Mis põhjustab söömishäireid?
”Söömishäire ei teki sugugi äkitselt eimillestki. See on sümptom, signaal, et inimese elus on midagi viltu.” (Nancy Kolodny, sotsiaaltöötaja)
SÖÖMISHÄIRED pole uus nähtus. Anorexia nervosa diagnoositi esmakordselt ametlikult aastal 1873, kusjuures sümptomeid teatakse olevat täheldatud juba koguni 300 aastat tagasi. Kuid alates Teisest maailmasõjast paistab anorektikute hulk olevat tohutult kasvanud. Sama on olukord ka buliimiaga. See haigusseisund on olnud teada juba sajandeid, ent nagu üks asjakohane raamat seda väljendab, on see viimastel aastakümnetel ”äkitselt kesksele kohale tõusnud”.
Millest on söömishäired tingitud? Kas on need päritavad või on need eriskummaline reaktsioon kõhnust ülistavale kultuurile? Milline osa on siin perekonnas valitseval õhkkonnal? Neile küsimustele pole kerge vastata. Sotsiaaltöötaja Nancy Kolodny sõnul pole söömishäiret määratleda ”kaugeltki nii lihtne kui panna diagnoos sellistele haigusseisunditele nagu leetrid või tuulerõuged, mille puhul arst teab täpselt põhjust, nakatumisviisi, haiguse kestvust ja parimaid ravivõtteid”.
Siiski toovad uurijad välja terve rea tegureid, mis võivad söömishäireid vallandada. Vaadelgem mõningaid neist.
Kõhnust ülistav kultuur
Jõukates maades korraldab moetööstus noorte ja kergesti mõjutatavate pealtvaatajate ees piitspeenikeste modellide paraade, juurutades neis seega mõtet, et tütarlaps võib nii kaunis olla vaid siis, kui ta on kõhn. Selline väärastunud sõnum paneb paljusid naisi püüdlema kehakaalu poole, mis on nii ebatervislik kui ka ebarealistlik. Dr Christine Davies täheldab: ”Keskmine naine on 165 sentimeetrit pikk ning kaalub 66 kilo. Keskmine modell on 180 sentimeetrit pikk ning kaalub 50 kilo. Üheksakümmend viis protsenti meist viimasesse kategooriasse ei sobi ega saagi sobima.”
Sellest tõsiasjast hoolimata lähevad mõned naised äärmusteni, et saavutada enda meelest ideaalset figuuri. Näiteks 1997. aastal tehtud ja 3452 naist hõlmanud uurimuses ütles 24 protsenti neist, et nad oleksid valmis andma ära kolm aastat oma elust, saavutamaks sihiks seatud kehakaalu. Uurimuses öeldakse, et on ka kõnekas grupp neid, kelle meelest ”elu on elamisväärne vaid siis, kui ollakse kõhn”. Kuna 22 protsenti küsitletuist ütles, et noorena tajusid nad oma keha, mõjutatuna moeajakirjade modellidest, tehti raportis järeldus: ”Ei saa enam eitada fakti, et meedias kujutatavate modellide välimus avaldab tohutut mõju sellele, millistena naised end näevad.”
Muidugi langevad meedia loodud kunstliku ideaali ohvriks kõige tõenäolisemalt eeskätt just need, kellel on madal eneseväärikusetunne. Haigla sotsiaaltöötaja Ilene Fishmani sõnul ”on kõige taga enesehinnang”. On täheldatud, et inimestel, kes oma väljanägemisega lepivad, muutub toit vaevalt küll et kõigi mõtete keskpunktiks.
Söömine ja emotsioonid
Paljude ekspertide väitel pole söömishäiretega seotud mitte ainult toit. ”Söömishäire on hoiatussignaal,” sõnab sotsiaaltöötaja Nancy Kolodny, ”mis ütleb inimesele, et tuleb pöörata tähelepanu mingile eluolukorrale, mida ta kas ignoreerib või väldib. Söömishäire tuletab meelde, et inimene ei taha teadvustada oma pingeid ja frustratsioone.”
Milliseid pingeid ja frustratsioone? Mõnedel on nendeks kodused raskused. Näiteks meenutab Geneen Roth, et lapsepõlves sai toidust — eriti just maiustustest — tema ”varjupaik, kui uksed paukusid ja kisa valjuks paisus”. Ta ütleb: ”Kui tajusin, et vanemate vahel on tüli puhkemas, siis, et mitte tunda end olevat isa-ema meelevallas, lülitasin teadvuse otsekui TV-kanali lihtsalt ümber sellisesse maailma, kus olin vaid mina ja magus maitse mu suulaes.”
Mõnikord on söömishäire juured veelgi sügavamal. Näiteks märgitakse raamatus ”The New Teenage Body Book”: ”Uuringud näitavad, et need, kes on elanud üle seksuaaltrauma (kas seksuaalse kuritarvitamise või ahistamise), võivad alateadlikult üritada end kaitsta sel teel, et muudavad oma keha seksuaalselt vähekütkestavaks ning koondavad oma tähelepanu millelegi ohutule, näiteks toidule.” Muidugi ei tohiks inimesed teha rutakalt järeldust, et söömishäire all kannatajat on seksuaalselt ahistatud.
Söömishäire võib saada alguse sealt, kus näiliselt paistab kõik korras olevat. Esmaseid anoreksiakandidaate võib tõepoolest olla tütarlaps, kes elab sellises keskkonnas, kus talle pole jäetud mingit võimalust omapäi otsuseid langetada või oma negatiivseid tundeid väljendada. Väliselt ta küll lepib olukorraga, ent seesmiselt ta mässab ning tunneb, et tal puudub oma elu üle igasugune kontroll. Söandamata avalikult mässu tõsta, võtab ta tähelepanu keskmesse oma elu selle aspekti, mida ta saab kontrollida — enda keha.
Kuid peab märkima, et söömishäired pole sugugi alati perekondlike pingete või seksuaaltrauma tagajärg. Mõni hakkab söömishäirete all kannatama lihtsalt seetõttu, et kehakaal on perekonnas esmane mureaine. Võib-olla on lapsevanem ülekaaluline või peab pidevalt dieeti ning kutsub esile ülemäära ettevaatliku — või koguni hirmuseguse — suhtumise toitu. Mõnele on algav puberteet juba iseenesest üheks ohuteguriks. Tütarlapse kehas toimuvad muutused, millel on oluline osa täiskasvanuks sirgumisel, võivad tekitada temas tunde, et ta on paks — seda eriti siis, kui ta küpseb eakaaslastest kiiremini. Kui see üleminek talle hirmu teeb, võib ta minna äärmusteni, et hoida ära naiselike ümaruste tekkimist.
Lisaks emotsionaalsete tegurite äratoomisele väidavad mõned uurijad, et probleemiga võib olla seotud ka füüsiline tegur. Näiteks toovad nad välja mõtte, et buliimia võib saada alguse haige ajukeemiast. Nad väidavad, et asjaga on seotud meeleolu ja söögiisu kontrolliv ajuosa, millega võibki ehk seletada seda, miks mõnikord saab buliimiku haigussümptomeid antidepressantidega tulemuslikult leevendada.
Igal juhul on uurijatel raske tuua välja mingit ainuomast tegurit, mis põhjustab anoreksiat või buliimiat. Ent millist abi saaks osutada neile, kes selliste söömishäiretega hädas on?
[Pilt lk 7]
Tihti tajuvad anorektikud oma välimust väärastunult
[Pilt lk 8, 9]
Meedia levitab ideed, et kõhn on kaunis