Keemilised taimekaitsevahendid ei tapa mitte ainult putukaid

”ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

”SUUREPÄRANE,” lausub Lõuna-Brasiilia farmer Domingos dos Santos oma farmis maniokipõldu üle vaadates. Tal on põhjust rahul olla. Taimelehed näevad välja, otsekui poleks mitte ükski kahjurputukas sinna oma jalga tõstnud. Kas keemiliste putukatõrjevahendite järjekordne võit? Seda küll mitte. ”Ei eelmisel ega sel aastal polnud mul vaja osta tilkagi insektitsiidi,” sõnab Domingos.

Domingos kuulub nende farmerite järjest suurenevasse rühma, kes ei soovi kasutada oma põllukultuuride kaitseks keemilisi tõrjevahendeid.a Selle asemel tarvitavad nad meetodeid, mis kemikaalid välistavad või vähemalt nende kasutamist piiravad. ”Millised need meetodid on?” pärisin Sandro Müllerilt, agronoomilt, kes on teostanud eksperimente tsitrusistanduses São Paulo lähistel. ”Miks üldse on farmeritel mõttekas hoiduda otsekohe putukamürgipihustit haaramast?”

Pestitsiiditsükkel

Et mõistaksin keemiliste putukatõrjevahendite kasutamise üht negatiivset külge, lausub Sandro: ”Kujutlegem, et grupp politseinikke ajab taga pangaröövlite jõuku. Jälgede kaotamiseks tormavad röövlid rahvast täis büroohoonesse. Et röövlid on end rahva hulka poetanud, kutsuvad politseinikud välja helikopteri, mis heidab bürookompleksile gaasipommi. Lisaks röövlitele tapab see ka süütud bürootöötajad ning hoone turvamehed. Midagi sarnast juhtub ka siis, kui farmer korduvalt pommitab oma põllukultuuri tugevatoimeliste insektitsiididega. Need küll tapavad kahjurputukad — röövlid —, ent hävitavad ka kasulikud putukad — turvamehed.”

”Kuid vähemalt on saak päästetud,” kostan mina. Ent Sandro juhib tähelepanu sellele, et valimatult kasutatud pestitsiidid käivitavad kahjuliku tsükli. Kuidas nii? Kuna mõned putukad on teatud pestitsiidide suhtes resistentsed, elavad nad pritsimise üle. Pärast seda leiavad nad end istumas põllukultuuri keskel, kust on kadunud kõik ”turvamehed” ehk kasulikud putukad — seda kõike farmeri teostatud pritsimise tõttu.

Külluslik toidulaud ja looduslike vaenlaste puudumine tagab insektitsiidiresistentse putukapopulatsiooni kiire kasvu, mistõttu farmer on taas sunnitud põldu pritsima, kasutades ehk veelgi tugevama toimega insektitsiidi. Mõningates Lõuna-Ameerika oakasvatuspiirkondades pritsivad farmerid taimi iga nädal. Tsükli lõpptagajärg? ”Külvad pestitsiide, lõikad mürki,” lausus üks farmer.

Pestitsiidide kasutamine: kas pahedest vähim?

Uuringud näitavad, et kui inimene mürgitab kahjureid, mürgitab ta ka iseennast. Ajakirja ”Guia Rural” teatel saab ainuüksi Brasiilias igal aastal umbes 700000 inimest pestitsiidimürgistuse — keskmiselt iga 45 sekundiga üks inimene! Ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teatel sureb maailmas igal aastal 220000 inimest eksponeerituse tõttu mürgistele pestitsiididele. Peale selle toovad pestitsiidid suurt kahju meie elukeskkonnale.

Olgugi et tänapäeval on inimesi, kes arvavad, et pestitsiidikonteineri avamine sarnaneb paljuski Pandora laeka avamisega, on tihti neid, kes näevad pestitsiidide kasutamises kahest pahest vähemat. Nad arutlevad nõnda: ”On kaks võimalust: pestitsiidid ja toit või loobumine pestitsiididest ja nälg. On ju maakera rahvastik kasvamas, samal ajal kui viljelemiskõlblikku maad jääb vähemaks. Et hoida ära globaalset näljahäda, tuleb põllukultuure kaitsta kahjurputukate eest, kes on võimelised need hävitama.”

