Elevandiluu — millise hinnaga?
”ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT
1997. aasta juunis toimunud rahvusvahelisel konverentsil Zimbabwes Harares hääletasid 138 riigi delegaadid selle poolt, et teha järeleandmisi seitse aastat kestnud elevandiluuga kauplemise ülemaailmses keelus. Teravaid vaidlusi põhjustanud otsus lubab kolmel Lõuna-Aafrika riigil — Botswanal, Namibial ja Zimbabwel — müüa elevandiluud tingimuslikult ühele riigile, Jaapanile. Lõuna-Aafrika esindajad reageerisid otsusele rõõmu ja lauluga. Teised delegaadid tundsid aga muret selle üle, mida see võib aafrika elevandile tähendada.
KUI Hannibal 3. sajandil e.m.a. Rooma sõjaväge ründas, oli tal kaasas kodustatud aafrika elevantide armee. Tol ajal oli aafrika elevante tõenäoliselt kümneid miljoneid ning nad asustasid maa-ala, mis ulatus Kaplinnast Kaironi.
Kuid olukord muutus. Üks vaatleja märkis: ”Inimeste saared elevandimeres muutusid üha väiksemateks elevandisaarteks inimmeres.” Kui inimeste arv kasvas, jäid elevandid võitluses maa pärast kaotajateks. Elevantide vähemaks jäämist põhjustas ka Sahara kõrbe laienemine lõuna poole.
Kõik see oli aga tühine võrreldes probleemiga, mida põhjustas nõudlus elevandiluu järele. Kuigi elevandiluule ei omistata mingit müütilist tervistavat jõudu nagu tiigriluudele ja ninasarviku sarvedele, on see luksuslik, ilus, vastupidav ja kergesti töödeldav. Juba ammustest aegadest on elevandi võhkasid hinnaliseks ja ihaldusväärseks peetud.
Nelisada aastat pärast Hannibali hävitas Rooma keisririik suure osa Põhja-Aafrika elevandipopulatsioonidest, et rahuldada oma iha elevandiluu järele. Sellest ajast peale on see iha jäänud põlema, ja seda eriti läänemaades. Tohutu nõudlus elevandiluu järele kasvas selle sajandi alguses, mitte küll enam kunstiteoste ega religioossete esemete tegemiseks nagu varasematel aegadel, vaid hoopis klaveri klahvistike valmistamiseks. Raamatu ”Battle for the Elephants” sõnul kasutati Ameerika Ühendriikides ainuüksi 1910. aastal umbes 700 tonni elevandiluud (mis tähendab 13000 tapetud elevanti) 350000 klahvistiku valmistamiseks.
Meeletu salaküttimine
Pärast Esimest maailmasõda nõudlus elevandiluu järele vähenes, jõustati uusi looduskaitseseadusi ning elevantide arv hakkas kasvama. Kuid 1970. aastate alguses sai laiaulatuslik elevantide tapmine jälle uue hoo sisse. Nüüd aga tekkis nõudlus elevandiluu järele jõukaks saanud Aasiamaades.
Seekord tõotas Aafrika elevantidele suurt häda kaks uut tegurit. Esiteks muutusid üha kättesaadavamaks kõrgtehnoloogilised kergerelvad. Üksikute elevantide asemel võidi nüüd ilma suurema vaevata tappa terveid karju. Teiseks, elektriliste nikerdustööriistade kasutusele võtmine võimaldas valmistada töötlemata elevandiluust kiiresti esemeid, mida müügile lasta. Vanasti võis üks jaapanlasest nikerdaja nikerdada ühtainust võhka terve aasta. Kuid elektritööriistade abil võisid kaheksa inimest kasutada ehete ja hanko’de (nimepitsatid, mis on populaarsed Jaapanis) valmistamiseks kõigest ühe nädala jooksul 300 elevandi võhkasid. Elevandiluu kasvava nõudluse tõttu tõusis ka selle hind. Muidugi ei saanud neid suuri rahasummasid endale salakütid, vaid vahendajad ja edasimüüjad, kellest paljud muinasjutulisi rikkusi kokku ajasid.
Elevantidele tekitatud kahju oli aga kohutav. Umbes kahekümne aasta jooksul kaotas Tansaania peamiselt salaküttide käe läbi 80 protsenti oma elevantidest, Keenia 85 protsenti, Uganda aga 95 protsenti. Alguses tulistasid salakütid peamiselt isaseid elevante, sest neil on kõige suuremad võhad. Kui aga vanaloomi vähemaks jäi, hakkasid salakütid laskma isegi noorloomi nende väikeste võhkade pärast. Tol ajal tapeti elevandiluu pärast tõenäoliselt üle miljoni elevandi, mistõttu aafrika elevantide arv langes 625000-le.
Globaalne keeld
Pingutused kontrollida elevandiluuga kauplemist ja peatada tapmist jooksid liiva. Kuid lõpuks, 1989. aasta oktoobris toimunud konverentsil Šveitsis, keelustas ohustatud looma- ja taimeliikide rahvusvahelist kaubastamist puudutav konventsioon (CITES) oma liikmesriikides igasuguse elevandiluuga kauplemise. Keelu toetuseks eraldati suuri rahasummasid, kaitsmaks looduses elavaid elevante.
