Noored küsivad:
Mida arvata rassiuhkusest?
”Üks mu koolikaaslane räägib pidevalt teiste rassist ja nahavärvist,” ohkab 17-aastane Tanya. ”Vestlustest selgub tihtilugu, et ta peab end teistest ülemaks.”
ON IGATI loomulik, et inimene oma perekonna, kultuuri, keele või sünnikoha üle uhkust tunneb. ”Olen vietnamlanna,” ütleb 15-aastane tüdruk nimega Phung, ”ja ma olen oma kultuuri üle uhke.”
Ent rassiuhkusega kaasneb liigagi tihti rassism. Selline uhkus võib seega osutuda vähkkasvajaks, mis tasahilju inimsuhetesse sööbib, isegi kui seda varjab viisakuse mask. Jeesus Kristus ütles: ”Mida süda on täis, sellest räägib suu” (Matteuse 12:34). Hingepõhjas tuntav üleolek — või põlgus — lööb sageli välja ning see põhjustab kahju ja teeb haiget.
Mõnikord viib rassiuhkus isegi vägivallani. Viimastel aastatel on see andnud hoogu sõdadele, rahutustele ja veristele ”etnilistele puhastustele”. Ometi võib rassiuhkuse inetu poolega kokku puutuda ka ilma et tarvitseks olla tunnistajaks verevalamisele. Kas näed sa näiteks tõendeid selle kohta koolis, töö juures või oma naabruses? ”Aga muidugi,” selgitab kristlik noor nimega Melissa. ”Mõned mu koolikaaslased naeruvääristavad neid lapsi, kes aktsendiga räägivad, ning ütlevad endid neist paremad olevat.” Tanya esitab samalaadse tähelepaneku: ”Olen kuulnud, kuidas mõni laps koolis teisele otse ütleb: ”Olen sinust parem.”” Ühe Ameerika Ühendriikides läbi viidud uurimuse käigus ütlesid ligi pooled vastanuist, et puutusid eelmise aasta jooksul isiklikult kokku mingit laadi rassilise eelarvamusega. ”Meie koolis on rassidevaheline pinge üsna tugev,” ütles noor nimega Natasha.
Oletame nüüd, et elad sellises riigis või piirkonnas, kuhu on elama asunud hulgaliselt immigrante, ja sellest tulenevalt on sinu kooli, naabruskonna ja kristliku koguduse üldilme tähelepanuväärselt muutunud. Kas tunneksid end seetõttu veidi ebamugavalt? Sellisel juhul mõjutab rassiuhkus su mõtlemist ehk rohkem, kui arvanudki oled.
Kohane uhkus vastakuti kohatuga
Kas tähendab see siis seda, et uhkus on iseenesest halb? Mitte ilmtingimata. Piibel näitab, et pole vale tunda kohast laadi uhkust. Kui apostel Paulus kirjutas Tessaloonika kristlastele, ütles ta: ”Me ise oleme teie üle uhked Jumala kogudustes” (2. Tessalooniklastele 1:4, UM). Samamoodi on täiesti loomulik ja normaalne, et inimene peab endast mingilgi määral lugu (Roomlastele 12:3). Nii pole see iseenesest vale, kui keegi oma rassi, perekonna, keele, nahavärvi või sünnikoha üle mõningast uhkust tunneb. Kindlasti ei nõua Jumal, et me selliseid asju häbeneksime. Kui apostel Paulust kellekski egiptuse kurjategijaks peeti, ütles ta kõhklemata: ”Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik” (Apostlite teod 21:39).
Siiski muutub rassiuhkus inetuks, kui inimene hakkab seetõttu enda väärtust üle hindama või teistele ülalt alla vaatama. Piibel ütleb: ”Jehoova kartus on kurja vihkamine! Ma vihkan kõrkust ja ülbust, pahu eluviise ja pöörast suud!” (Õpetussõnad 8:13). Ning Õpetussõnad 16:18 teatab: ”Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!” Seetõttu on see Jumalale vastumeelt, kui keegi end hooplevalt kõrgemasse rassi väidab kuuluvat. (Võrdle Jakoobuse 4:16.)
Rassiuhkuse juured
Mis paneb inimesi oma rassi üle liialdatud uhkust tundma? Lise Funderburgi raamatus ”Black, White, Other” on öeldud: ”Paljud inimesed saavad oma esimese (ja kõige püsivama) mulje rassidest kaasa vanemate ja perekonna käest.” Kurb küll, kuid liiga tihti on see mulje, mille mõned vanemad oma lastele edasi annavad, kas tasakaalutu või väärastunud. Osale noortele öeldakse ehk otse, et nemad on kõrgem rass ja teised rassid on teistsugused või alamad. Ent hoopis sagedamini panevad noored lihtsalt tähele seda, et nende vanemad ei tee teisest rassist inimestega peaaegu mingit tegemist. Ka see võib nende mõtlemist tugevalt mõjutada. Uurimustest ilmneb, et ehk küll teismelistel ja vanematel võib olla raske leida ühist keelt riietusest või muusikast rääkides, jagab enamik noori oma vanemate vaateid rasside suhtes.
