Vaesuse vangid

AASTAL 33 m.a.j. ütles Jeesus Kristus oma jüngritele: ”Vaeseid on alati teie juures” (Matteuse 26:11). Mida ta sellega mõtles? Kas ta ütles, et vaesusest ei saada kunagi võitu?

ÜRO Arenguprogrammi tegevdirektor James Speth ütles: ”Me ei saa leppida sellega, et [vaesus] jääb alatiseks kestma. Nüüdisaja maailmas on ressursse, teadmisi ja oskusi, et viia vaesus ajaloolehekülgedele.” Ent kas nüüdisaja maailm suudab vaesust kõrvaldada?

ÜRO Peaassamblee loodab ilmselt, et inimeste pingutustega suudetakse vaesusele lõpp teha, kuna see kuulutas aastad 1997—2006 esimeseks ametlikuks ”vaesuse kõrvaldamise aastakümneks”. ÜRO on seadnud eesmärgiks teha koostööd eri valitsuste, rahvaste ja institutsioonide vahel, et edendada majandusarengut, teha elementaarsed teenused kättesaadavamaks, parandada naiste olukorda ning suurendada sissetulekuid ja luua töökohti.

Tõesti ülevad eesmärgid! Ent kas maailma riigid suudavad need kunagi saavutada? Vaatle mõningaid takistusi, mis teevad inimestel vaesuse väljajuurimise raskeks.

Vaesus ja alatoitlus

Ayembe, kes elab Sairis, peab üleval pidama 15 perekonnaliiget. Mõnikord võib tema pere lubada endale ühe söögikorra päevas, ja siiski ainult maniokilehtede, soola ja suhkruga maitsestatud maisiputru. Mõnikord pole neil kaks-kolm päeva midagi süüa. ”Ootan senikaua, kuni lapsed nuttes toitu paluvad, ja valmistan alles siis midagi,” ütleb Ayembe.

Nende olukord ei ole sugugi ebaharilik. Arengumaades heidab iga viies inimene igal õhtul näljasena magama. Kogu maailmas on umbes 800 miljonit inimest — neist 200 miljonit lapsed — pidevalt alatoidetud. Need lapsed ei kasva normaalselt; sageli jäävad nad haigeks. Nende õppeedukus on vilets. Kõige selle tagajärjel kannatavad nad ka täiskasvanuna. Seega, vaesus toob sageli kaasa alatoitluse ja see omakorda süvendab vaesust.

Vaesus, nälg ja alatoitlus on sedavõrd laialt levinud, et nii poliitilised, majanduslikud kui ka sotsiaalsed pingutused nende kõrvaldamiseks jooksevad liiva. Tõepoolest, olukord ei lähe mitte paremaks, vaid hullemaks.

Vilets tervis

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni sõnul on vaesus ”maailma kõige surmavam haigus” ja ”kõige suurem surma, haiguste ja kannatuste kaudne põhjus”.

Raamatus ”An Urbanizing World: Global Report on Human Settlements, 1996” märgitakse, et Ladina-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas elab vähemalt 600 miljonit inimest nii ebasanitaarsetes tingimustes — ilma kanalisatsiooni ja piisava veeta —, et nende elu ja tervis on pidevalt ohus. Kogu maailmas pole rohkem kui miljardil inimesel puhast vett. Sajad miljonid inimesed ei saa endale lubada mitmekülgset toitu. Kõigi nende tegurite tõttu on vaestel raske haigusi vältida.

Pahatihti ei saa vaesed haigusi ka ravida. Kui vaene jääb haigeks, ei saa ta ehk endale lubada korralikke ravimeid või arstiabi. Vaesed surevad noorelt; need, kes ellu jäävadki, põevad sageli kroonilisi haigusi.

Zahida, turumüüja Maldiividelt, lausub: ”Vaesus tähendab kehva tervist, mis ei lase tööd teha.” Töötaolek loomulikult süvendab vaesust omakorda. Tagajärjeks on surnud ring, kus vaesus ja haigused käivad halastamatult käsikäes.

Tööpuudus ja madalad palgad

Veel üks vaesuse tahk on tööpuudus. Üle kogu maailma on 120 miljonit töövõimelist inimest, kes ei leia omale tööd. Ja umbes 700 miljonit inimest töötab pikki päevi nii pisku tasu eest, et see ei rahulda isegi nende põhivajadusi.

Rudeen sõidutab Kambodžas inimesi oma kolmerattalise mootorsõidukiga. Ta ütleb: ”Minu jaoks tähendab vaesus seda, et ma töötan rohkem kui 18 tundi päevas, kuid ei teeni ikka iseenda, oma naise ja kahe lapse äratoitmiseks piisavalt.”

Keskkonna hävitamine

Vaesusega on tihedalt seotud keskkonna hävitamine. Lõuna-Ameerikas Guyanas teadurina töötav Elsa ütleb: ”Vaesus on looduse rüüstamine: metsa, maa, loomade, jõgede ja järvede hävitamine.” Selle järjekordse suletud ringiga kaasneb uus traagika: vaesus toob kaasa keskkonna hävitamise, mis omakorda süvendab üha kasvavat vaesust.

