Ettearvamatu ilm

ÜHEL või teisel viisil sõltub enamik meist süsinikku sisaldavatest kütteainetest. Me sõidame autode ja muude sõiduriistadega, mis töötavad bensiini või diislikütusega. Me kasutame elektrit, mida toodetakse jõujaamades kivisöest, maagaasist või naftast. Me põletame puitu, maagaasi, puu- või kivisütt, et toitu valmistada ja sooja saada. Kõik see lisab atmosfääri süsinikdioksiidi, mis püüab kinni päikesekiirgusega saabunud energiat.

Peale selle paiskab inimkond õhkkonda teisigi soojuskiirgust neelavaid kasvuhoonegaase. Dilämmastikoksiidi allikaks on põllumajanduses kasutatavad lämmastikväetised. Metaan pääseb õhku riisipõldudelt ja karjamaadelt. Freoonid pärinevad vahtplastide tootmisest ja teistest tööstusprotsessidest. Freoonid mitte ainult ei neela soojuskiirgust, vaid need ka hävitavad Maa stratosfääri osoonikihti.

Välja arvatud freoonid, mille emissiooni nüüd kontrollitakse, paisatakse neid soojuskiirgust neelavaid gaase atmosfääri üha suuremas koguses. Selle põhjuseks on osaliselt rahvaarvu pidev suurenemine maakeral ning energiakasutuse, tööstustegevuse ning põllumajanduse kasv. Washingtonis paikneva Keskkonnakaitseagentuuri andmeil paiskab inimkond praegu igal aastal atmosfääri kuus miljardit tonni süsinikdioksiidi ja muid kasvuhoonegaase. Need kasvuhoonegaasid lihtsalt ei kao niisama, vaid püsivad atmosfääris aastakümneid.

Teadlased on üldiselt üsna kindlad kahes asjas. Esiteks selles, et viimastel aastakümnetel ja sajanditel on atmosfääri süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside sisaldus suurenenud. Teiseks selles, et viimase saja aasta jooksul on maakera pinna keskmine temperatuur tõusnud 0,3—0,6 kraadi Celsiuse järgi.

Kerkib küsimus: kas globaalse soojenemise ja inimtegevuse tagajärjel kuhjuvate kasvuhoonegaaside vahel on mingit seost? Osa teadlasi arvab, et tõenäoliselt mitte, väites, et temperatuuri tõus jääb loomuliku kõikumise piiresse ning et põhjus võib peituda Päikeses. Paljude kliimaekspertide seisukoht aga ühtib Valitsustevahelise Kliimamuutuste Ekspertnõukogu raporti sõnastusega. Raportis öeldi, et temperatuuri tõus ”ei ole tõenäoliselt täiesti looduslikku päritolu” ning et ”mitmete märkide kokkulangemine lubab arvata, et inimtegevus võib avaldada globaalkliimale tajutavat mõju”. Kummatigi on siiani lahtine, kas planeet ikka soojeneb inimtegevuse tagajärjel, ning eriti ebaselge on see, kui kiiresti võiks maailm soojeneda 21. sajandil ja millised selle tagajärjed täpselt oleksid.

Selgusetus sünnitab vaidlusi

Kasvuhooneefekti tulevasi tagajärgi ennustades toetuvad klimatoloogid maailma kiireimatel ja võimsaimatel arvutitel koostatud kliimamudelitele. Kuid Maa kliima sõltub maakera pöörlemise, atmosfääri, ookeanide, jäämassiivide, pinnamoe ja Päikese äärmiselt keerukast vastastiktoimest. Kuna tegemist on nii paljude teguritega nii suures ulatuses, on mistahes arvutil võimatu täie kindlusega ennustada, mis toimub 50 või 100 aasta pärast. Hiljaaegu märgiti ajakirjas ”Science”: ”Paljud kliimaeksperdid hoiatavad, et siiani ei ole sugugi päris selge, kas planeet on üldse hakanud inimtegevuse tagajärjel soojenema või kui rängalt kasvuhooneefekt meid tabab.”

