Õlipalm — puu mitmeks tarbeks

”Ärgake!” Saalomoni saarte korrespondendilt

GUADALCANAL — paljudele inimestele seostub see saarenimi Teise maailmasõja ühtede kõige verisemate lahingutega. Ent kui nüüdsel ajal pöörduda taas sellele endisele Saalomoni saarte lahingutandrile, avaneb silme ees täiesti teistsugune pilt: lõputuna tunduvad — ei, mitte sõdurite, vaid suursuguste õlipalmide — rivid.

Maad nende lopsakate ja majesteetlike õlipalmide all katsid kord terved tonnid mahajäetud pomme ja muud ohtlikku sõjamoona. Ent need sõjarelvad on koristatud, et anda maad õlipalmidele. Kuidas seda puud kultiveerima hakati? Ja miks me võime öelda, et seda kaunist sihvakat puud saab kasutada mitmeks tarbeks?

Värvikas ajalugu

Esmase nüüdisaegse kirjelduse puust, mis võiks olla õlipalm, tõi 15. sajandi keskel ära veneetslane Alvise Ca’da Mosto, kes uuris Aafrika läänerannikut. Tookord peaaegu 500 aastat tagasi võtsid Aafrika orjad selle vilju maadesse teisele poole Atlandit endaga kaasa. Nõnda siis on palmiõlist saanud tänapäeval üks kõige laialdasemalt kasutatavaid taimeõlisid maailmas. Õlipalmid annavad hektari kohta rohkem õli kui ükski teine õlikultuur. Peale selle on õlipalm püsik, mis kannab vilja ja annab õli 25—30 aastat.

Üks eeskätt just mõnede Kaug-Ida maade palmiõlitoodanguga seotud tähtsaid tegureid on 1970-ndate aastate lõpus tehtud avastus. Varem arvati, et õlipalmid tolmlevad eeskätt tuule abil. Seetõttu kanti madal saagikus ebasoodsate ilmastikutingimuste arvele. Kuid hiljutistest uuringutest on selgunud, et tolmlemine toimub peamiselt putukate abil! Seega osutus kasulikuks tuua Lääne-Aafrikast Kaug-Itta putukaid, kes suudavad puid tolmeldada.

Õlipalmi punakasoranžist viljast saab kahte liiki õli. Neid mõlemaid kasutatakse väga mitmesugustes toodetes, millest mõningaid sinagi tõenäoliselt tarbid. Ent tehkem enne nende lähemat vaatlust käik õlivabrikusse ning vaadakem, kuidas õli saadakse.

Kuldse vedeliku tootmine

Jõuame vabriku juurde, kus meid ekskursioonijuht tervitab ja sisse viib. Kõikjal töötavad suured masinad. Õlipalmi viljade töötlemise esimeseks sammuks on panna need hiigelsuurde silindrilisse aurutusahju. Igas viljakobaras on tihedalt koos paarsada datlisuurust vilja. Aurutusahi steriliseerib viljad ning hõlbustab kobarast viljade eraldamist.

Järgmiseks sammuks on irrutusmasina abil kobarast viljade eraldamine. Üksteisest lahutatud viljad läkitatakse seejärel tohutusse nuimikserisse, kus viljaliha luuseemnest eraldatakse. Seejärel pressitakse seda kiulist viljaliha hiigelsuure pressiga, et saada toorpalmiõli. Pärast puhastamist ja selitamist on palmiõli ärasaatmiseks valmis.

Ent on ka teist liiki õli. Seda saadakse luuseemnest. Jõudmaks tuumani, tuleb õlipalmi luuseeme kõigepealt purustada. Et seejärel tuumadest väärtuslik vedelik eralduks, pressitakse neid. Seda õli kutsutakse palmituumaõliks.

Tuumade pressimisjääki kasutatakse toitainerikka loomatoidu valmistamiseks. See, mis viljakobaratest pärast viljade eraldamist järele jääb, viiakse taas põllule, kus sellest saab multš. Ka viljakiud ja luukestad leiavad taaskasutust, sest neid tarvitatakse vabriku kateldes kütteainena. Päris efektiivne käitlemine!

Näokreemist jäätiseni

Palmiõli on sojaõli järel teine maailmas kõige laialdasemalt kasutatav taimeõli. ”The World Book Encyclopedia” ütleb: ”17. sajandil kasutasid inglased palmiõli ravimina ja kätekreemina.” Kuid tänapäeval võib seda leiduda jäätises, margariinis ja toiduõlides, aga ka sellistes mittesöödavates toodetes nagu seebid ja kosmeetikavahendid.

Ka palmituumaõli kasutatakse margariini, samuti šokolaadi ja teiste maiustuste tootmisel. Ent sellega õli kasutamine ei piirdu. Pärast täiendavat töötlust kasutatakse palmi- ja palmituumaõli arstimites, seepides, puhastusvahendites, küünaldes ja koguni lõhkeainetes!

Õlipalm on Saalomoni saartel tõepoolest väga populaarne. Õlipalmi osast majanduses räägib fakt, et 13 protsenti maa ekspordist võlgneb tänu sellele puule.

Silmitsedes alt õlipalmi, on meeldiv kujutleda, kuidas selle ereoranžist viljast saadud toode leiab jäätise näol tee naeratava lapse suhu või et seda võib leiduda tema ema jumestusvahenditegi koostises. Jah, õlipalm on väga mitmekülgne puu, nii et me võime tema rikkaliku saagi üle tänulikud olla.

[Kast/pilt lk 27]

Kaks tonni päevas käsitsi

Müts . . . müts. Müts . . . müts! Õhku täidavad kukkuvate viljakobarate mütsatused, kui töölised õlipalmiistanduses saaki koguvad. Kuidas nad viljad nii kõrgelt puu otsast kätte saavad?

Kasutades pikendatava ridva otsa kinnitatud vahedat kaarjat lõiketera, lõikavad saagikogujad viljad ära puude küljest, mis on mõnikord neljakorruselise maja kõrgused. Iga tööline koristab päevas keskmiselt 80—100 viljakobarat ning tassib need seejärel teeveerele äravedamiseks. Kuna iga viljakobar kaalub peaaegu 25 kilo, tuleb päeva jooksul kõvasti tarida! Ühe tonni palmiõli saamiseks läheb tarvis neli ja pool tonni vilja.