Mis kasu on vihmametsadest

AASTAL 1844 leidis kreeka keele õpetlane Konstantin von Tischendorf ühe kloostri prügikorvist 129 muistse käsikirja lehte. Tischendorf tegi nende üliväärtuslike lehtedega minekut ning nüüd kuuluvad need Codex Sinaiticuse, ühe maailma kuulsaima piiblikäsikirja hulka.

See aare päästeti õigel ajal. Vihmametsadel, mille tõelist väärtust samuti sageli alahinnatakse, enamasti nii hästi ei lähe. Igal aastal kuivaperioodil lööb taevalaotus troopikas hõõguma tuhandetest põlengutest, mis on alguse saanud karjakasvatajate ja rändpõllupidajate käe läbi. Praegune Ameerika Ühendriikide asepresident Al Gore, kes oli taolise suurtulekahju tunnistajaks Amasoonias, sõnas: ”Hävitustöö on lihtsalt uskumatu. See on üks suurimaid tragöödiaid kogu ajaloos.”

Harva põletame midagi, mille teame olevat väärtusliku. Vihmametsade traagika seisab selles, et need hävitatakse veel enne, kui me nende väärtust tajume, enne kui mõistame, kuidas nad funktsioneerivad, ja isegi enne kui teame, mida nad endas peidavad. Vihmametsa läitmine on sama mis raamatukogu põletamine maja kütteks ilma raamatute sisu järele uurimata.

Alles viimastel aastatel on teadlased neid ”raamatuid” — vihmametsades peituvat tohutut infohulka — uurima hakanud. Neist leiab nii mõndagi huvitavat.

Täiesti unikaalne mets

”Need [Lääne-]India puud on midagi seletamatut, neid on mustmiljon!” hüüatas Hispaania kroonikakirjutaja Gonzalo Fernández de Oviedo 1526. aastal. Viis sajandit hiljemgi läheb tema hinnang päris täkkesse. Kirjanik Cynthia Russ Ramsay kirjutab, et vihmamets on ”kõige mitmekesisem, kõige keerukam ja kõige arusaamatum ökosüsteem kogu maal”.

Troopikabioloog Seymour Sohmer ütleb: ”Me ei peaks kunagi unustama tõsiasja, et me ei tea enamiku niiskete troopikametsade struktuurist ega funktsioneerimisest, rääkimata sinna kuuluvatest liikidest, peaaegu mitte midagi.” Ainuüksi liikide arv ja nendevaheliste suhete keerukus teevad uurija töö aukartustäratavaks.

Parasvöötme metsa ühel hektaril kasvab enamasti vaid käputäis puuliike. Pool hektarit vihmametsa aga võib kasvatada rohkem kui 80 liiki, samal ajal kui ühel metsahektaril kokku kasvab keskmiselt vaid umbes 700 puud. Kuna taolise liigirohkuse klassifitseerimine on kurnav ja vaevanõudev töö, on vihmametsas üldse analüüsitud ainult üksikuid rohkem kui hektari suurusi lappe. Ent juba seegi uurimistöö on andnud üllatavaid tulemusi.

Tohutu puuliikide rohkus pakub lugematuid elupaiku hulgale metsaasukatele — palju suuremale hulgale, kui keegi oleks ettegi osanud kujutada. Ameerika Ühendriikide Riikliku Teaduste Akadeemia andmetel võib tüüpilisel 10 ruutkilomeetri suurusel ürgsel vihmametsa alal elutseda kuni 125 liiki imetajaid, 100 liiki roomajaid, 400 liiki linde ja 150 liiki liblikaid. Võrdluseks olgu öeldud, et tervest Põhja-Ameerikast võib pesitsemast või läbi rändamast leida vähem kui 1000 linnuliiki.

