Kas me peaksime möödunut mäletama?

”KAS juudid saavad unustada holokausti?” Sellise küsimuse tõstatas Virgil Elizondo, Texases San Antonios asuva mehhiko-ameerika kultuurikeskuse president. See tuletab meile meelde, et sel sajandil nähtud metsikused võivad jätta kollektiivsesse mällu kustutamatu jälje. 20. sajandi metsikuste hulka tuleb lugeda ka armeenlaste genotsiid (1915—1923) ning kambodžalaste massilised tapmised (1975—1979). Ja ikkagi pole nimekiri kaugeltki täielik.

Püüdes edendada ohvrite ja nende piinajate vahelist leppimist, on usulised ja poliitilised liidrid nii mõnelgi korral kutsunud rahvast üles unustama üleelatud metsikused. Näiteks juhtus see Kreekas Ateenas aastal 403 e.m.a. Linn oli äsja olnud tunnistajaks, kuidas tehti lõpp kolmekümne türanni rõhuvale diktatuurile, oligarhiale, kes oli ka füüsiliselt kõrvaldanud peaaegu kõik oma vastased. Uued valitsejad püüdsid kehtestada kodurahu, kuulutades endistele türannia toetajatele välja amnestia (kreeka sõnast tähendusega ”unustus” või ”andestus”).

Unustamine ametliku käsu korras?

Võib olla võrdlemisi kerge üritada dekreediga kustutada mälestust süütute isikute kallal toime pandud metsikustest. Valitsejad võivad otsustada seda teha poliitilistes huvides, nii nagu see juhtus vanas Kreekas, aga ka paljudes Euroopa maades Teise maailmasõja lõppedes. Näiteks Itaalias kuulutati 1946. aasta dekreediga amnestia rohkem kui 200000 kodanikule, kes ”olid otsesemalt või kaudsemalt süüdi osalemises fašistliku režiimi kuritegudes”, öeldi ajalehes ”La Repubblica”.

Ent üks asi on valitsuste või ühiskondlike institutsioonide otsused, hoopis teine asi aga ühiskonna üksikliikmete tunded. On võimatu dekreediga sundida üksikuid kodanikke — võib-olla brutaalsete konfliktide, tapatalgute või muude barbaarsuste kaitsetuid ohvreid — unustama läbielatud kannatusi.

Ainuüksi sel sajandil on sõdades surnud üle saja miljoni inimese, paljud neist pärast sõnulseletamatuid kannatusi. Kui lisada veel need, kes on tapetud rahuaja veresaunades, oleks metsikusi võimatu kokku arvata. Paljud inimesed teevad kindlameelselt jõupingutusi, hoolitsemaks selle eest, et ühtki neist ei unustataks.

Need, kes tahaksid mälestust kustutada

Tihti kinnitavad need, kes kutsuvad metsikuste ohvreid ja nende järeltulijaid unustama ja andestama, et mineviku mäletamine, eriti kui mööda on läinud juba aastakümneid, tekitab vaid lõhesid. Nende sõnul unustus ühendab, samal ajal kui mäletamisega on võimatu ajaloolehekülgi tagasi pöörata, olgu kannatused kui tahes traagilised.

Ent püüdes panna inimesi unustama, on mõned hakanud koguni eitama tegelikult aset leidnud kõige koletuslikumaid inimsusevastaseid kuritegusid. Näiteks on neid, kes isehakanud revisionistlikest ajaloolastest toetatuna väidavad, et holokausti pole toimunudki.a Nad on koguni organiseerinud turismireise endistesse hävituslaagritesse, näiteks Auschwitzi või Treblinkasse, ning rääkinud külastajatele, et neis paigus pole gaasikambreid kunagi olnud — ja seda kõike hoolimata sellest, et on olemas arvukalt tunnistajaid ning terved mäed tõendeid ja dokumentatsiooni.

