Kas vihmametsad jäävad alles?

KÄESOLEVA sajandi alguses suri Põhja-Ameerikas välja rändtuvi. See oli tõenäoliselt kõige arvukam linnuliik, mis üldse kunagi on eksisteerinud. Ornitoloogide arvestuste kohaselt oli selle populatsiooni arvukus kaks sajandit tagasi viis kuni kümme miljardit isendit!

See näiliselt ammendamatu odava linnuliha varu lõppes kummatigi kõigest saja aasta jooksul ning seda on nimetatud ”kõigi aegade kõige dramaatilisemaks [liigi arvukuse] kahanemiseks”. Wyalusingi rahvuspargis Wisconsinis (USA) rändtuvile püstitatud monumendil on kirjas: ”See liik suri välja inimese saamahimu ja mõtlematuse tagajärjel.”

Rändtuvi saatus tuletab meile meelde, et isegi kõige rohkearvulisemad olevused maa peal on kaitsetud inimese rünnaku ees. Saamahimu ja mõtlematust kohtab siiani igal sammul. Ja tänapäeval ei ole ohus enam mitte üksainus liik, vaid terve ökosüsteem. Kui kaovad vihmametsad, kaovad ka kõik nende asukad — ligi pool meie planeedi liikidest. Teadlased ütlevad, et taoline kataklüsm oleks ”kõige suurem bioloogiline katastroof, mille inimene eales on põhjustanud”.

Tõsi, praegu on meie keskkonnaalased teadmised suuremad kui sajand tagasi. Kuid nendest suurenenud teadmistest ei ole piisanud, tõkestamaks katkematu hävingu voogu. ”Me hävitame midagi hindamatut,” kurdab botaanik Manuel Fidalgo, ”ja meil pole enam palju aega. Kardan, et mõne aasta pärast on puutumatuks jäänud ainult need metsad, mis asuvad raietöölistele ligipääsmatutel mäenõlvadel.”

Loodusteadlased on ärevil, sest vihmametsi on nii raske taastada. Raamat ”The Emerald Realm: Earth’s Precious Rain Forests” ütleb taasmetsastamise kohta otse, et see on ”aeganõudev ja kulukas”, et see on ”viimane abinõu vastukaaluks vihmametsade hävitamisele”. Kõige paremal juhul istutataks metsastatavatele aladele ainult üksikuid troopilisi puuliike ning istikud vajaksid pidevat hoolt, et umbrohi neid enda alla ei mataks.

See, kas mets üldse kunagi oma endise hiilguse tagasi saab, sõltub sellest, kui lähedal on taasmetsastatud ala ürgsele vihmametsale. Ainult juhul, kui puutumata ala oleks väga lähedal, võiksid metsastatud alal taas elutsema hakata need kümned tuhanded liigid, millest tõeline vihmamets koosneb. Kuid isegi siis võtaks see protsess aega sajandeid. Mõningad alad, mis jäid tuhat aastat tagasi tühjaks seoses maajade tsivilisatsiooni hääbumisega, ei ole praeguseni täielikult taastunud.

Kas ”uutlaadi internatsionalism”?

Üks Washingtoni Smithsoni Instituudi teadlane tegi ettepaneku hoida järeltulevate põlvede jaoks 10 protsenti olemasolevaid vihmametsi, nii et säiliks võimalikult palju liike. Praegu on kaitse all umbes 8 protsenti metsi, kuid paljud reservaadid ja rahvuspargid on seda ainult nime poolest, kuna nende kaitsmiseks puuduvad nii raha kui personal. On selge, et ette tuleb võtta midagi enamat.

Peter Raven, kes võitleb vihmametsade kaitse eest, lausub: ”Püüded päästa vihmametsi nõuavad uutlaadi internatsionalismi, äratundmist, et maakera saatus oleneb kõigist inimestest. Peab leidma võimalusi vaesuse ja nälja leevendamiseks kogu maailmas. Riikide vahel tuleb sõlmida uusi kokkuleppeid.”

Tema soovitus on paljude meelest igati mõistlik. Vihmametsade päästmine nõuab ülemaailmset lahendust — nagu paljud teisedki inimkonna ees seisvad probleemid. Probleem seisab selles, et ”riikide vahel tuleb sõlmida uusi kokkuleppeid” enne, kui leiab aset ülemaailmne katastroof ja tekitatud kahju ei saa enam korvata. Nagu Peter Raven ütles, on vihmametsade hävitamine tihedalt seotud arengumaade teiste raskesti lahendatavate probleemidega, nagu nälg ja vaesus.

Siiani on rahvusvahelised püüded neid probleeme lahendada vähe vilja kandnud. On lausa küsitud, kas tuleb üldse päev, mil riigid tõusevad ühise heaolu nimel kõrgemale oma kitsarinnalistest ja vastuolulistest rahvushuvidest, või on see ”uutlaadi internatsionalismi” taotlus ainult unistus?

Ajalugu ei paista andvat alust optimismiks. Kummatigi on üks tegur, mis sageli kahe silma vahele jäetakse — nimelt vihmametsade Looja seisukoht. ”Tuleks meeles pidada, et me hävitame ühte osa Loodust,” märgib Harvardi professor Edward O. Wilson, ”jättes seeläbi kõik tulevased põlved ilma sellest, mille me ise pärandiks oleme saanud.”

Kas maa Looja lubab inimkonnal oma kätetöö lõplikult hävitada? See on mõeldamatu.a Piibel ennustab hoopis, et Jumal kavatseb ”hävitada need, kes hävitavad maad” (Ilmutuse 11:18). Kuidas Jumal oma plaani teostab? Ta tõotab rajada Kuningriigi — kõigist riikidest kõrgema taevase valitsuse —, mis lahendab kõik maa probleemid ja mis ise ”jääb igavesti hävitamatuks” (Taaniel 2:44).

Jumala Kuningriik ei tee mitte üksnes lõppu planeedi kuritarvitamisele, vaid selle juhtimise all taastatakse ka maa looduse ilu. Lõpuks saab kogu maast ülemaailmne park, just nagu meie Looja algul kavatses (1. Moosese 1:28; 2:15; Luuka 23:42, 43). Kõikjal on inimesed ”Jehoova õpilased” ja nad õpivad armastama ja hindama kogu tema loodut, kaasa arvatud vihmametsi (Jesaja 54:13).

Selle õnnistatud aja kohta kirjutas laulik: ”Siis rõkatagu rõõmust kõik metsa puud Jehoova palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale! Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses!” (Laul 96:12, 13).

On tore, et vihmametsade tulevik ei sõltu ei sellest, kas inimene neist hoolima hakkab, ega sellest, kui suur on tema saamahimu. Piibel annab meile põhjust olla kindlad, et Looja astub troopikametsade kaitseks vahele. Jumala tõotatud uues maailmas saavad tulevased põlved näha vihmametsa täit hiilgust (Ilmutuse 21:1—4).

[Allmärkus]