Mis on juhtunud ligimesearmastusega?
MILJONID inimesed tunnevad end hüljatute, hirmunute ja õnnetutena ning neil pole kedagi, kelle poole pöörduda. ”Ma söön üksi, käin üksi jalutamas, magan üksi ja räägin omaette,” kurtis üks inimene. Vähestel inimestel on soovi end pingutada, et abivajajatele armastust osutada.
Üks pensionile jäänud ärinaine jutustas: ”Ühel õhtul koputas minu uksele lesknaine, kes elas minuga samal korrusel, ning ütles, et tunneb end üksildasena. Ütlesin talle viisakalt, kuid järsult, et mul on kiire. Ta vabandas tülitamise pärast ning lahkus.”
Naine jätkas: ”Mul oli hea meel, et sellest tüütust inimesest lahti sain. Järgmisel õhtul aga helistas mulle üks tuttav ning küsis, kas tean oma majast seda naist, kes eelmisel õhtul enesetapu sooritas. Nagu sa ehk juba arvasid, rääkis ta naisest, kes oli minu uksele koputanud.” Hiljem ütles too ärinaine, et see oli talle ränk õppetund.
On hästi teada, et väikesed lapsed, keda ei armastata, võivad surra. Surra võivad ka vanemad inimesed, keda ei armastata. Üks enesetapu sooritanud kena 15-aastane tüdruk jättis kirja, kus ta kirjutas: ”Armastus tähendab seda, et sa pole enam üksi.”
Meie aja tragöödia
Kommenteerides mõned aastad tagasi etnilist vihavaenu, teatas ajakiri ”Newsweek”: ””Vihka oma ligimest” näis olevat selle aasta moto.” Endisesse Jugoslaaviasse kuulunud Bosnia ja Hertsegoviina konfliktide aegu sunniti rohkem kui miljonit inimest oma kodu maha jätma ning kümned tuhanded tapeti. Kes seda tegid? ”Meie oma naabrid,” kurtis üks tüdruk, kes oli oma külast välja aetud. ”Me tundsime neid inimesi.”
”Elasime üksteisega rahus,” ütles üks naine, pidades silmas neid 3000 hutut ja tutsit, kes elasid Ruganda külas. ”The New York Times” ütles: ”See, mis juhtus selles külas, juhtus kogu Ruandas: hutud ja tutsid elasid üheskoos, abiellusid omavahel, ilma et nad oleksid pööranud tähelepanu või üleüldse teadnudki seda, kes on hutu, kes tutsi. Siis aga muutus miski järsult” ning ”vallandusid tapatalgud”.
Nii elavad ka juudid ja araablased Iisraelis lähestikku, ent paljud vihkavad üksteist. 20. sajandi jooksul on sarnaseid olukordi ette tulnud Põhja-Iirimaal, Indias ja Pakistanis, Malaisias ja Indoneesias ning eri rasside vahel Ameerika Ühendriikides — jah, kogu maailmas.
Näiteid etnilisest ja religioossest vihavaenust võib jäädagi tooma. Mitte kunagi varem pole maailmas nii vähe armastust olnud.
Kes on süüdi?
Nii nagu armastust, saab õppida ka vihkamist. Ühes laulus öeldakse, et lapsi õpetatakse enne, kui selleks on liiga hilja; enne, kui nad saavad kuue-, seitsme- või kaheksa-aastaseks; neid õpetatakse vihkama kõiki inimesi, keda nende sugulased vihkavad. Eriti just praegu õpetatakse inimesi vihkama. Iseäranis kirikutel pole õnnestunud õpetada oma liikmeid armastama.
Prantsusmaa ajaleht ”Le Monde” küsis: ”Kuidas saakski mitte mõelda sellele, et nüüd Burundis ja Ruandas sõjajalal olevaid tutsisid ja hutusid on õpetanud ühed ja samad kristlikud misjonärid ning nad on käinud ühtedes ja samades kirikutes?” Ajalehe ”National Catholic Reporter” sõnul on Ruanda ”70% katoliiklik riik”.
Varemalt sellel sajandil pöördusid Ida-Euroopa riigid ateistliku kommunismi poole. Miks? Aastal 1960 ütles Tšehhoslovakkia Praha usuteaduskonna dekaan: ”Üksnes meie, kristlased, oleme süüdi kommunismis. [———] Pidage meeles, et kord olid ka kommunistid kristlased. Kui nad ei usu õiglasesse Jumalasse, siis kelle süü see on?”
Mõtle selle peale, mida kirikud Esimese maailmasõja ajal tegid. Briti brigaadikindral Frank Crozier ütles selle sõja kohta: ”Ristiusu kirikud on parimad verehimu äratajad, mis meie käsutuses on, ja me oleme seda ka hästi ära kasutanud.” Hiljem, pärast Teist maailmasõda, ütles ”The New York Times”: ”Minevikus on kohalikud katoliku hierarhiad peaaegu alati toetanud oma riikide sõdasid, õnnistanud sõjavägesid ja teinud palveid võidu saavutamiseks, samal ajal kui teine piiskoppide grupp palvetas vastasleeris avalikult samasuguste tulemuste saavutamise nimel.”
Kuid Jeesus Kristus ilmutas armastust kõigis oma tegemistes ning apostel Paulus kirjutas: ”Teid endid on Jumal õpetanud armastama üksteist” (1. Tessalooniklastele 4:9, meie kursiiv). ”Tõelised kristlased on vennad ja õed Jeesuses Kristuses,” ütles Vancouveris ilmuva ajalehe ”Sun” ajakirjanik. ”Nad ei põhjustaks mitte kunagi teistele meelega kannatusi.”
Ilmselgelt lasub kirikutel ränk süükoorem tänapäeval puuduva armastuse tõttu. Artikkel, mis ilmus ajakirjas ”India Today”, märkis: ”Religioon on olnud silt, mille varjus on pandud toime kõige jälgimaid kuritegusid.” Kuid on olemas üks oluline põhjus, miks just meie põlvkonda iseloomustab selline südametus teiste inimeste vastu.
Miks on armastus jahenenud
Meie Looja annab sellele küsimusele vastuse. Tema Sõna Piibel nimetab aega, milles me elame, ”viimseteks päevadeks”. Piibli prohvetikuulutus ütleb, et see on aeg, mil inimesed on ”südametud”. Nende ”viimsete päevade” kohta, mida Pühakirjas nimetatakse ka ”maailmaajastu lõpetuseks”, ennustas Jeesus Kristus, et ”jaheneb paljude armastus” (2. Timoteosele 3:1—5; Matteuse 24:3, 12).
See, et tänapäeval on nii vähe armastust, on üks tõend selle kohta, et me elame selle maailma viimsetel päevadel. Õnneks tähendab see ka seda, et see jumalatute inimeste maailm asendatakse peagi õiglase uue maailmaga, kus valitseb armastus (Matteuse 24:3—14; 2. Peetruse 3:7, 13).
Kuid kas meil on tõesti alust uskuda, et selline muutus on võimalik ja et me võime kord elada maailmas, kus kõik inimesed üksteist armastavad ning üksteisega rahus elavad?