Ebaselguse tõttu on kerge ohtu täielikult eitada. Globaalsoojenemisse skeptiliselt suhtuvad teadlased koos võimsate tööstusharudega, kes on majanduslikult huvitatud status quo säilitamisest, väidavad, et praegune teadmiste tase ei õigusta kulukate muudatuste ettevõtmist. Lõppude lõpuks ei pruugi tulevik ju nii tume olla, kui osa inimesi arvab.

Keskkonnakaitsjad jälle pareerivad, et teaduslik ebaselgus ei tohiks poliitiliste otsuste langetajaid enesega rahulollu suigutada. Kuigi on tõsi, et tulevikukliima ei pruugi olla nii halb kui kardetakse, on samas ka võimalik, et olukord on veelgi hullem! Pealegi, kui me ei tea täpselt, mida tulevik toob, ei tähenda see veel, et riski vähendamiseks ei peaks midagi ette võtma, väidavad keskkonnakaitsjad. Näiteks inimesed, kes loobuvad suitsetamisest, ei nõua esiteks teaduslikku tõestust, et kui nad suitsetamist jätkaksid, saaksid nad ilmtingimata 30 või 40 aasta pärast kopsuvähi. Nad loobuvad sellepärast, et tajuvad riski ning tahavad seda vähendada või täiesti kõrvaldada.

Mida tehakse?

Kuna globaalse soojenemise ulatuse üle — ja isegi selle üle, kas see probleem üldse eksisteerib — peetakse nii palju vaidlusi, ei ole üllatav, et ka arvamused vastuabinõude suhtes lähevad lahku. Aastaid on keskkonnakaitserühmitused propageerinud laialdast saastevabade energiaallikate kasutuselevõttu. Elektri tootmiseks võib ju rakendada päikese- ja tuuleenergiat, jõgesid, maa-aluseid auru ja kuuma vee reservuaare.

Samuti on keskkonnakaitsjad õhutanud valitsusi võtma vastu seadusi, mis piiraksid soojuskiirgust neelavate gaaside emissiooni. Valitsused on vähemalt paberil neid üleskutseid ka järginud. Näiteks Rio de Janeiros (Brasiilias) 1992. aastal peetud keskkonnakonverentsil kirjutasid umbes 150 riigi esindajad alla leppele, millega nad kohustusid vähendama kasvuhoonegaaside, iseäranis süsinikdioksiidi emissiooni. Eesmärgiks seati vähendada aastaks 2000 arenenud tööstusmaades kasvuhoonegaaside emissiooni 1990. aasta tasemele. Kuigi mõned riigid on selles suunas edusamme teinud, on enamik jõukaid riike oma tagasihoidliku lubaduse täitmisest väga kaugel. Emissiooni kärpimise asemel toodab enamik riike hoopis rohkem kasvuhoonegaase kui kunagi varem! Näiteks rehkendatakse, et Ameerika Ühendriikides on süsinikdioksiidi emissioon aastaks 2000 tõenäoliselt hoopis 11 protsenti kõrgem kui 1990. aastal.

Viimasel ajal on püütud panna rahvusvahelistesse lepetesse ka surveabinõusid. Selle asemel et teha kärped vabatahtlikuks nagu 1992. aasta kokkuleppe puhul, kostab nüüd nõudeid seada kasvuhoonegaaside emissioonile kohustuslikud piirmäärad.

Muutuste hind

Poliitilised juhid näevad hea meelega, et neid peetakse keskkonnahoidlikuks. Samal ajal aga ei jäta nad mõtlemata tagajärgedele, mida muudatuste tegemine majandusele tuua võib. Kuna 90 protsenti maailmast kasutab energiaallikana süsinikku sisaldavaid kütteaineid, nagu ütleb ajakiri ”The Economist”, tooks nende kasutamise lõpetamine kaasa suuri muutusi, mille hinna üle tuliselt vaieldakse.