On selge, et kahjurid kujutavad endast tõsist probleemi. Kuid õnneks on kõikjal maailmas järjest rohkem neid farmereid, kes on jõudnud arusaamisele, et on olemas parem moodus kui pihustada põllukultuuridele suurtes doosides pestitsiide. Seda moodust kutsutakse integreeritud kahjuritõrjeks.

Alternatiiv: integreeritud kahjuritõrje

”Mis on integreeritud kahjuritõrje?” pärisin professor Evôneo Berti Filholt, kes juhib São Paulo ülikooli entomoloogiateaduskonda Piracicabas ning on juhtivaid teadlasi loodusliku kahjuritõrje alal. Professor Berti selgitas, et integreeritud kahuritõrje sihiks on kasutada hädavajalikke insektitsiide minimaalsel määral ning tarvitada neist ainult selliseid, mis tapavad vaid konkreetseid kahjurputukaid. Seejärel täiendatakse piiratud pritsimise mõju looduslike kahjuritõrjevormidega.

Üks selliseid kahjuritõrjevorme on vahelduslik külvikord. Näiteks võib farmer aastast aastasse külvata vaheldumisi maisi ja uba. Maisi söövad putukad, kes aga ei söö uba, kas jäävad nälga või liiguvad maisi otsides naaberpiirkondadesse. Kui siis maisi järgmine kord külvatakse, on enamik putukaid tõenäoliselt kadunud — vähemalt mingiks ajaks. Ja selleks ajaks, kui maisi armastavad putukad massiliselt tagasi tulevad, võib järjekordne külvikorra vaheldumine sundida neid peagi taas taganema.

Veel üks integreeritud kahjuritõrje vorme on bioloogiline tõrje. See tähendab, et võetakse appi putukad, bakterid, viirused, seened ja teised kahjurite looduslikud vaenlased. Näiteks panid brasiilia teadlased tähele, et looduses surid paljud röövikud pärast nakatumist viirusega Baculovirus. Nad arvasid, et kuna viirus on inimesele kahjutu, võib põllukultuure pritsida seda viirust sisaldava vedelikuga, mis toimib sojaoast ja maniokist toituvatele röövikutele bioloogilise putukatõrjemürgina. Nii see ka oli. Röövikud surid mõni päev pärast seda, kui olid söönud pritsitud põllukultuure. Kauba peale saab farmer surnud röövikute näol tasuta relva tulevaste lahingute pidamiseks. Kuidas nii?

”Farmer lihtsalt paneb surnud nakatunud röövikud nuimikserisse,” selgitas professor Berti, ”pihustab need, filtreerib peenestatud massi ning talletab saadud vedeliku sügavkülmikus.” Hiljem farmer sulatab viirusnakkusega vedeliku, segab selle veega ning pihustab segu põllukultuurile.

Sellisel bioloogilisel putukatõrjevahendil pole ehk oma keemiliste vastete kiiret toimet, ent nagu ütleb üks uurija, saadab seda vähemalt 90-protsendiline edu.

Kuidas putukatest looduslikul teel jagu saada

Bioloogilise kahjuritõrje veel üks tähtis aspekt on kaasata võitlusse kahjurputukatega kasulikke putukaid. Ent vaatamata püüetele veenda farmereid sellist putukatõrjevormi kasutama, on see paljudele farmeritele nii Brasiilias kui mujal ikka veel vastumeelne. Miks? Tundub, et idee lasta putukaid sihilikult põllule lahti on farmerite meelest sama tobe kui linnaelanike meelest idee lasta prussakaid korterisse lahti. ”Enamik farmereid peab kõiki putukaid taimetoidulisteks. Et neid veelgi lisaks tuleb, on küll viimane asi, mida farmer soovib,” rääkis mulle professor Berti.