Põllumaa harimine niikaua, kuni see on täiesti kurnatud või kuni seda kasutatakse muuks otstarbeks, on igivana praktika, nagu ka metsade maharaiumine puidu või kütte saamiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Maakera rahvastiku pideva juurdekasvu tõttu on olukord jõudnud kriitilise piirini.

Rahvusvahelise Agraararengu Fondi hinnanguil on viimase 30 aasta jooksul peaaegu 20 protsenti maailma viljakandvast maast muutunud harimiskõlbmatuks, peamiselt seetõttu, et puuduvad nii raha kui ka tehnoloogia selle kaitsmiseks. Sama ajaperioodi jooksul on miljonid hektarid põllumaad muutunud kõrbeks viletsalt projekteeritud ja hooldatud niisutussüsteemide tagajärjel. Ja miljoneid hektareid metsa raiutakse igal aastal maha, et rajada põllumaad või saada tarbe- või küttepuitu.

See hävitustöö on vaesusega seotud kahel viisil. Esiteks on vaesed sageli sunnitud loodusressursse kuritarvitama, kuna nad vajavad toitu ja kütet. Kuidas saabki rääkida säästlikust arengust või tulevaste põlvkondade heaolust neile, kes on näljas ja vaesed ja kes on sunnitud loodusvarasid hävitama, et praegu elus püsida? Teiseks, tihti kuritarvitavad rikkad vaestele vajalikke loodusressursse omakasu huvides. Seega suurendab vaesust loodusvarade hävitamine, olgu rikaste või vaeste poolt.

Haridus

Alicia, Filipiinide ühe linna sotsiaaltöötaja, ütleb: ”Vaesus on see, kui naine saadab lapsed tänavale kerjama, mitte aga kooli, sest vastasel korral ei oleks neil midagi süüa. Ema teab, et lapsed satuvad samasse suletud ringi millesse temagi, kuid ta ei näe mingit väljapääsu.”

Umbes 500 miljonil lapsel ei ole kooli, kuhu minna. Miljardil täiskasvanul puudub funktsionaalne kirjaoskus. Ilma hariduseta on raske leida korralikku tööd. Seega toob vaesus kaasa vähese hariduse, mis omakorda süvendab vaesust.

Eluase

Vaestes ja isegi mõningates jõukates riikides on probleemiks elamispinna puudus. Ühe aruande kohaselt on ligi veerand miljonit New Yorgi elanikku viimase viie aasta jooksul mingil ajal kodutute varjupaigas viibinud. Vaeseid on ka Euroopas. Londonis on registreeritud umbes 400000 kodutut. Prantsusmaal pole eluaset poolel miljonil inimesel.

Kõigis arengumaades on olukord veelgi hullem. Rahvas voolab linnadesse, unistades toidust, töökohast ja paremast elust. Mõningates linnades elab rohkem kui 60 protsenti elanikest nn. hurtsikulinnades või slummides. Niisiis toob vaesus maal kaasa vaesuse linnas.

Rahvastik

Rahvastiku kasv võimendab kõiki neid probleeme veelgi. Viimase 45 aasta jooksul on maailma rahvaarv kasvanud rohkem kui kaks korda. ÜRO hinnanguil jõuab see arv 2000. aastaks 6,2 miljardini ning 2050. aastaks 9,8 miljardini. Kõige suurem rahvastiku juurdekasv on maakera kõige vaesemates piirkondades. Neist ligikaudu 90 miljonist lapsest, kes sündisid 1995. aastal, nägi 85 miljonit ilmavalgust riikides, kus ollakse kõige vähem suutelised nende eest hoolt kandma.

Kas sa usud, et inimkond võtab järsku kätte ja hakkab tegema koostööd, et vaesus alatiseks kõrvaldada, lahendades nälja, haiguste, tööpuuduse, keskkonna hävitamise, harimatuse, viletsate elutingimuste ja sõjaga kaasnevad probleemid? Tõenäoliselt ei usu.

Kas see tähendab, et olukord on lootusetu? Ei, lahendus on silmapiiril ja saabub kindlasti — kuid mitte inimeste käe läbi. Kuidas siis? Ja kuidas on lugu Jeesuse sõnadega: ”Vaeseid on alati teie juures”?

[Kast lk 7]

Vaesematest vaesemad

Aastal 1971 võttis ÜRO kasutusele väljendi ”kõige vähem arenenud riigid”, et tähistada ”kõige vaesemaid ja majanduslikult kõige kehvemal järjel arengumaid”. Tol ajal oli selliseid riike 21. Nüüd on neid 48, neist 33 Aafrikas.

[Pilt lk 5]

Miljonid teevad pikki päevi tööd pisku tasu eest

[Allikaviide]

Godo-Foto

[Pilt lk 6]

Luksus ja vaesus kõrvuti

[Pilt lk 7]

Miljonitel pole normaalset eluaset