Kas tuleb kunagi aeg, mil kõik inimesed üksteist armastavad?
ÜKS käsutundja oli just öelnud, et igavese elu saamiseks tuleb meil armastada Jumalat kõigest südamest ja ligimest nagu iseennast. Jeesus kiitis käsutundjat ning ütles talle: ”Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!” (Luuka 10:25—28; 3. Moosese 19:18; 5. Moosese 6:5). Kuid see mees, tahtes iseennast õigeks teha, küsis: ”Kes siis on mu ligimene?”
Kahtlemata ootas käsutundja Jeesust vastavat, et tema ligimesed on tema kaasmaalased, juudid. Kuid Jeesus jutustas loo halastajast samaarlasest, mis näitab, et ligimesed on ka teistest rahvustest inimesed (Luuka 10:29—37; Johannese 4:7—9). Oma teenistuse jooksul rõhutas Jeesus, et armastada Jumalat ja ligimest on kõige tähtsamad käsud, mis meie Looja on meile andnud (Matteuse 22:34—40).
Kuid kas on mõni inimgrupp kunagi tõeliselt oma ligimesi armastanud? Kas on üldse kõigil inimestel võimalik üksteist armastada?
Ime esimesel sajandil
Jeesus ütles, et tema järelkäijaid tuntakse ära armastusest, mis ületab rassilised, rahvuslikud ja kõik muud piirid. Ta ütles: ”Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” Siis lisas ta: ”Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35; 15:12, 13).
Jeesuse õpetus armastusest ja tema enda eeskuju armastuse osutamises olid esimesel sajandil imeks. Jeesuse järelkäijad hakkasid oma Isandat jäljendama ning õppisid üksteist armastama viisil, mis äratas laialdast tähelepanu ja imetlust. Teise ja kolmanda sajandi kirjanik Tertullianus tsiteeris mittekristlasi, kes kiitsid Jeesuse järelkäijaid, öeldes: ”Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad .. ja kuidas nad on valmis üksteise eest surema.”
Tõepoolest, apostel Johannes kirjutas: ”Meiegi peame jätma elu vendade eest” (1. Johannese 3:16). Jeesus õpetas oma järelkäijaid armastama isegi oma vaenlasi (Matteuse 5:43—45). Milline on tulemus, kui inimesed Jeesuse õpetuse kohaselt teisi tõeliselt armastavad?
Selle küsimuse peale mõtles ka üks politoloogia professor. Ajakirjas ”The Christian Century” esitas ta küsimuse: ”Kas võiks keegi tõesti kujutada Jeesust oma vaenlaste pihta käsigranaate heitmas, kuulipildujat või leegiheitjat kasutamas, aatomipomme heitmas või mandritevahelisi ballastilisi rakette välja lennutamas, mis tapaksid või sandistaksid tuhandeid emasid ja lapsi?”
Professor vastas, öeldes: ”See küsimus on niivõrd absurdne, et see ei väärigi vastust.” Seejärel küsis ta: ”Kui selline teguviis on vastuolus Jeesuse olemusega, kuidas saame siis meie niisuguseid tegusid tehes talle ustavad olla?” Seega ei peaks meid üllatama Jeesuse esimeste järelkäijate neutraalne hoiak, mille kohta on paljudes ajalooraamatutes selgeid tõendeid. Mõtle kõigest kahe näite peale.
Nathan Platti ja Muriel J. Drummondi raamat ”Our World Through the Ages” ütleb: ”Kristlaste käitumine erines suuresti roomlaste omast. [———] Kuna Kristus oli kuulutanud rahu, keeldusid nad saamast sõduriteks.” Ja Edward Gibboni raamatus ”The Decline and Fall of the Roman Empire” on kirjas: ”[Algkristlased] keeldusid igasugusest osalemisest riigijuhtimises või impeeriumi sõjalises kaitsmises. .. oli võimatu, et kristlased oleksid oma palju pühamat kohust salgamata saanud võtta omaks sõdurite .. loomuse.”
Milline on olukord tänapäeval?
Kas ka tänapäeval ilmutab keegi sellist armastust, mida ilmutas Kristus? ”Encyclopedia Canadiana” märgib: ”Jehoova tunnistajate töö märgistab sellise algkristluse uuestisündi ja taastumist, mida viljelesid Jeesus ja tema jüngrid. [——] Kõik on vennad.”
Mida see tähendab? See tähendab seda, et Jehoova tunnistajad ei vihka oma ligimesi teistsuguse rassilise, rahvusliku ja etnilise kuuluvuse ega ka mingi muu põhjuse tõttu. Samuti ei tapa nad kedagi, sest piltlikus mõttes on nad tagunud oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks, nagu Piibel Jumala tõeliste sulaste kohta ennustas (Jesaja 2:4).
Pole sugugi ime, et California ajalehe ”Sacramento Union” juhtkirjas märgiti: ”Piisab vaid öelda, et kui kogu maailm elaks Jehoova tunnistajate usutunnistuse järgi, saabuks lõpp verevalamisele ja vihkamisele ning hakkaks võidutsema armastus.”