Ennustati, et elevandiluuga kauplemise keelu tõttu tõusevad selle hinnad mustal turul ning salaküttimine hoogustub. Kuid juhtus vastupidine. Hinnad langesid järsult ning varemalt tulutoonud turud kuivasid kokku. Näiteks Indias langes elevandiluu jaekäive 85 protsenti ning enamik selle riigi luunikerdajaid pidi hakkama muud tööd otsima. Salaküttimine vähenes tunduvalt. Enne keeldu tapsid salakütid Keenias vähemalt 2000 elevanti aastas. 1995. aastaks oli see arv aga langenud 35-le. Keenias on elevantide arvukus isegi tõusnud — kui 1989. aastal oli seal 19000 elevanti, siis nüüdseks on neid umbes 26000.
Sel põhjusel nimetas Londonis asuv keskkonnauurimisasutus (Environmental Investigation Agency) elevandiluuga kauplemise keeldu ”üheks edukaimaks saavutuseks hiljutises looduskaitse ajaloos”. Seda rõõmu ei jaga aga sugugi mitte kõik inimesed, eriti lõuna-aafriklased.
Lõuna-Aafrika elevandid
Lõuna-Aafrika riikides on rohkem kui 200000 elevanti ehk umbes kolmandik kogu Aafrika elevandipopulatsioonist. Ühest küljest on see tingitud mõjusatest looduskaitsemeetmetest, teisest küljest aga sellest, et need riigid jäid puutumata täies lahingurelvastuses olevatest maakaitseväelastest, kes tapsid Ida- ning Kesk-Aafrika elevandikarju.
Kui aga elevandipopulatsioonid kasvavad, tekivad tihtipeale konfliktid elevantide ning maapiirkondades elavate inimeste vahel. On ju täiskasvanud elevant suure isuga ning ta võib päevas süüa kuni 300 kilogrammi taimset toitu. Kui ka sinu kodukohas elab elevante, on see sulle teada.
Zimbabwes asuv organisatsioon Africa Resources Trust teatab: ”Enamik maapiirkondades elavaid aafriklasi suhtub elevantidesse kartuse, kahtluse ja vaenulikkusega, kuna elevandid võivad vaid mõne tunni jooksul hävitada inimeste elatise, süües ära nende viljasaagi või trampides surnuks nende kariloomad. Nad tekitavad kahju ka majadele, koolidele, loomalautadele, viljapuudele, tammidele ja mullastikule. Kohalikest ajalehtedest leiab iga päev teateid elevantide tekitatud kahju kohta.”
Lõuna-Aafrika riigid on uhked selle üle, et nad on suutnud säilitada terveid elevandipopulatsioone. Kuid loomade kaitsmine on kulukas ning nad ei arva, et nad peaksid kannatama teiste Aafrika riikide probleemide pärast. Nad arvavad, et reguleeritud kauplemine elevandiluuga aitab pumbata tagasi raha, et seda siis looduskaitseks kasutada ning talupidajate kaotusi kompenseerida.
Elevandiluuvarud
Neis maades, kus elutseb elevante, kuhjub elevandiluud. Sinna kuulub elevandiluu, mis on saadud seaduslikult tapetud elevantidelt, loomulikku surma surnud elevantidelt, ning ebaseaduslikult tapetud elevantide luu, mis on konfiskeeritud. Mida selle elevandiluuga tehakse?
Keenia põletab oma elevandiluu. Alates 1989. aasta juulist on Keenias miljonite dollarite väärtuses töötlemata elevandiluud avalikult põlema süüdatud ning selle eest pole väljastpoolt mingit kompensatsiooni saadud. 1992. aastal põletas ka Sambia oma elevandiluuvarud. Keenia ja Sambia sõnum oli ilmselge — nad ei tahtnud mingilgi määral osaleda elevandiluuga kaubitsemises.
Teised riigid on aga säilitanud oma elevandiluuvaru kui investeeringut tulevikuks. Maailma suurima loodust jälgiva organisatsiooni TRAFFICi hinnanguil on Aafrika riikides praeguseks kogunenud vähemalt 462 tonni elevandiluud, mille väärtus on 46 miljonit dollarit. Botswanas, Namibias ja Zimbabwes — nende kolme riigi valduses, kus on nüüdsest lubatud kauplemine Jaapaniga, on 120 tonni elevandiluud. Seepärast imestavad paljud, miks lastakse elevandiluul ladudes tolmu koguda, kui selle paikkonna inimesed on suures majanduslikus kitsikuses. Miks mitte seda maha müüa ning kasutada sellest saadud raha looduskaitseks?