Seega on selge, et bioloogiline kahjuritõrje võidab populaarsust vaid siis, kui farmerid mõistavad, et on putukaid, kes on nende liitlased. Näiteks 18. sajandi lõpus kasutasid California (USA) puuviljakasvatajad lepatriinude abi. Tol ajal olid juhuslikult Austraaliast sisse toodud kahjurputukad rünnanud praktiliselt kõiki sidruni- ja apelsinipuid ning need laastanud. Lepatriinudel ei kulunud putukatest sissetungijate ohjeldamiseks ja California tsitrusistanduste päästmiseks paari aastatki!

Tõrje, millest on tõesti abi

Nüüdisajal on mõned brasiilia farmerid joaninha (väike Joanna, siinne lepatriinu nimetus) kui usaldusväärse ”turvamehe” rolli taasavastanud. ”Selles tsitrusistanduses võitlevad lehetäidega joaninhad,” lausus Sandro mulle, kui olime kõndimas apelsinipuude ridade vahel tsitrusistanduses, mis oli tema hoole all. Ta peatus ühe apelsinipuu juures, haaras ühe noorte lehtedega oksa ning painutas selle alla. Lehetäid — pikatoimelised nööpnõelapea suurused putukad — istusid liikumatult, nokk lehes kinni, ning imesid taimemahla.

Ent need lehetäid on ”turvameestele” toiduks. Tegelikult leidub lepatriinude seas ka selliseid liike, kus üksainus putukas võib oma eluea jooksul süüa ära 800 lehetäid. Kas sellest piisab? ”Piisab siis,” sõnas Sandro, ”kui jätta tsitruspuude vahele kasvama piisavalt rohttaimi, kus leiavad endale kodu arvukad lepatriinud ja teised looduslikud vaenlased.” Minevikus, mil selles puuviljaaias biotõrjet ei rakendatud, pihustati keemilisi putukatõrjevahendeid igal teisel nädalal, märkis Sandro. Nüüdisajal on tänu sellistele looduslikele vaenlastele nagu lepatriinud ja teised putukad insektitsiide tarvis pihustada kõigest igal teisel-kolmandal kuul.

Lepatriinu on vaid üks arvukatest looduslikest liitlastest, kelle abile farmerid toetuvad. Mesilased, herilased, linnud, ämblikud, konnad — kui mainida vaid mõningaid — kuuluvad kõik ööpäevaringselt tegutsevasse kahjuritõrjearmeesse. Pihustikanistrit võivad edukalt asendada koguni kalad. Kuidas?

Hiina teadlane Xiao Fan Kiangsu provintsi põllundus- ja metsandusministeeriumist Nankingis teatab, et kui üleujutatud riisipõldudel hakati kasvatama kala, kahanes vajadus insektitsiidide järele. Farmerid tõmbavad taimede kohale nööri, mille raputamisel putukad pudenevad taimedelt vette. ”Kuna need tirdilised teesklevad riisitaimedelt alla sadades surnut,” selgitab Fan, ”on nad kaladele kergeks saagiks.”

Lisaks jäävad pestitsiidide piiratud kasutamise korral kasulikud putukad ellu. Need putukad ühinevad kahjureid tõrjudes putuktoiduliste kaladega. Tänu bioloogilisele kahjuritõrjele on mürgiste insektitsiidide suurtes kogustes kasutamine jäänud minevikku, sõnab Fan. Kasu tervisele ja keskkonnale on täiesti ilmne, lisab ta.

Muidugi mõista kasutavad farmerid integreeritud kahjuritõrjet mitte niivõrd ökoloogia kuivõrd ökonoomia pärast. Säästetakse ju kallite pestitsiidide piiramise arvel raha, see aga tähendab suuremaid kasumeid — ajend, mis paneb inimese tegutsema mistahes ajal ja mistahes maakera paigas. Ent ikkagi, kui suureneva majandusliku kasuga kaasneb vähemmürgitatud saak ja vähem keskkonnakahjustusi, siis tuleb integreeritud kahjuritõrje ühtmoodi kasuks nii farmeritele, tarbijatele kui kogu elukooslusele. Integreeritud kahjuritõrjet kasutades ”võidavad kõik”, nagu seda väljendab üks asjatundja.