Kui palju läheks maksma see, kui kärpida aastaks 2010 kasvuhoonegaaside emissiooni 10 protsenti madalamale tasemele kui aastal 1990? Vastus sõltub sellest, kellelt küsida. Vaata, millised arvamused valitsevad Ühendriikides, kus paisatakse atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui üheski teises riigis. Tööstuse ajutrust hoiatab, et taolised kärped läheksid USA majandusele igal aastal maksma miljardeid dollareid ning tooksid kaasa 600000 inimese töötuksjäämise. Keskkonnakaitsjad aga ütlevad vastupidiselt, et sama eesmärgi saavutamine säästaks majanduses igal aastal miljardeid dollareid ning looks 773000 uut töökohta.

Kuigi keskkonnakaitserühmitused kutsuvad üles astuma viivitamatuid samme, on võimsaid tööstusharusid — autotootjad, naftakompaniid, söetootjad jne. —, kes kasutavad märkimisväärseid rahasummasid ja mõjujõudu, jätmaks mulje, et globaalse soojenemise oht ei olegi nii suur, ning liialdamaks majanduslike tagajärgedega, mis kaasneksid fossiilkütuste kasutamisest loobumisega.

Väitlus jätkub. Kui aga inimesed tõesti põhjustavad kliimamuutusi ega jõua selles suhtes jutust kaugemale, omandab ütlus ”Kõik muudkui räägivad ilmast, kuid keegi ei tee sellega midagi” uue, kurjakuulutava tähenduse.

[Kast lk 5]

Kyoto protokoll

Detsembris 1997 said Kyotos Jaapanis kokku rohkem kui 2200 delegaati 161 riigist, et töötada välja protokoll vähendamaks globaalse soojenemise ohtu. Pärast rohkem kui nädal kestnud arutelusid otsustasid delegaadid, et arenenud tööstusmaad peaksid kärpima kasvuhoonegaaside emissiooni aastaks 2012 keskmiselt 5,2 protsenti alla 1990. aasta taseme. Karistused lepingu rikkujatele määratakse hiljem. Kui eeldada, et kõik riigid kokkuleppest ka kinni peavad, siis kui palju 5,2-protsendilised kärped olukorda muudaksid? Ilmselt väga vähe. Ajakiri ”Time” kirjutas: ”Selleks, et tööstusrevolutsiooni algusest atmosfääri kogunenud kasvuhoonegaaside hulka tuntavalt vähendada, oleks tarvis 60%-lisi kärpeid.”

[Kast/joonis lk 7]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kasvuhooneefekt näitlikult

Kasvuhooneefekt. Maa atmosfäär püüab Päikese soojuskiirgust nagu kasvuhooneklaasid. Päike soojendab Maad, kuid tekkinud soojus, mida kannab infrapunakiirgus, ei pääse niisama kergesti atmosfäärist enam välja. Kasvuhoonegaasid blokeerivad kiirguse hajumist ning peegeldavad osa sellest Maale tagasi, tõstes niimoodi maapinna temperatuuri.

1. Päike

2. Neelduv infrapunakiirgus

3. Kasvuhoonegaasid

4. Atmosfääri läbiv kiirgus

[Kast/joonis lk 8, 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kliimat mõjutavad jõud

Kui tahame mõista käimasolevat vaidlust globaalse soojenemise üle, peame mõistma mõningaid aukartustäratavaid jõude, mis kliimat kujundavad. Vaadelgem mõningaid põhitegureid.

1. Päike — soojuse ja valguse allikas

Elu Maal sõltub tohutust termotuumareaktorist, mida me nimetame Päikeseks. Ruumalalt rohkem kui miljon korda Maast suurem Päike on meile ammendamatu soojuse ja valguse allikas. Kui Päikese kiirgusvõimsus kahaneks, kattuks meie planeet jääga, kui aga suureneks, muutuks Maa särisevaks praepanniks. Kuna Maa tiirlemisorbiidi keskmine kaugus Päikesest on 149,6 miljonit kilomeetrit, jõuab Maale vaid pool miljardikku Päikeselt lähtuvast energiast. Kummatigi on see täpselt õige hulk, et siin valitseks eluks sobilik kliima.

