma lapselaste vastu üles näidata ka siira ja omakasupüüdmatu huvi näol. Kirjanik Selma Wassermann ütleb: ”Kui sa lapse jutu vastu huvi ilmutad, .. on see kindel märk sellest, et sa hoolid temast. Kui oled hea kuulaja, ei katkesta teda ega ole tema vastu kriitiline, annab see kõik edasi sõnumi austusest, kiindumusest ja hindamisest.” Niisugune armastav tähelepanu võib olla parim kink, mille üks vanavanem oma lapselapsele üldse teha võib.

Meie arutelu on keerelnud senini põhiliselt vanavanemate traditsioonilise rolli ümber. Tänapäeval on aga paljudel vanavanematel kanda üks palju raskem koorem.

[Väljavõte lk 6]

”Just vanaemalt õppisin selgeks kõige tähtsamad asjad enda kohta — et olen armastatud ja seega ka armastusväärne”

[Kast lk 6]

Nõuandeid vanavanematele, kes elavad oma lapselastest kaugel

• Palu, et vanemad saadaksid sulle lapselastest videosalvestisi või fotosid.

• Saada oma lapselastele ”kassetikirju”. Kui nad on alles väikesed, loe linti piiblilugusid või laula unelaule.

• Saada lapselastele postkaarte ja kirju. Kui võimalik, ole nendega korrapäraselt kirjavahetuses.

• Kui võid seda endale lubada, pea lapselastega ühendust telefoni teel. Kui alustad juttu väikese lapsega, küsi kõigepealt mõni lihtne küsimus, näiteks: ”Mida sa täna hommikul sõid?”

• Võimaluse korral tee korrapäraselt lühidaid külaskäike.

• Tehke oma lastega korraldusi, et lapselapsed võiksid sinu juurde külla tulla. Võtke kavva midagi toredat, minge näiteks loomaaeda, muuseumisse, jalutage pargis.

[Pilt lk 5]

Paljud vanavanemad aitavad oma lapselaste järele vaadata

[Pilt lk 7]

Lapse kasvatamisega seotud küsimused võivad pingeid tekitada

[Pilt lk 7]

Sageli on vanavanemad need, kes noorematele põlvedele perekonna ajaloost räägivad