Miks siis sellised väärad revisionistlikud ideed teatud ringkondades nii edukalt läbi löövad? Sest on neid, kes arvavad paremaks unustada enda ja oma rahva süü. Miks? Põhjuseks on natsionalism, nende oma ideoloogia või siis antisemiitlikud või muud meeleolud. Kui metsikused on unustatud, kaob ka vastutus, arutlevad revisionistid. Ent paljud inimesed avaldavad tarmukalt vastuseisu neile vastutustundetutele revisionistidele, keda üks prantsuse ajaloolane nimetas ”mälestuse salamõrvariteks”.

Nemad ei unusta

On selge, et ellujäänutel on äärmiselt raske unustada sõjas või metsikustes hukkunud lähedasi. Kuid enamik tapatalguid ja genotsiide mäletada soovijaist tahab seda teha lootuses, et nende ja nende lähedaste kannatustest saadud õppetunnid aitavad hoida ära taolise brutaalsuse kordumist.

Niisiis on Saksamaa valitsus otsustanud tähistada igal aastal päeva, mil said teatavaks natside toimepandud õudused Auschwitzi koonduslaagris. Saksa presidendi sõnul oleks eesmärgiks see, et ”mäletamine annab hoiatuse tulevastele sugupõlvedele”.

Samuti kinnitas Teise maailmasõja lõppemise 50. aastapäeva tähistamise ajal paavst Johannes Paulus II: ”Mälestused sellest sõjast ei tohi aastatega tuhmuda; neist peaks hoopis saama karm õppetund praegusele sugupõlvele ja ka järgnevatele sugupõlvedele.” Kuid tuleb mainida, et katoliku kirik pole kaugeltki alati järjekindel, kui tegemist on nonde aastate metsikuste ja ohvrite mäletamisega.

Et selle ja eelnenud sajandite genotsiidid oleksid tulevastele sugupõlvedele õppetunniks ja hoiatuseks, on rajatud hulk muuseume, nagu näiteks holokausti memoriaalmuuseum Washingtonis ja Beit Hashoah Museum of Tolerance Los Angeleses. Samal põhjusel on tehtud selleteemalisi emotsionaalselt mõjusaid dokumentaal- ja mängufilme. Seda kõike tehakse püüdest takistada inimkonda kaotamast mälestust sellest, kuidas inimesed teiste inimeste käe läbi kannatama pidid.

Miks mäletada?

”Need, kes minevikku ei suuda mäletada, on mõistetud seda kordama,” kirjutas hispaania-ameerika filosoof George Santayana. Kurb küll, aga aastatuhanded on näidanud, et inimkond unustab oma mineviku kiiresti, mõistes end seega neidsamu kibedaid vigu üha uuesti kordama.

Inimese põhjustatud tapatalgute kauakestnud ja julm jada tõendab, et inimese valitsemine teise inimese üle on täielikult ebaõnnestunud. Miks see on nõnda olnud? Sest inimesed on pidevalt korranud üht ja sama põhiviga — nad on hüljanud Jumala ja tema seadused (1. Moosese 3:1—6; Koguja 8:9). Ja nagu Piiblis prohvetlikult on ennustatud, teeb tänapäeva ”pöörane sugupõlv” sedasama ning kogeb ka selle tagajärgi (Filiplastele 2:15; Laul 92:8; 2. Timoteosele 3:1—5, 13).

Kuna oleme oma arutelus maininud ka Loojat Jehoovat, siis kuidas tema asjale vaatab? Mida ta unustab, mida aga mäletab? Kas on võimalik vabaneda sellest inimese sooritatud metsikuste rängast pärandist? Kas ’lõppeb õelate kurjus’? (Laul 7:10.)

[Allmärkus]

[Väljavõte/pildid lk 7]

”Need, kes minevikku ei suuda mäletada, on mõistetud seda kordama.” (George Santayana)

Krematoorium ja ahi Auschwitzi koonduslaagris

[Allikaviide]

Oświęcim Museum