2. Atmosfäär — Maad ümbritsev soe tekk

Maa temperatuuri ei määra üksi Päike, vaid selles on väga tähtis osa ka atmosfääril. Maa ja Kuu on Päikesest ühekaugusel, nii et mõlemad saavad Päikeselt proportsionaalselt ühepalju soojust. Ent siiski on Maa keskmine temperatuur 15 °C, samal ajal kui Kuu keskmine temperatuur on jäine —18 °C. Millest selline erinevus? Maal on atmosfäär, Kuul mitte.

Atmosfäär — maakera ümbritsev hapnikust, lämmastikust ja teistest gaasidest kattekiht — hoiab kinni osa Päikeselt lähtuvat soojust ning laseb ülejäänul maailmaruumi hajuda. Seda protsessi on sageli võrreldud sellega, mis toimub kasvuhoones. Kasvuhoonel, nagu me kõik teame, on klaasist või kilest seinad ja katus, mis lasevad vabalt läbi päikesevalgust, nii et temperatuur kasvuhoones tõuseb. Samal ajal aga takistavad katus ja seinad soojuse tagasipeegeldumist.

Samamoodi laseb Maa atmosfäär läbi päikesevalgust, mis soojendab maakera pinda. Maa omakorda peegeldab osa soojusenergiat tagasi atmosfääri infrapunakiirgusena. Enamik sellest kiirgusest aga ei pääse otse maailmaruumi, sest teatavad atmosfäärigaasid neelavad seda ning kiirgavad alla Maa peale tagasi, küttes niiviisi Maad. Seda soojendamisprotsessi nimetatakse kasvuhooneefektiks. Kui atmosfäär ei püüaks sel moel Päikese soojuskiirgust, oleks Maa sama elutu kui Kuu.

3. Veeaur — kõige tähtsam kasvuhoonegaas

99 protsenti atmosfäärist koosneb kahest gaasist: lämmastikust ja hapnikust. Kuigi nendel gaasidel on tähtis osa nendes keerukates tsüklites, mis teevad elu maakeral võimalikuks, ei ole neil praktiliselt mingit otsest rolli kliima reguleerimisel. Kliima reguleerimises osaleb ülejäänud 1 protsenti atmosfäärist: soojuskiirgust neelavad kasvuhoonegaasid, mille hulka kuuluvad veeaur, süsinikdioksiid, dilämmastikoksiid, metaan, freoonid ja osoon.

Kõige tähtsamat kasvuhoonegaasi — veeauru — ei peeta tavaliselt üldse gaasiks, sest me oleme harjunud mõtlema veest kui vedelikust. Iga veeauru molekul atmosfääris kannab endaga soojusenergiat. Näiteks kui pilves olev veeaur jahtub ja kondenseerub, vabaneb soojus, mis põhjustab tugevat konvektsioonivoolu. Selline veeauru dünaamiline liikumine atmosfääris etendab tähtsat ning keerukat osa nii ilma kui kliima kujundamisel.

4. Süsinikdioksiid — eluks möödapääsmatu

Globaalset soojenemist käsitledes räägitakse kõige sagedamini süsinikdioksiidist. Kuid oleks ekslik pidada seda gaasi lihtsalt saasteaineks. Süsinikdioksiidil on tähtis roll fotosünteesil, protsessil, mille abil rohelised taimed sünteesivad toitaineid. Inimesed ning loomad hingavad sisse hapnikku ning väljahingamisel vabaneb süsinikdioksiid. Taimed neelavad süsinikdioksiidi ning eritavad hapnikku. See on tegelikult üks Looja korraldusi, mis teeb elu Maal võimalikuks.a Ent kui atmosfääris on liiga palju süsinikdioksiidi, mõjub see ilmselt samamoodi nagu üks lisatekk voodi peal. Tagajärjeks võib olla ülekuumenemine.

Keeruline tegurite kompleks

Päike ja atmosfäär pole ainsad, mis kliimat kujundavad. Sellega on seotud veel ka ookeanid ja jääliustikud, aluspinna mineraalid ja taimkate, maakera ökosüsteemid, hulk biogeokeemilisi protsesse ning Maa orbiidiga seotud tegurid. Kliima uurimine hõlmab peaaegu kõiki teadusharusid.

Päike

Atmosfäär

Veeaur (H₂0)

Süsinikdioksiid (CO₂)

[Allmärkus]