Ecuador — maa, mida läbib ekvaator
JÕUDNUD koos naisega külalistena Euroopast Ecuadori, oli esimene asi ekvaator, mida tähele panime. Tõsi küll, see joon on nähtamatu, kuid selle mõju Ecuadorile on silmanähtav.
Hispaania keeles tähendabki Ecuador ”ekvaatorit”. Mõningad võivad mõelda, et ekvaator kujundab Ecuadori kliimat. Kuid varsti pärast sinna saabumist mõistsime, et kuumad või külmad ilmad on seotud pigem kõrguse kui geograafilise asukohaga. Kuna nendel laiustel seisab päike peaaegu aasta ringi kesktaevas, on kõrgus merepinnast üks parimaid abimehi otsustamaks, kui palju riideid selga panna.
Kuigi ekvaator iseloomustab Ecuadori üsna hästi, annavad sellele riigile oma ilme just nimelt Andid. Need suursugused mäed, mis seda riiki justkui selgroona läbivad, pakuvad lõputult maastikupilte.
Värviderohkus
Teiseks avaldasid Ecuadoris muljet värvid. Ühel hommikul, varsti pärast meie saabumist, istusime suurte puude varju. Meid tervitasid trupiaalide flöödihelidena kostuvad serenaadid, kaktusekäblikute lakkamatu nääklemine ning uhkete sipelgapitade läbilõikavad akordid. Nende häälitsustest veelgi rabavamad olid aga nende värvid.
Otsekui tulejutt sööstis oma oksalt erepunane punatikat, et näpsata kinni moskiitot. Suure käratsemisega tõmbasid endale tähelepanu helerohelised papagoid, kes sõitlesid ülal hõljuvat kalkunkondorit. Unustamatule vaatepildile lisasid värve ka hiilgavad kollase-mustakirjud trupiaalid ning sinaka läikega morfiidid.
Mööda maad reisides märkasime, et ka ecuadorlaste riietes ning käsitöös oli samasuguseid eredaid värve nagu lindudel ja liblikatel. Näiteks Cañari indiaanlannade sarlakpunased seelikud meenutasid punatikati punast värvi. Ning Otavalo indiaanlaste erksavärvilistes seinavaipades näis olevat kõiki värve, mida Ecuadoril on pakkuda.
Mitmekesine kliima
Kliima mitmekesisuse põhjuseks on ekvaator ning Andid. Juba mõne kilomeetri ulatuses võib kliima täielikult muutuda — Amazonase niiskest troopilisest kuumusest lumeni mäetippudel.
Ühel päeval matkasime Amazonase basseini lähedal asuvast eelmäestikust Quito ümber asuvatele kõrgetele mägedele. Kui me autoga ülespoole sõitsime, nägime, kuidas troopiline vihmamets vähehaaval kõrgmäestikumetsaks muutus ning see omakorda lõpuks mägirohtla ehk paramoga asendus. See vapustav maastiku muutus jättis mulje, nagu oleksime paari tunniga ekvatoriaalsest Aafrikast Šoti mägismaale sõitnud.
Paljud Ecuadori linnad on peidus mägedevahelistes orgudes, kus öeldakse aasta ringi kevad olevat. Kuid linnades, mis asuvad kõrgel Andides, võivad aastaajad vahelduda millal tahes ning vahel isegi kõik neli aastaaega ühe ja sama päeva jooksul! Üks kogenud reisija ütles, et üks asi Ecuadori ilma kohta on alati kindel — seda on võimatu ennustada.
Koolibrid ja kondorid
Mitmekesise kliima tõttu on Ecuadoris rikkalik fauna ja floora. Seal on üle 1500 linnuliigi, seega kaks korda rohkem kui kogu Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning kuuendik kogu maailma teadaolevatest linnuliikidest. Ja kõiki neid võib leida riigist, mis on väiksem kui Itaalia!
Meie erilisteks lemmikuteks said imetillukesed koolibrid, keda on Ecuadoris 120 liigi ringis. Esimest korda nägime neid linnaparkides, kus nad õitsevate põõsaste ümber varahommikul usinalt patrullisid. Neid võib kohata nii Amazonase sügavates vihmametsades kui ka kõrgel Andide tuulistel nõlvadel.