Samal ajal kui osa sellest taime- ja loomaliikide müriaadist elutseb hajali vihmametsas, piirdub teiste levila vaid ühe mäeahelikuga. Sellised liigid on eriti suures ohus. Näiteks selleks ajaks, kui mõned aastad tagasi lõpetati lageraie ühes Ecuadori mäeahelikus, oli seal välja surnud 90 endeemset taimeliiki.

Seesuguseid õnnetusi silmas pidades hoiatab USA agentuuridevaheline troopikametsa töörühm: ”Rahvad peavad viivitamatult ühisel jõul tõusma selle probleemi kiireks ja kooskõlastatud lahendamiseks, kui neid ülimalt alahinnatud ja tõenäoliselt asendamatuid ressursse tahetakse päästa täielikust hävingust järgmise sajandi alguses.”

Kuid siinkohal võib kerkida küsimus: kas need loodusressursid on siis nii väärtuslikud? Kas vihmametsa hinguseleminek avaldaks meie elule suurt mõju?

Toit, puhas õhk ja ravimid

Kas sa alustad oma päeva taldrikutäie maisihelvestega, keedumuna ja tassi kuuma kohviga? Kui nii, siis kaudselt saad sa osa troopikametsa andidest. Mais, kohvioad, kana ja lehm, kellelt me mune ja piima saame, on kõik pärit troopiliste metsade faunast ja floorast. Mais on pärit Lõuna-Ameerikast, kohvi kodumaa on Etioopia, kodukanad on aretatud Aasia puna-džunglikanast ja piimaveise eellane on Kagu-Aasia väljasuremisohus banteng. ”Tervelt 80 protsenti sellest, mida me sööme, on pärit troopikast,” kirjutab raamat ”Tropical Rainforest”.

Inimene ei saa keerata selga oma toiduse algallikale. Nii põllukultuuride kui kariloomade elujõulisus võib pikaajalise sugulusaretuse tagajärjel nõrgeneda. Vihmamets oma hiiglasliku liigikollektsiooniga aga pakub nende taimede ja loomade elujõu tõstmiseks vajalikku geneetilist materjali. Näiteks avastas Mehhiko botaanik Rafael Guzmán uue kõrreliste liigi, mis on suguluses praegu toiduks kasvatatava maisiga. Tema leid tekitas elevust põllumeestes, kuna see kõrreline (Zea diploperennis) on seitsmest peamisest maisikultuure kahjustavast haigusest viie suhtes resistentne. Teadlased loodavad selle uue liigi baasil aretada haiguskindla maisisordi.

Aastal 1987 võttis Mehhiko valitsus mäeaheliku, kus see metsik maisiliik kasvab, kaitse alla. Ent pole kahtlustki, et metsade nii kiire hävitustempo juures lähevad samasugused hindamatu väärtusega liigid kaotsi juba enne, kui nad üldse avastatakse. Kagu-Aasia metsades elutseb mitu metsikut veiseliiki, kelle abil võiks tugevdada koduveiste tõuge. Kuid kõik need liigid vaaruvad elukeskkonna hävitamise tõttu väljasuremise äärel.

Puhas õhk on niisama oluline kui toit, mida sööme. Nagu on märganud igaüks, kellele valmistab rõõmu reibas jalutuskäik metsas, on puud hindamatud atmosfääri rikastajad hapnikuga. Ent kui puu põleb, vabaneb süsinik nii süsinikdioksiidi kui süsinikmonooksiidi kujul — ning mõlemad need gaasid tekitavad probleeme.

Mõningate hinnangute kohaselt on süsinikdioksiidi hulk maa atmosfääris inimtegevuse tagajärjel juba kahekordistunud. Kuigi tööstusreostust peetakse selles põhisüüdlaseks, paiskuvat üle 35 protsendi kogu süsinikdioksiidist õhku metsade põletamise tõttu. Kui süsinikdioksiid on jõudnud atmosfääri, põhjustab see nn. kasvuhooneefekti, mis paljude teadlaste ennustuste kohaselt toob kaasa tõsise globaalse soojenemise.

