Miks on Euroopas rahvusvaheline kohus?
ÄRGAKE! HOLLANDI-KORRESPONDENDILT
KUI ühele autohooldejaama omanikule Hollandi põhjaosast ei antud luba müüa vedelgaasi, mis tähendas ka seda, et tal ei lubatud muuta automootoreid vedelgaasil töötavateks, võitles ta kaua oma õiguste eest paljudes kohtutes, et tühistataks riigi poolt seatud piirang. Sel ajal läks ta pankrotti.
Olles arvamusel, et Hollandi kohtud ei olnud käitunud tema suhtes õigesti, esitas ta edasikaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourg’is. Aastal 1985 langetas Euroopa Kohus otsuse tema kasuks. Autohooldejaama omanik pidas kohtuotsust moraalseks hiigelvõiduks, sest tema sõnul tõestas see, et tal oli kogu aeg olnud õigus.
Tema on üks neist paljudest Euroopa maade kodanikest, kes viimastel aastakümnetel on esitanud edasikaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule. See kohus ei ole valmis võtma kuulda mitte ainult kaebusi üksikisikutelt Euroopast, vaid ka kaebusi, mida ühed riigid esitavad teiste vastu, kui leitakse, et pole austatud põhilisi inimõigusi. Rahvusvahelistes kohtutes arutatavate kohtuasjade lisandumine näitab, et kodanikud ja mõned valitsused janunevad õiguse järele.
Euroopa Inimõiguste Kohus
Aastal 1950 tuli Roomas kokku terve rida Euroopa riike, kes olid koondunud Euroopa Nõukogusse, ning otsustasid koostada lepingu, mille kaudu nad saaksid tagada kindlad õigused ja vabadused oma kodanikele ning välismaalastele, kes elavad nende kohtuliku mõjuvõimu piirkonnas. Samal ajal kui lisati edasiselt teisigi õigusi, liitus Euroopa lepinguga üha enam Euroopa riike, et tagada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse. Mõned neist õigustest puudutavad elu kaitsmist ja piinamise ärahoidmist, teised perekonnaelu ning ka usu- ja sõnavabadust, veendumuste ja kogunemise vabadust ning liitumise vabadust. Kui neid inimõigusi rikutakse, võivad ohvrid esitada Euroopa Nõukogu peasekretärile riigi vastu kaebuse.
Kohtu asutamisest alates on esitatud üle 20000 kaebuse. Kuidas kohus otsustab, millised kohtuasjad arutusele võtta? Kõigepealt püütakse sobitada lepitust. Kui see ei õnnestu ja leitakse, et kaebus peab paika, viiakse see Euroopa Inimõiguste Kohtusse asukohaga Strasbourg’is. Vaid umbes 5 protsenti kaebusi jõuab kohtusse. Kohus oli 1995. aasta lõpuks langetanud 554 otsust. Üksikisiku kaebuse puhul on kohtuotsuse täitmine asjaomasele riigile kohustuslik; asi ei ole sugugi nii lihtne, kui kaebuse on esitanud riik või riigid. Sel juhul on tõenäoline, et riik, kelle kahjuks otsus on langetatud, toimib oma poliitilisi huvisid silmas pidades ega allu lepingu nõuetele. Samal ajal kui Haagi Rahvusvaheline Kohus käsitleb vaid riikidevahelisi vaidlusi, langetab Euroopa Kohus otsuseid ka seoses kodanike ja riikide vaheliste lahkarvamustega.
Võidud usuvabaduse kasuks Euroopas
Aastal 1993 langetas Euroopa Inimõiguste Kohus kaks tähtsat otsust usuvabaduse kasuks. Esimene kohtuasi puudutas Kreeka kodanikku Minos Kokkinakist. Teda kui Jehoova tunnistajat oli alates 1938. aastast arreteeritud üle 60 korra, viidud Kreeka kohtute ette 18 korda ning ta oli vangis olnud üle kuue aasta.
Euroopa Kohus otsustas 25. mail 1993. aastal, et Kreeka valitsus on rikkunud 84-aastase Minos Kokkinakise usuvabadust ning et viimasele tuleb maksta kahjutasu 14400 dollarit (umbes 170000 krooni). Kohus lükkas tagasi Kreeka valitsuse väite, et Kokkinakis ja Jehoova tunnistajad üldiselt kasutavad teistega oma usust vesteldes survetaktikat. (Lisateavet leiad 1993. aasta 1. septembri Vahitornist, lk. 27—31.)
Teisel juhtumil langetas Euroopa Kohus soodsa kohtuotsuse Ingrid Hoffmannile Austriast. Kuna ta oli juba abielus, kui sai Jehoova tunnistajaks, jäeti ta pärast lahutust oma kahe lapse hooldusõigusest ilma. Madalama astme kohtud olid algul küll määranud hooldusõiguse talle, kuid ülemkohus määras selle tema katoliiklasest eksabikaasale. Kohus põhjendas seda sammu Austria seadusega, mille kohaselt tuleb lapsi kasvatada katoliku usus, kui vanemad on abielludes katoliiklased, välja arvatud juhul, kui mõlemad on nõus oma usku vahetama. Tema endine abikaasa kinnitas, et nüüd, kus naisest on saanud Jehoova tunnistaja, ei suuda see kasvatada lapsi normaalsel, mõistlikul kombel. Euroopa Kohus otsustas 23. juunil 1993. aastal, et Austria on proua Hoffmanni usuliselt diskrimineerinud ning rikkunud tema õigust oma lapsi kasvatada. Määrati kindlaks talle makstav kahjutasu. (Lisateavet vaata 1993. aasta 8. oktoobri ajakirjast Ärgake!, lk. 15, inglise keeles.)
Need otsused puudutavad kõiki inimesi, kes peavad kalliks usu- ja sõnavabadust. Rahvusvahelistele kohtutele esitatavad edasikaebused võivad edendada kodanike põhimiste õiguste kaitset. Aga on ka kohane pidada meeles, et õiguskaitseorganitel on omad piirid. Olgu neil kui head kavatsused tahes, ei suuda nad ikkagi tagada püsivat rahu ega täielikku austust inimõiguste vastu.