Bañose linnas jälgisime tund aega violettkõrv-koolibrid, kes otsis toitu hibiski punastest õitest. Samal ajal kui ta kord ühe, kord teise õie ees tiibadega väsimatult vehkis, neelates kiiresti hinnalist nektarit, sai tema konkurent sellega kergema vaevaga hakkama. See oli mustsaba-koolibri, kes pika musta saba järgi ongi endale nime saanud ning kes musta komeedina oma territooriumil ringi sahmerdab, kihutades minema rivaale. Tema istus õhus ”rippumise” asemel hoopiski varrele ning torkas nokaga läbi õite, et nektarit kätte saada.
Mitte kõik Ecuadori linnud pole nii väikesed. Andide kohal hõljub ikka veel suurimaid röövlinde — võimsaid kondoreid, kelle arvukus on küll suuresti kahanenud. Vaatasime alatasa kõrgete tippude poole, lootes näha teistega segiajamatu kondori siluetti, kuid asjata. Sama raske on Amazonase piirkonnas märgata ka maailma võimsaimat röövlindu harpüat. Suurema osa päevast istub ta tähelepandamatult hiigelsuure puu oksal häirimatus vihmametsas, oodates mõnd pahaaimamatut laisikut või ahvi, kellele kallale söösta.
Ravitoimega taimed
Paljud Ecuadoris kasvavad taimed on ravitoimega ning ühtlasi ka dekoratiivsed. Kui külastasime maa lõunaosas asuvat Podocarpuse rahvusparki, näitas matkajuht meile väikest punaste marjadega puud. ”See on punakooreline kiinapuu,” selgitas ta. ”Selle koorest on sajandeid hiniini toodetud.” Kakssada aastat tagasi päästis hiniin lähedalasuvas Lojas ühe malaariasse haigestunud hispaania aadlidaami elu. Inkadele ammu teadaolnud hiniini kuulsus levis peagi üle kogu maailma. Kuigi kiinapuu näib esmapilgul mittemidagiütlevana, on kiinakoorest ekstraheeritud ravim päästnud paljude inimeste elu.
Selle puu kasvukohas, kõrgmäestikumetsades, leidub ka palju iidseid puid, mille jändrikud oksad on kaunistatud rippuvate ogaleheliste bromeeliatega, millest mõningatel on tulipunased õied. Need tsivilisatsioonist eemalolevad metsad on ka varjupaigaks prillkarule, otselotile, puumale ning loendamatuile taimeliikidele, mida botaanikud ikka veel klassifitseerida püüavad.
Ecuadoris elutseb ka üks tilluke sadulkonlane, keda teadlased uurivad eesmärgiga saada paremaid valuvaigisteid. Selle konna nahk eritab valuvaigistavat ainet, millel olevat morfiinist 200 korda tugevam toime.
Kõrgel Andides nägime mõningaid taimi, mille sarnaseid me kunagi varem polnud näinud. Koolibrisid ligi meelitav bromeelialiste sugukonda kuuluv puia meenutas meile tohutult suurt vanamoelist tolmuharja, mis näis ootavat, et keegi ta üles korjaks ning ümbritseva maastiku puhtaks pühiks. Tühja paramo varjulistes nõgudes kasvavad vastupidavad polylepsis-puud, mis jagavad kasvupaiga kõrguse poolest kohta himaalaja seedritega. Need, vaid 2—3 meetri kõrgused põõsasjad puud moodustavad peaaegu läbitungimatuid tihnikuid, olles suurepäraseks varjupaigaks nii lindudele kui ka loomadele.
Amazonase vihmametsades vohavad aga kõrged puud. Jatun Sacha bioloogiajaamas olles seisime ühe puuhiiglase all, mis oli tublisti üle 30 meetri kõrgune. Ühtäkki liikus puud toetavate suurte juurte juures miski, mis meid ehmatas. Avastasime siis, et ühes juurepraos elutses väikeste nahkhiirte perekond. See ootamatu kohtumine tuletas meile meelde, kui paljudest sümbioosidest sõltub selle metsa elu. Nahkhiired, kes on vihmametsade suurimad seemnelevitajad ning tolmeldajad, osutavad suurt abi puudele, mis aga nahkhiirtele omalt poolt kaitset pakuvad.
