Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU
Vahitorni
VEEBIRAAMATUKOGU
eesti
  • PIIBEL
  • VÄLJAANDED
  • KOOSOLEKUD
  • g98 8/8 lk 3-5
  • Kas on võimalik andestada ja unustada?

Pole ühtegi videot.

Vabandust, video laadimisel tekkis tõrge.

  • Kas on võimalik andestada ja unustada?
  • Ärgake! 1998
  • Alapealkirjad
  • Sarnased artiklid
  • Vaimsed ja emotsionaalsed haavad
  • Mis me peaksime tegema?
  • Kas me peaksime möödunut mäletama?
    Ärgake! 1998
  • Millise lahenduse toob Jumal metsikuste probleemile?
    Ärgake! 1998
  • Tänapäeva julm maailm
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2007
  • ’Andke üksteisele andeks’
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1997
Veel
Ärgake! 1998
g98 8/8 lk 3-5

Kas on võimalik andestada ja unustada?

TEISE MAAILMASÕJA lõpust aastal 1945 on möödunud rohkem kui pool sajandit. See globaalne sõda oli ülekaalukalt kõige elajalikum ja kõige rängemat hinda nõudnud sõda inimajaloos üldse.

Teine maailmasõda kestis kuus aastat ning nõudis umbes 50 miljonit inimelu, kui tsiviilelanikud kaasa arvata. Lugematul hulgal oli neid, kes füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt sandistusid. Paljudel need sõja-aastate koledused läbielanutel pole siiani ununenud valulikud mälestused sooritatud metsikustest ja kadunud lähedastest.

On olemas mälestused natside metsikustest holokausti aegu, mil miljonid süütud ohvrid elajalikult tapeti. Nii Euroopas kui Aasias panid hulgaliselt metsikusi toime sissetunginud armeed, kes tsiviilelanikke mõrvasid, vägistasid, rüüstasid ja terroriseerisid. Peale selle langes palju inimesi süütutele meestele, naistele ja lastele kaost, vigastusi ning surma toonud õhurünnakute ohvriks. Rängad katsumused said osaks ka miljonitele võitlejatele maailma lahinguväljadel.

Vaimsed ja emotsionaalsed haavad

Need Teise maailmasõja kohutavatest sündmustest põhjustatud arvukad vaimsed ja emotsionaalsed haavad on jätnud tol ajal elanud ja praegu veel elavate inimeste mällu kustutamatu jälje. Nad sooviksid kõik need kohutavad, kibedad mälestused oma meelest välja juurida, ent nad on võimetud seda tegema. Otsekui painajalik unenägu piinavad mõnesid ikka ja jälle pildid taolistest õudustest.

Teised aga ei tahagi unustada kas soovist kätte maksta või siis soovist austada langenute mälestust. Lisaks on olemas laialt levinud arvamus, et minevikumetsikused peavad talletuma inimpere kollektiivsesse mällu lootuses, et taolised metsikused enam eales ei kordu.

Mõni aasta tagasi, aastatel 1994—1995, osutas liitlasvägede Teise maailmasõja aegse Normandia-dessandi (1994. aasta juunikuu) ja sõja Euroopa-faasi lõppemise (1945. aasta maikuu) 50. aastapäeva pidustustel valitsenud atmosfäär sellele, et paljudel nende sündmuste tunnistajatel on äärmiselt raske andestada ja unustada. Tihti on mistahes lepitav žest endiste vaenlaste vahel välistatud. Nii keeldusid Briti veteranid kutsumast Saksamaa esindajaid liitlasvägede Normandiasse maabumise mälestuspidustustele.

Seoses natside sooritatud metsikustega Teises maailmasõjas ning andestamise ja unustamise raskustega avaldas kirjanik Vladimir Jankélévitch järgmise mõtte: ”Selliste jäledate kuritegude korral on loomulik reaktsioon .. tunda raevu ja võidelda kirglikult unustamise vastu ning jälitada kurjategijaid ilmamaa otsteni, nagu seda tõotasid kohtumõistjad liitlasriikide korraldatud Nürnbergi protsessil.” See kirjanik jätkas: ”Tahaksime nii väga öelda, pöörates ümber Püha Luuka evangeeliumis toodud palvesõnad, mis Jeesus lausus Jumalale: Issand, ära anna neile andeks, sest nad teavad, mida nad teevad.” (Võrdle Luuka 23:34.)

Kurb küll, kuid alates 1945. aastast kuni praeguse ajani on loendamatud uued metsikused jätkanud maa verega määrimist Kambodžas, Ruandas, Bosnias, kui mainida vaid mõningaid riike. Need metsikused on toonud miljonitele surma, lisaks on jäänud järele hiigelarvul leskesid ja orbusid, purunenud elusid ning kõige sellega kaasnevaid jubedaid mälestusi.

Kahtlemata on meie 20. sajand olnud enneolematu julmuse aeg. Sellist ajastut kuulutas Piibli prohvetiennustus juba ammu tõepoolest täpselt ette — inimesed on osutunud ”tooresteks” ning ”hea põlgajateks” (2. Timoteosele 3:1—5; Ilmutuse 6:4—8).

Mis me peaksime tegema?

Sellise barbaarsusega kokku puutunult käituvad inimesed mitut moodi. Ent kuidas on lugu meiega? Kas me peaksime kõike mäletama? Või ehk peaksime unustama? Kas mäletada tähendab säilitada kibestunult sügavat pahasoovlikkust oma endiste vaenlaste vastu ning keelduda andestamast? Teisest küljest, kas tähendab andeksand seda, et inimene suudab unustada nõnda, et ta oma halvad mälestused täielikult kustutab?

Mida arvab inimeste Looja Jehoova Jumal õudsetest kuritegudest, mis on pandud toime meie ajal ja minevikus? Kas ta toimepanijatele andestab? Ja kas pole Jumal metsikustes tapetud ohvritele tekitatud kahju korvamisega hiljaks jäänud? Kas saab kindlalt loota, et metsikustele kunagi lõpp tuleb — on ju neid toimunud tuhandeid aastaid? Kuidas siis Kõigeväeline Jumal need keerukad küsimused lõpuks lahendab?

[Pilt lk 4]

Tapatalgu ohvrite lapsed põgenikelaagris

[Allikaviide]

UN PHOTO 186797/J. Isaac

[Pildi allikaviide lk 3]

U.S. Navy foto

    Eestikeelsed väljaanded (1984-2026)
    Logi välja
    Logi sisse
    • eesti
    • Jaga
    • Eelistused
    • Copyright © 2026 Watch Tower Bible and Tract Society of Pennsylvania
    • Kasutustingimused
    • Privaatsus
    • Privaatsusseaded
    • JW.ORG
    • Logi sisse
    Jaga