Süsinikmonooksiid on veelgi hullem gaas. See on peamisi surmavaid ühendeid, mida sisaldab suurlinna eeslinnade nuhtlus sudu. Ent teadur James Greenberg leidis oma üllatuseks, et ”Amasoonia džunglite kohal hõljub sama palju süsinikmonooksiidi kui USA eeslinnade kohal”. Amazonase metsade mõtlematu põletamine on reostanud sellesama atmosfääri, mida puud peaksid hoopis puhastama!

Peale selle et vihmamets annab toitu ja puhast õhku, on see ka tõeline ravimiait. Neljandik kõigist ravimitest, mida arstid välja kirjutavad, on valmistatud troopikametsas kasvavate taimede baasil. Andide kõrgmäestikumetsadest on pärit hiniin, millega ravitakse malaariat; Amasooniast kuraare, mida tarvitatakse lihaste lõõgastamiseks kirurgilise operatsiooni ajal; Madagaskarilt roosa lõunahali, mille alkaloidid suurendavad märkimisväärselt paljude leukeemiahaigete ellujäämisvõimalusi. Ja nii muljetavaldavate tulemuste juures on kontrollitud kõigest 7 protsendi troopikataimede raviomadusi. Aeg aga hakkab otsa saama. Ühendriikide Vähiinstituut hoiatab, et ”niiskete troopiliste metsade ulatuslik hävitamine võib tuua ränga tagasilöögi vähivastases võitluses”.

Vihmametsad täidavad veel teisigi elutähtsaid ülesandeid — kuigi nende tähtsust mõistetakse harva enne, kui metsad on juba kadunud. Nende seas on sademete hulga ja temperatuuri reguleerimine ning pinnase kaitsmine erosiooni eest. ”Maailma troopiliste metsade annirikkus on kaugelt suurem, kui me seda praegu mõistame,” ütleb raamat ”The Emerald Realm: Earth’s Precious Rain Forests”. ”Kuid juba praegu me teame, et nende väärtus on kokkuarvamatu.”

”Me kaitseme vaid seda, mida armastame”

Hävitada ressursse, millest me eluks nii palju vajalikku saame, on kindlasti rumaluse tipp. Rohkem kui 3000 aastat tagasi käskis Jumal iisraellastel, kui need vaenlaste linna vastu sõdisid, viljapuud alles jätta. Ta tõi neile lihtsa põhjuse: ”Neist sa võid süüa.” Pealegi, ”kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama?” (5. Moosese 20:19, 20). Sama võib öelda ka hävimisohus vihmametsade kohta.

On ilmselge, et vihmametsadest nagu viljapuudestki, mis jäetakse kasvama, on palju rohkem kasu kui nendest, mis on maha raiutud. Kuid nüüdisaja maailmas seatakse hetkekasu sageli ettepoole tulust pikemas plaanis. Hoiakuid võib aga haridusega muuta. Senegali ökoloog Baba Dioum märgib: ”Lõppkokkuvõttes me kaitseme vaid seda, mida armastame; armastame ainult seda, mida mõistame; mõistame ainult seda, mida meile on õpetatud.”

Tischendorf näppas Siinai kõrbest muistsed kirjutised, sest ta armastas antiikseid käsikirju ning tahtis neid säilitada. Kas vihmametsi õpib armastama piisavalt palju inimesi, enne kui on liiga hilja neid päästa?

[Väljavõte lk 11]

Vihmametsa läitmine on sama mis raamatukogu põletamine maja kütteks ilma raamatute sisu järele uurimata

[Kast/pildid lk 8, 9]

Metsaasukate kaitse

JESÚS ELÁ pidas Aafrika vihmametsades umbes 15 aastat gorilladele ja muudele loomadele jahti. Nüüd on ta aga jahipidamise lõpetanud. Temast on saanud giid Ekvatoriaal-Guinea loodusreservaadis, kus kaitstakse 750 rannikugorillat.