Tasakaalutu suhtumine rassidesse võib kujuneda ka rõhumise või halva kohtlemise tagajärjel (Koguja 7:7). Haridustöötajad on näiteks pannud tähele, et neil lastel, kes on pärit niinimetatud vähemusgruppidest, jääb tihti vajaka enesest lugupidamisest. Et olukorda parandada, on osa haridustöötajaid korraldanud koolis lastele nende rassi ajalugu õpetavaid erikursusi. On huvitav, et kriitikud jällegi väidavad, et niisugune rassiuhkuse rõhutamine ainult edendab rassismi.
Isiklikelgi kogemustel võib olla oma osa selles, et inimese hoiak rassiküsimuses moondub. Ebameeldiv kokkupuude mõnda teise rassi kuulujaga võib viia järelduseni, et kõik sellest rassist inimesed on ebameeldivad või kitsarinnalised. Negatiivseid tundeid võib kutsuda esile ka see, kui massiteabevahendid oma tähelepanu rassikonfliktidele, politsei julmusele ja protestimeeleavaldustele keskendavad või etnilisi rühmi halvas valguses kujutavad.
Rassilise üleoleku müüt
Mida arvata aga mõnede inimeste väitest, et nende rassil on õigus tunda end teistest kõrgemana? Kõigepealt on küsitav, kas inimesi üleüldse eri rassidesse jagada saabki. Üks ajakirja ”Newsweek” artikkel teatas, et ”rass on seda küsimust uurinud teadlaste silmis üks kurikuulus libe mõiste, mis iga tõsise defineerimiskatse korral käest ära lipsama kipub”. Tõsi küll, inimestel võib esineda ”märgatavaid erinevusi nahavärvi, juukseomaduste ja silmade või nina kuju osas”. Ometi ütles ”Newsweek”, et ”need erinevused on vaid pinnapealsed — ja kuidas teadlased ka ei püüaks, ei suuda nad lagedale tulla mitte mingisuguse tähelepanuväärse erinevuste kogumiga, mis üht rassirühma teisest eristaks. [—] Kokkuvõtteks võib öelda, et enamiku sel alal töötavate teadlaste jaoks on rass pelk ”sotsiaalne konstruktsioon” — eelarvamuste, ebausu ja müüdi [rikutud] segu”.
Ent isegi kui oleks võimalik teaduslikul teel rasside vahel erinevusi leida, jääks idee ”puhtast” rassist ikkagi vaid pettekujutluseks. ”The New Encyclopædia Britannica” märgib: ”Puhtaid rasse pole olemas; kõik praegu olemas olevad rassirühmad on omavahel täielikult segunenud.” Olgu sellega siis kuidas on, Piibel õpetab, et Jumal ”on ühest ainsast teinud kogu inimkonna” (Apostlite teod 17:26). Hoolimata nahavärvist, juukseomadustest või näojoontest, on tegelikult olemas ainult üks rass — inimrass. Kõik inimesed on meie esiisa Aadama kaudu omavahel suguluses.
Muistsed juudid olid kõigi rasside ühisest algupärast vägagi hästi teadlikud. Siiski jäid mõned neist isegi pärast kristlaseks saamist arvamuse juurde, et nad on mittejuutidest ülemad — kaasa arvatud oma mittejuutidest kaasusklikest! Apostel Paulus tegi sellise kujutluse rassilisest üleolekust maatasa, öeldes, nagu on kirjas Roomlastele 3:9: ”Niihästi juudid kui kreeklased on kõik patu all.” Ükski rassirühm ei saa niisiis hoobelda sellega, et neil on Jumala ees mingi eriline seisund. Tõepoolest, ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse võivad inimesel olla suhted Jumalaga (Johannese 17:3). Ning Jumala tahe on, et ”igasugused inimesed pääseksid ja tuleksid tõe täpsele tundmisele” (1. Timoteosele 2:4, UM).
Kui mõistad, et kõik rassid on Jumala silmis võrdsed, võib su suhtumine endasse ja teistesse tähelepanuväärselt muutuda. See võib anda sulle tõuke kohelda teisi väärikuse ja lugupidamisega, panna su teiste eripära hindama ja imetlema. Näiteks varem mainitud noor Melissa ei ühine oma koolikaaslastega, kui nad pilkavad neid noori, kes räägivad aktsendiga. Ta ütleb: ”Pean kaht keelt rääkivaid inimesi intelligentseteks. Ehkki tahaksin samuti osata veel mõnda keelt rääkida, oskan ainult üht.”
Pea ka meeles, et niisamuti kui sinuga samast rassist ja kultuurist inimestel on kahtlemata põhjust paljugi üle uhke olla, on seda ka teisest rassist inimestel. Ja kuigi on mõistlik olla mingil määral uhke oma kultuuri ja oma esiisade saavutuste üle, pakub kaugelt enam rahuldust, kui tunned uhkust selle üle, mida oled oma pingutuste ja kõva tööga saavutanud! (Koguja 2:24, Suur Piibel.) Tegelikult on olemas midagi, mille üle Piibel lausa õhutab meid uhked olema. Nagu teatab Jeremija 9:23, ütleb Jumal ise: ”Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on taiplik ja tunneb mind, et mina olen Jehoova.” Kas võid ka sina sellega hoobelda?
[Pilt lk 26]
Kui teame, kuidas Jumal rassidesse suhtub, aitab see meil teisest rassist inimeste seltskonnast rõõmu tunda