Kunstipärased jalutuskepid

”Ärgake!” Inglismaa-korrespondendilt

”OLEN alati üllatunud, kui kuulen, et Briti saartel on suuri piirkondi, kus inimestel pole aimugi, mida sa mõtled, kui ütled, et sinu hobi on kepimeisterdamine,” lausub üks selle kunsti viljelejaid.

Paljud on aga tuttavad jalutuskepi või karjusekepiga. Kepimeisterdamine tähendab seda, et need tavalised tarberiistad muudetakse suurepärasteks kunstiteosteks. Juba sajandeid on karjused ja talupidajad mõistnud, et see kütkestav töö nõuab suuri oskusi ning tohutut kannatlikkust. Kuidas aga kepimeisterdamine käib?

Puidu valimine

Esimene samm on puidu valimine. Kasutada võib igasugust sobivate mõõtmetega puitu, näiteks laukapuu, õunapuu või pirnipuu oma. Tihtipeale kasutatakse iileksit, millel on silmatorkavad ja ilusad oksakohad. Paljud kepimeisterdajad eelistavad aga sarapuud. Mõnikord kasvab otse oksa või juure kõrvalt väikese nurga all välja mõni võrse. See võimaldab valmistada ühest puutükist kogu kepi, nii käepideme kui ka varre.

Millal on kõige õigem aeg vart lõigata? Tavaliselt puu puhkeperioodil, mitte mahlajooksu ajal, kuigi mõned kepimeisterdajad väidavad, et parim aeg on teha seda esimesel võimalusel, enne kui keegi teine selle puu leiab! Igatahes kui kepimeisterdaja on leidnud endale sobiva materjali, peab ta lõigatud otsad kas vahaga katma või üle värvima, et puit ei praguneks. Siis peab puit kuivama, mis võib kesta kaks aastat või rohkemgi. Alles siis võib kepimeisterdaja nikerdamist alustada.

Käepideme nikerdamine

Kui kepil endal käepide puudub, võib meisterdaja selle ise valmistada, kasutades selleks veise, lamba või kaljukitse sarve. Nii nagu kepivars, peab ka sarv kuivama, milleks kulub tavaliselt aasta. Siis, kasutades kruustange, annab kepimeisterdaja sarvele kavandatud kuju. Et muuta sarve painduvaks, on karjused juba mitme põlvkonna jooksul kasutanud ääsitule, keeva vee, hõõguva turba ja isegi parafiinlambi kuumust. Siis võib karjus sarve oma fantaasia ja oskuste kohaselt vormida milliseks tahes. Näiteks võib ta nikerdada käepideme koera, linnu, meriforelli, faasani pea või väikese looma kujuliseks.

Kui sarv on valmis nikerdatud, asub kepimeisterdaja detailide juurde, mis nõuavad täpset tööd. Kui tal on näiteks käsil forelli valmistamine, söövitab ta tulise rauaga sisse saba- ja uimekondid ning kasutab kujundkärni, et ükshaaval soomuseid lüüa. Silmad võib valmistada pühvli sarvest. Keha värvimiseks ei kasutata värvi, vaid tušši. Lihvitud pind tuleb mitme tuššikihiga katta, mis võib üsna vaevanõudev tegevus olla. Lõpuks kaetakse sarv lakiga, et tuššikiht sarve pealt maha ei tuleks.

Lõpetatud kunstiteos

Sarv kinnitatakse varre külge teraspoldi, naela või puutüübli abil. Pärast seda hõõrub kepimeisterdaja oskuslikult oma töö õhukese terasvillaga tasaseks. Järgmisena poleerib ta varre ning katab selle lakiga. ”Selleks et valmistada auhinda väärivat forelli, lõigata uimed ja muu, teha selle kehale soomused, värvida ja viimistleda, kulub mul umbes 100 tundi,” kirjutab üks kogenud kepimeisterdaja.

Kepimeisterdamine on kahtlemata vaevanõudev töö. Kuid lõpuks võib valmida tõeline kunstiteos ning mõningad neist töödest on isegi võistlustele pääsenud. Igal juhul tuletab kepimeisterdajale tema töö meelde rahulikumat aega, mis oli sootuks erinev praegusest pingelisest elust.