[Allmärkus]

[Kast lk 21]

Pestitsiidipärand

Ehk küll ka kõik farmerid kogu maailmas hakkaksid alates tänasest päevast rakendama integreeritud kahjuritõrjet, poleks pestitsiidiprobleem veel kaugeltki lahendatud. ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) arvestuste kohaselt on arengumaades tallel rohkem kui 100000 tonni pestitsiidijääke. ”Valdav osa neist varudest on nende pestitsiidide ülejäägid, mis saadi abistamislepingute raames,” tõdeb ÜRO Keskkonnaprogrammi ajakiri ”Our Planet”. Nende varude hulgas on hiigelkoguses DDT-d ja teisi pestitsiide, mis nüüd on arvatud ohtlike jäätmete hulka. Kui sellisest pestitsiidipärandist lahti ei saada, ”on oodata katastroofi”, märgib ”Our Planet”.

Ent nende ärakoristamine on kulukas ettevõtmine. Ainuüksi Aafrika pestitsiidipärandist lahtisaamine võib minna maksma kuni 100 miljonit dollarit. Kes katab kulud? FAO kutsub doonormaid appi seda tegema. Kuid nagu FAO rõhutab, ”peaks abi taotlema ka agrokeemiakompaniidelt, kellel tihti on ülemääraste ja tarbetute pestitsiidivarude tekkimises oma osa”. Ent senini on need kompaniid jätkuvalt ”tõrksad vanade varude ärakoristamist rahaliselt toetama”.

[Kast lk 22]

Miks tekitavad geneetiliselt modifitseeritud taimed poleemikat?

Veel üks relv kahjurite vastu võitlemiseks on biotehnoloogia. Kuna DNA molekuli ehitust on õpitud järjest paremini tundma, on teadlastel õnnestunud kombineerida eri liikide DNA fragmente ning aretada taimi, millel on kahjurite vastu omad sisemised kaitsemehhanismid.

Üks näide selle kohta on mais. Geenitehnikud kandsid maisi DNA-sse üle võõra geeni. See siiratud geen tootis omakorda valku, mis osutus kahjureile surmavaks. Tulemuseks on geneetiliselt manipuleeritud maisitaim, mis putukatest vaenlastele edukalt vastu paneb.

Kõigele vaatamata tekitavad tehnogeneetiliselt muudetud taimed poleemikat. Vastased väidavad, et need võivad põhjustada inimestele haigusi või et modifitseeritud põllukultuurid võivad muutuda lokkavateks umbrohtudeks. Mõned teadlased hoiatavad, et putukaid tapva geeniga varustatud taimed vaid kiirendavad kahjurite resistentsuse väljakujunemist. ”Meil tuleks oma tehnogeneetika-entusiasmi ohjeldada,” hoiatab entomoloog Berti. ”Meenutagem, millises vaimustuses olid inimesed 1950-ndatel aastatel, kui insektitsiide ülistati kui imevahendeid. Tänapäeval teame, kuidas asjad on. Imeinsektitsiidid on andnud imeputukad. Kes oskab öelda, milliseid probleeme tekitavad tulevikus tänapäeval tehnogeneetiliselt muudetud imetaimed?”

Kui ka kõik bioloogilised probleemid suudetaks lahendada, valmistavad mõnedele ikkagi muret moraalsed küsimused seoses teadlaste sekkumisega geneetilistesse koodidesse. Ollakse arvamusel, et biotehnoloogia võib küll lahendada meie vanad pestitsiidiprobleemid, ent luua selle asemele uued eetilised probleemid.

[Pilt lk 23]

Lepatriinu võib süüa ära sadu kahjureid