Ma jäin ellu lennul 801

JÄLGISIN aknast meie laskumist, et maanduda Guamis. Mõtlesin omaette, et on ikka kummaline lugu, paistab nii pime olevat. Tõsi küll, oli juba üle kesköö ja äge vihmavaling ähmastas nägemist. Kus olid aga saare tuttavad tuled ja lennujaama helkivad maandumisrajad? Nägin vaid meie hiiglasliku reaktiivreisilennuki tiibade häguseid tulesid.

Üks lennukimeeskonna liige oli just öelnud tavalise teadaande, et tuleks valmistuda maandumiseks, ning ma kuulsin, kuidas lennuki maandumisseade kindlalt oma kohale asetus. Äkki kuulsin ma tugevat müra: meie lennuk kraapis maad. Lennuk nõksatas ootamatult ning reisijad klammerdusid käetugede külge, karjatades: ”Mis lahti on?”

Hetk hiljem põrkas meie Boeing 747 mäenõlvaku vastu — viie kilomeetri kaugusel lennujaamast ning ilmselt piloodi väärarvestuse tõttu. Selle 1997. aasta 6. augustil toimunud lennukatastroofi tagajärjel sai surma ühtekokku 228 reisijat ja meeskonnaliiget. Mina olin üks 26 ellujäänust.

Enne Koreas Soulis lennukipardale tõusmist andis lennuliini esindaja mulle odavama salongi pileti asemel viimase vaba esimese klassi pileti. Ma olin nii rõõmus, et helistasin oma naisele Soon Duckile, kes pidi mulle Guami lennuväljale vastu tulema. See istekoha vahetus osutus mulle kasulikumaks, kui ma ealeski oleksin osanud kujutleda.

Õnnetus ja mis edasi sai

Kuna nähtavus oli piiratud, polnud lennuki meeskond ähvardavast ohust ilmselt teadlik. Kõik toimus nii kiirelt! Ühel hetkel valmistusin ma halvimaks ning järgnevalt mäletan end lennukist väljas maas, ikka rihmadega oma istme küljes. Ma ei tea, kas olin vahepeal kaotanud teadvuse või mitte.

Kas see on unenägu, imestasin ma endamisi. Kui sain aru, et see pole unenägu, oli mu esimeseks mõtteks, kuidas reageerib mu naine sellele, kui ta kuuleb õnnetusest. Hiljem rääkis ta mulle, et ei kaotanud kordagi lootust. Isegi siis, kui ta lennujaamas kuulis räägitavat, et vaid seitse reisijat on ellu jäänud, uskus ta, et üks seitsmest olen mina.

Meie lennuk purunes neljaks tükiks, mis paiskusid laiali karmile džunglimaastikule. Kõikjal lebasid inimeste kehad. Mõned lennukiosad põlesid ning ma kuulsin plahvatusi ning kohutavaid oigeid ja karjeid. ”Appi! Appi!” anusid hääled. Minu iste oli maandunud pooleteise meetri kõrguses mõõkrohus ning hirmuäratava tulekuma taustal paistis läheduses järsk mägi. Kell oli umbes kaks öösel ja vihma muudkui kallas.

Ma olin nii oimetu, et ei tulnud selle pealegi, et võin olla vigastatud, kuni nägin, et ühe tüdruku skalp ripub tema kukla taga. Küünitasin kohe oma pea järele ja leidsin, et vasaku silma juures on veritsev haav. Hakkasin kompama oma keha ning avastasin veel palju väikesi haavu. Ent õnneks ei paistnud ükski neist ohtlikuna. Samas tundsin aga jalgades halvavat valu, nii et ma ei saanud liigutada. Mõlemas jalas oli luumurd.

Hiljem, kui ma olin haiglasse jõudnud, ütlesid arstid, et minu vigastused on ”kerged”. Seda nad tõepoolest olidki võrreldes teiste ellujäänute vigastustega. Üks lennukivrakist välja tõmmatud mees oli jalutuks jäänud. Teistel olid rasked põletushaavad, sealjuures kolm õnnetuse üleelanut surid nädalaid hiljem väljakannatamatutes piinades.

Muret tekitavad leegid

Selle asemel et tegeleda oma vigastustega, keskendusin ma sellele, et päästemeeskond õigel ajal minuni jõuaks. Lennuki keskmine osa, kus võis olla ka mu esialgne odavama salongi istekoht, oli peaaegu täielikult purunenud. Rusud olid tules ning sees lõksus olevad reisijad surid piinarikast surma. Nende appikarjeid ei unusta ma eales.