”Nüüd, kui ma enam jahti ei pea, tunnen vihmametsast suuremat naudingut,” räägib Jesús. ”Mets on mulle nagu küla, sest siin tunnen ma end koduselt ja siit saan ma kõik, mida vajan. Me peame tegema kõik mis meie võimuses, et need metsad meie laste jaoks säiliksid.”

Jesús, kes oma armastust metsa vastu vaimustunult teistega jagab, on õnnelikus olukorras. Ta teenib nüüd gorillasid kaitstes rohkem raha kui neid jahtides. Kuna turistid maksavad hea meelega eesõiguse eest näha taolisi loomi vabas looduses, saavad pargid maksta kohalikele elanikele palka ning ühtlasi anda külastajatele unustamatu võimaluse näha oma silmaga osakestki metsaasukate liigiküllusest. Kuid selle hämmastavalt keeruka elukoosluse kaitsmine nõuab ”väga suuri kaitsealasid, mis ideaalvariandis peaksid hõlmama terveid vesikondi”,a nagu teatab raamat ”Tropical Rainforest”.

Mispärast on piisava kaitse tagamiseks vaja nii suuri parke? John Terborgh toob oma raamatus ”Diversity and the Tropical Rain Forest” ära arvestuse, mille kohaselt elujõuline jaaguaride populatsioon (umbes 300 suguküpset isendit) vajab umbes 7500 ruutkilomeetri suurust territooriumi. ”Selle kriteeriumi kohaselt on maakeral vaid mõni üksik park, kus on jaaguaride jaoks piisavalt ruumi,” järeldab ta. Tiigrid vajavad tõenäoliselt veelgi suuremat territooriumi. Tiigrite geneetiliselt elujõuline populatsioon (400 looma) võib vajada kuni 40000 ruutkilomeetri suurust ala.

Eraldades taolistele kiskjatele suuri reservaate, saab ühtlasi kaitsta ka hiigelsuuri vihmametsa alasid. Pealekauba on neil loomadel väga tähtis roll, pidamaks tervet loomastikku elujõulisena.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 8, 9]

Suuri ja väikseid asukaid

1. Paljud vihmametsade rohutirtsud uhkeldavad kirevavärviliste kuubedega. Teistel putukatel on jälle nii tõhus kaitsevärvus, et neid on raske ümbritsevast eristada

2. Liblikad on vihmametsade kõige silmatorkavamad ja õrnemad olendid

3. Salk ühelt oksalt teisele turnivaid ahve on üks lahedamaid vaatepilte metsas

4. Kuigi jaaguar on Ameerika vihmametsade vaieldamatu kuningas, on vaid vähesed loodushuvilised teda vabas looduses näinud

5. Õrnad orhideeõied kaunistavad troopilisi kõrgmäestikumetsi

6. Tiigreid on vabasse loodusesse jäänud alla 5000

7. Troopilisest Ameerikast pärit herkulesmardikal on küll hirmuäratavad sarved, kuid ise on ta üpris ohutu

8. Kuigi gorilla on kaitsealune liik, võib Aafrika turgudelt siiani tema liha leida. See vagur hiiglane on taimetoiduline ning uitab metsas perekondlike seltsingutena

9. Otselotid sattusid väljasuremise äärele, kuna neile peeti jahti nende toreda kasuka pärast

10. Papagoid on ühed lärmakamad ja seltskondlikumad metsalinnud

11. Nagu küüsgalaago suurte silmade järgi arvata võibki, otsib see loom toitu öösiti

[Allikaviited]

Foto: Zoo de Baños

Foto: Zoo de la Casa de Campo, Madrid

[Allikaviide]

Foto: Zoo de Baños

[Pildid lk 7]

Vihmametsa annid 1) kakao, 2) roosa lõunahali, mida kasutatakse leukeemia raviks, ja 3) palmiõli. 4) Metsade hävitamine toob kaasa laastavaid maalihkeid