Samamoodi märkis ka üks kirjamees Ungari ajakirjas ”Ring”: ”Olen jõudnud järeldusele, et kui maa peal elaksid vaid Jehoova tunnistajad, lakkaksid sõjad ning politseinike ainsaks kohustuseks oleks liiklusjärelevalve ja passide väljastamine.”
Samuti kirjutas tunnistajatest lugupidavalt üks rooma-katoliku nunn Itaalia kirikuajakirjas ”Andare alle genti”: ”Nad keelduvad igasugusest vägivallast ning kannatavad ilma vastu hakkamata katsumuste tõttu, mis saavad neile osaks nende uskumuste pärast [———] Maailm oleks hoopis teistsugune, kui me kõik otsustaksime ühel hommikul ärgates, et ei haara enam mingi hinna eest ega mingisugusel põhjusel relva, nii nagu Jehoova tunnistajad!”
Tunnistajad on tuntud selle poolest, et nad on varmad oma ligimesi aitama (Galaatlastele 6:10). Oma raamatus ”Women in Soviet Prisons” kirjutab üks lätlanna ajast, mil ta 1960-ndate aastate keskpaiku Potma vangilaagris töötades väga haigeks jäi. ”Kogu selle aja jooksul, mil ma haige olin, olid [tunnistajad] mulle hoolsateks põetajateks. Paremat hoolitsust poleks ma osanud soovidagi, eriti laagri tingimustes.” Ta lisas: ”Jehoova tunnistajad peavad oma kohuseks aidata igaüht, hoolimata sellest, millisesse usku või rahvusesse inimene kuulub.”
Hiljuti pööras Tšehhi Vabariigi ajakirjandus tähelepanu tunnistajate sellisele käitumisele koonduslaagrites. Kommenteerides Brnos valmistatud dokumentaalfilmi ”The Lost Home”, märkis ajaleht ”Severočeský deník”: ”On tähelepanuväärne, et ka Jehoova tunnistajatest vangide kaasaegsed [Tšehhi ja Slovakkia juudid, kes ellu jäid] on nendest märkimisväärse imetlusega head tunnistust andnud ning nende sõnu võib usaldada. ”Nad olid väga julged, nad aitasid meid alati nii palju kui suutsid, kuigi seadsid sellega ohtu iseenese elu,” ütlesid paljud. ”Nad palvetasid meie eest, nii nagu oleksime kuulunud nende peresse; nad julgustasid meid, et me alla ei annaks.””
Aga kuidas armastada neid, kes sind vihkavad? Kas see on võimalik?
Armastus võidutseb viha üle
Jeesuse õpetus vaenlaste armastamisest on kooskõlas Piibli õpetussõnaga: ”Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua” (Õpetussõnad 25:21; Matteuse 5:44). Üks mustanahaline naine, kes sai hiljuti Jehoova tunnistajaks, kirjutas sellest, millist positiivset mõju avaldas talle see, kui inimesed, keda ta kord oma vaenlasteks oli pidanud, talle armastavat tähelepanu pöörasid: ”Vahel on mu süda nii tulvil õnnest, et ma ei suuda pisaraid peatada, kui kogen tõelist armastust, mida ilmutavad valgenahalised Jehoova tunnistajad, inimesed, kelle ma oleksin mõni aeg tagasi kõhklemata tapnud, et viia täide revolutsiooni eesmärki.”
Üks prantslasest tunnistaja räägib sellest, kuidas nende naaber oli tema ema Teise maailmasõja ajal gestaapole üles andnud. ”Mu ema pidi seetõttu kaks aastat Saksamaa koonduslaagrites olema, kus ta oleks peaaegu oma elu kaotanud,” selgitas tütar. ”Pärast sõda tahtis Prantsusmaa politsei, et mu ema kirjutaks alla paberile, mis süüdistaks seda naist kui sakslaste kaastöölist. Kuid ema keeldus seda tegemast.” Hiljem arenes sellel naabril surmaga lõppev vähk. Tütar ütles: ”Ema kulutas palju aega selleks, et teha tema viimased kuud nii kergeks kui võimalik. Ma ei unusta iialgi seda, kuidas tema armastus võidutses viha üle.”
Kahtlemata võivad inimesed õppida üksteist armastama. Endisi vaenlasi — tutsisid ja hutusid, juute ja araablasi, armeenlasi ja türklasi, jaapanlasi ja ameeriklasi, sakslasi ja venelasi, protestante ja katoliiklasi — neid kõiki on ühendanud Piibli tõde!
Kuna miljonid inimesed, kes on varem teiste vastu viha kandnud, armastavad nüüd üksteist, võiksid seda kindlasti teha ka kõik teised inimesed maailmas. Loomulikult oleks aga vaja tohutut ülemaailmset muutust, et kõik inimesed üksteist armastama hakkaksid. Kuidas see muutus aset leiab?
[Pildid lk 7]
Valged ja neegrid Lõuna-Aafrikas
Juudid ja araablased
Hutud ja tutsid
Tunnistajad on oma mõõgad piltlikus mõttes sahkadeks tagunud