Minu iste oli maandunud lennukinina lähedal. Olin vrakist käesirutuse kaugusel. Kaela tahapoole käänates võisin näha leeke. Kartsin, et on vaid aja küsimus, millal leegid minuni jõuavad, kuid õnneks seda ei juhtunud.

Lõpuks päästetud!

Minutid venisid teosammul. Möödus enam kui tund. Viimaks, kella kolme ringis, jõudsid mõned päästjad õnnetuspaika. Kuulsin neid omavahel mäe otsas rääkimas ja väljendamas hämmeldust nende ees avaneva vaatepildi üle. Üks nendest hüüdis: ”On siin keegi?”

”Ma olen siin,” hüüdsin vastu. ”Tulge appi!” Teised reisijad hüüdsid samuti vastu. Üks päästetöötaja nimetas teist Tediks. Nii hakkasin ma hüüdma: ”Ted, ma olen siin!” ja ”Ted, tule meile appi!”

”Me tuleme alla! Oodake ainult,” vastati meile.

Paduvihm, mis ilmselt nii mõnedki leekidest päästis, tegi libedast kallakust laskumise raskeks. Seetõttu kulus veel tund aega, enne kui päästjad ellujäänuteni jõudsid. Aeg, mis neil minu otsimiseks kulus, tundus mulle igavikuna.

”Me oleme siin,” ütlesid kaks päästetöötajat taskulambi valgel. ”Ärge muretsege.” Peatselt tuli veel kaks päästetöötajat ja üheskoos õnnestus neil mind kohalt liigutada. Kaks võtsid kinni minu kätest ja teised kaks hoidsid jalgu. Selline kandmine oli äärmiselt valulik, eriti seetõttu, et kandjad libisesid tihtipeale mudas. Mõne aja pärast asetati mind maha. Üks päästja tõi kanderaami ning mind viidi paika, kust sõjaväe helikopter sai mind mäe otsas asuvasse haiglasse transportida.

Näen viimaks oma naist!

Jõudsin reanimatsiooniosakonda alles pool kuus hommikul. Kuna mul olid rasked vigastused, ei lubanud arstid mul helistada. Nii sai mu naine teada sellest, et ma jäin õnnetuses ellu, peaaegu üheksa tundi pärast lennuki allakukkumist, poole üheteistkümne paiku hommikul. Seda teatas talle üks sõber, kes oli näinud mu nime ellujäänute nimekirjas.

Pärastlõunal kella nelja ringis, kui mu naisel lubati lõpuks mind vaatama tulla, ei tundnud ma teda kohe äragi. Valuvaigisti oli tuimestanud mu meeled. ”Tänan sind, et sa oled elus,” olid mu naise esimesed sõnad. Ma ei mäleta meievahelist vestlust, kuid hiljem öeldi mulle, et ma olevat vastu kostnud: ”Ära täna mind. Täna Jehoovat.”

Sean asjad tähtsusejärjekorda

Valud, mida ma haiglaravil olles tundsin, olid mulle juba tuttavad. 1987. aastal, vähem kui aasta enne seda, kui kolisin Koreast Guami, juhtus ehitusel õnnetus ning ma kukkusin neljanda korruse tellingult ja murdsin mõlemad jalad. Sellest sai minu elu pöördepunkt. Minu vanem õde, kes on Jehoova tunnistaja, oli õhutanud mind Piiblit uurima. Kuus taastumiskuud andsidki mulle võimaluse seda teha. Selle tulemusena pühendasin samal aastal oma elu Jehoova Jumalale ja sümboliseerisin seda veeristimisega.

Pärast lennuõnnetust olen mõelnud oma lemmikkirjakoha üle, mis ütleb: ”Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33). Taastusravi ajal pärast lennuõnnetust oli mul võimalus oma elu ümber hinnata.

See õnnetus, mis juhtus lennul 801, näitas mulle jõuliselt, kui väärtuslik on elu. Ma oleksin täiesti vabalt võinud surma saada! (Koguja 9:11.) Seda õnneks ei juhtunud, kuid siiski tuli ravikuuri käigus mulle mitu operatsiooni teha ning ma olin haiglas taastusravil rohkem kui kuu aega.

Nüüd ma tahan näidata meie Suurele Loojale, et ma tõepoolest hindan tema imetlusväärset eluandi, sealhulgas tema korraldust, et inimesed võiksid nautida igavest elu paradiislikul maal (Laul 37:9—11, 29; Ilmutuse 21:3, 4). Ma tean, et parim viis sellist hindamist näidata on see, et sean jätkuvalt Kuningriigi huvid oma elus esikohale. (Kaastöö.)

[Pildi allikaviide lk 23]

US Navy/Sipa Press