Turud mägedes
Umbes 40 protsenti Ecuadori rahvastikust moodustavad indiaanihõimud. Enamikku Andide orge iseloomustavad erisugused etnilised rühmitused, kes kõik isepäraseid rõivaid kannavad. Sageli nägime indiaanlannasid, kes ronisid mäenõlvadel mööda järske radasid, kedrates samal ajal lambavilla. Näis, et kultiveerimiseks ei peetud liiga järsuks pea mitte ainustki nõlva. Me uurisime üht maisipõldu, mis oli vähemalt 45 kraadi kaldu!
Kuulsaks on saanud sellised Ecuadori turud nagu Otavalo turg. Need on keskused, kus kohalikud inimesed saavad osta või müüa loomi ning põllutooteid, samuti traditsioonilisi kootud esemeid ning muud käsitööd. Kuna kohalikud elanikud käivad turul tüüpilises rõivastuses, on turistidele turulkäik pilkuköitvaks vaatemänguks. Ka Jehoova tunnistajad kasutavad ära päevi, mil turg on avatud, et jagada inimestele Piibli sõnumit.
Kangru tööd paeluvad inimesi oma antiiksuse ning rohkete traditsiooniliste värvide ja motiividega. Oma kuulsaid pontšosid kudusid Andide rahvad juba kaua enne hispaanlaste tulekut. Kuigi tehnika on moderniseerunud, koovad töökad indiaanlased veelgi käsitsi ilusaid rõivaid ja seinavaipasid.
Mäed udus
Andides ei tasuks ringi sõita inimesel, kellel kergesti halb võib hakata. Teed väänlevad ja keerlevad, tõusevad ja langevad, kulgedes mööda looklevaid orge. Kuid kartmatu reisija näeb tasuks pidevalt muutuvat panoraami, mis on tõepoolest aukartustäratav.
Esimest korda üles Andidesse sõites sai meile peaaegu lahutamatuks kaaslaseks udu, mis laotas meie üle oma hõlmad. Vahel rebenes udu-eesriie ning me võisime näha lainetena kaugusesse ulatuvaid uduseid orge. Andide ahelikul sõites näis aga, nagu sooviks udu meiega nalja teha. Minnes ühest külast läbi, oli see otsekui linadesse mähitud. Jõudnud mõne hetke pärast järgmisesse külla, säras see aga päikesepaistes.
Vahel keerutas udu altpoolt ülespoole, vahel jälle veeres ülalt mäetippudelt allapoole. Polnud küll tore, kui uduloor ilusa vaate meie eest varjas, kuid ometi andis see udust välja sirutunud mäetippudele suursugususe ning salapära. Mis veelgi tähtsam, udu on vajalik kõrgmäestikumetsadele, mis sellest endasse väärtuslikku niiskust tõmbavad.
Meie viimasel hommikul Ecuadoris udu hajus. Mitme tunni jooksul avanes meile suurepärane vaade Cotopaxile — peaaegu täielikult koonusekujulisele lumme mattunud vulkaanile. See maailma kõrgeim tegevvulkaan asub otse rahvuspargi keskel. Kui jõudsime tipule lähemale, olime üllatunud, nähes tohutut jääliustikku, mis libises aeglaselt kõrgelt nõlvalt allapoole. Seal, peaaegu 6000 meetri kõrgusel, trotsib see mäetipp kuuma ekvatoriaalset päikest.
Järgmisel päeval, kui asusime Quitost lennukiga kodu poole, heitsime viimase pilgu Ecuadorile. Varajases hommikuvalguses nägime Cayambet, teist lumme mähkunud vulkaani, mis oli pistnud oma pea läbi udu ning sädeles päikeses nagu kuld. See vulkaan, mille tipp asub peaaegu ekvaatoril, näis olevat sobivaks hüvastijätu sümboliks sellel lummaval maal, mida olime külastanud. Nii nagu Cayambe, paikneb ka Ecuador majesteetlikult otse ekvaatoril. (Kaastöö.)
[Pildid lk 25]
Maastik Andides, tagaplaanil Cotopaxi vulkaan
Indiaanlasest lillemüüja
[Pildid lk 26]
1. Helikoonia
2. Kollakõht-habelind
[Allikaviide]
Foto: Zoo de Baños