Mured püsivad
Kuigi mõningad Aafrika riigid väidavad, et elevandiluuga kauplemise keelus järeleandmiste tegemine aitab kaasa elevantide kaitsmisele, on teised kindlad, et ainult kauplemise täielik keelustamine hoiab ära uue salaküttimise hoo. Peamised mured tekivad seoses sellega, kui rangelt kauplemist kontrollitakse. Kas turundussüsteemides leidub ehk võimalusi salakütitud elevandiluuga seaduslikuks kauplemiseks? Mis saab aga hangelduslikust salaküttimisest? Kas järeleandmiste tegemine keelus võib viia selleni, et elevante hakatakse taas tapma ning elevandiluu kuhjavad enda kätte need, kes loodavad, et keelustamises tehakse tulevikus veelgi järeleandmisi?
Muret teeb ka see, et Aafrikas on praegu tulirelvasid rohkem kui kunagi varem. Kodusõdade tagajärjel on automaatrelvad sattunud inimeste kätte, kes majanduslike raskuste tõttu on valmis neid raha saamise eesmärgil kasutama. Ida-Aafrika loodusorganisatsiooni direktor Nehemiah Rotich kirjutas: ”Kuna elevandiluud on jälle võimalik turustada, pole kahtlustki selles, et need püssid suunatakse elevantide poole — sest lõppude lõpuks on ju kergem tulistada elevante kaitseala avarustes kui röövida linnapanka.”
Lisaks kõigele sellele pole salaküttimise vastaste meetmete rakendamine mitte üksnes kulukas, vaid ka keeruline. Määratult suurte elevandi reviiride patrullimine nõuab tohutuid rahalisi ressursse, mida Ida-Aafrikas pole aga kerge leida.
Milline on elevantide tulevik?
Tulevik näitab, millised on elevandiluuga kaubitsemise keelus järeleandmise tagajärjed. Isegi sel juhul, kui asjad lähevadki hästi, on elevandid siiski ohus. Elevanti ohustab ka see, et järjest rohkem inimesi vajab maad põlluharimiseks ning muuks otstarbeks. Ainuüksi Lõuna-Aafrikas langetatakse aasta jooksul peamiselt põllumaade rajamise otstarbeks umbes 850000 hektarit metsa, mis on võrdne poole Iisraeli maa-alaga. Mida suuremaks muutub inimmeri, seda väiksemaks jäävad elevandisaared.
Ajakiri ”World Watch” teatab: ”Ühes asjas on nõus kõik need, kes on selle probleemiga kursis: aafrika elevandi tulevik pole eriti roosiline. Elukoha kriis [kasvava rahvaarvu tõttu] viib paratamatult selleni, et paljud elevandid surevad enneaegselt, kas siis ühel või teisel viisil. Kui nad ei lange jahiloaga ja legaalse küttimise või salaküttimise ohvriks, surevad paljud populatsioonid nälga.”
Selline elevantide sünge tulevik pole aga nende Looja Jehoova Jumala eesmärk olnud. Seda, millist hoolt tunneb Jumal oma loodud elusolendite vastu, väljendavad Jeesuse Kristuse sõnad: ”Eks viis varblast müüda kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees!” (Luuka 12:6). Kui Jumal ei ’unusta’ pisikest varblast, võime olla kindlad, et ta ei jäta tähele panemata ka suure elevandi olukorda.
[Kast lk 16]
Elevandiluust
”Kahtlemata on elevandiluu ilus materjal. Selle mahedalt kumav helendus ja soojus pole võrreldavad ühegi teise materjaliga, millest valmistatakse ornamente ja skulptuure. Kuid mul on tunne, et inimesed kipuvad unustama seda, et elevandiluu on elevandi võhk. [—] Inimesed kalduvad seda nefriidi, tiikpuidu, eebenipuidu, merevaigu ning isegi kulla ja hõbedaga ühte patta panema, kuid neil on suur erinevus: mainitud materjalid ei kuulu loomale, elevandi võhk on aga pikenenud lõikehammas. Kui keegi hoiab oma käes elevandiluust kaunist käevõru või peenelt valmistatud nikerdist, tuleb tal lihtsalt enesele teadvustada, et see elevandiluust ese on pärit elevandilt, kes ka kunagi elas ning kasutas oma võhka söömiseks, kaevamiseks, torkamiseks, mängimiseks ja võitlemiseks; ning selle elevandiluust eseme valmistamiseks tuli ohvriks tuua elevant.” (Cynthia Moss, ”Elephant Memories”.)
[Kast lk 19]
Elevantidest
Elevandid on tohutult tugevad, ja kui nad on vihased, väriseb maa nende jalgade all. Elevant võib haarata sind oma londiga ja visata sind õhku nagu kivi. Kuid elevant võib oma londiga sind ka kallistada ja sinu käe pealt õrnalt toitu võtta. Elevandid on intelligentsed, keerukad ja naljakad olevused. Nad on oma perele väga lojaalsed ja hoolitsevad üksteise haavade eest, valvavad haigeid ning reageerivad perekonnaliikme surmale. Kuigi nad lähevad hoolimatult mööda teiste loomade korjustest, tunnevad nad ära elevantide luud ning ajavad need laiali või kaevavad maa sisse.
[Pildid lk 18]
Kaks riiki on oma elevandiluuvarud põletanud, teised aga investeeringuna alles hoidnud