Jehoova tunnistajad Venemaal
Ühe teoloogi arvamus
ESIMESEL sajandil ütlesid Roomas elavad juudi kogukonna juhid kristluse kohta: ”Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” Mida need juhid tegid? On kiiduväärt, et nad läksid apostel Pauluse juurde, kes oli tol ajal koduarestis, ning teatasid: ”Meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled” (Apostlite teod 28:22). Nad kuulasid pigem asjasse pühendunud kristlast kui neid, kes kristluse kohta halba rääkisid.
Seda tegi ka lugupeetud vene teoloog Sergei Ivanenko. Kuigi ta uskus paljusid Venemaal liikvelolevaid halbu kuuldusi Jehoova tunnistajate kohta, otsustas ta siiski info saamiseks Peterburi lähedal asuvasse tunnistajate harubüroosse helistada. Ta võttis vastu kutse külla minna, tunnistajaid küsitleda ja neid ise jälgida.
Kui härra Ivanenko 1996. aasta oktoobris Venemaa harubüroosse saabus, olid selle hooned, kus töötab peaaegu 200 Jehoova tunnistajat, lõpetamisjärgus. Talle anti võimalus kolme järgneva päeva jooksul ehitusplatsil tööd jälgida, söögisaalis einestada ja intervjueerida, keda iganes soovib.
Artikkel, mille härra Ivanenko tunnistajate kohta kirjutas, avaldati vene populaarses ajalehes ”Moskovskije novosti” (”Moscow News”) 1997. aasta 16.—23. veebruari numbris. Artikkel, mille pealkiri oli ”Kas me peaksime Jehoova tunnistajaid kartma?”, ilmus ka ajalehe 20.—26. veebruari ingliskeelses numbris. Kuna paljudel ”Ärgake!” lugejatel on suur huvi Venemaa Jehoova tunnistajate tegevuse vastu, küsisime loa avaldada see artikkel ja nüüd avaldamegi suurema osa sellest. Härra Ivanenko alustas artiklit järgmise kogemusega, mis oli kirjas rasvase trükiga:
””Lahkusulised Venemaalt välja!” oli kirjas plakatil, millega vehkisid Žirinovski Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liikmed, kes piketeerisid Jehoova tunnistajate koosolekuhoonet. ”Mis teile selles organisatsioonis ei meeldi?” küsisin ühelt piketeerijalt. Ta ulatas mulle ajalehe ”Megapolis-ekspress” numbri pealkirjaga ”Religioosse süüfilise puhang Kamtšatkal”. Ajaleht ütles, et Jehoova tunnistajad, kes tahavad oma organisatsiooni rahakaste täita, tegelevad sutenöörlusega ja prostitutsiooniga ning levitavad meremeeste seas suguhaigusi. ”Kas ka teie olete üks nende ohvritest?” küsisin kaastundlikult, ”kas te usute seda infot?” ”Sel pole mingit tähtsust,” vastati mulle. ”Küsimus on selles, et see ameerika sekt hävitab Venemaa vaimsust ja kultuuri, ning meil tuleb sellele lõpp teha.””
Artikkel, mille härra Ivanenko kirjutas, jätkus autorinimega: Sergei Ivanenko, teoloog, filosoofiakandidaat.
”Sellist otsekohesust kohtab küll harva, kuid on siiski tõde, et paljud venelased ei pea Jehoova tunnistajatest suurt lugu. Tarvitseb vaid seda organisatsiooni mainida, kui juba hakatakse kommenteerima selle meeletut fanatismi, Ameerika algupära, lihtliikmete pimedat usku organisatsiooni juhtidesse ja usku peatsesse maailma lõppu. Paljudes inimestes tekitavad Jehoova tunnistajad hirmu ja samal ajal ka uudishimu.
Mida see religioon endast kujutab ja kas me peaksime seda kartma?
Et sellele küsimusele ise vastust saada, külastasin Peterburis Kurortnoje rajoonis Solnetšnoje alevit, kus asub Venemaa Jehoova tunnistajate administratiivkeskus.
***
[See] asub endise pioneerilaagri territooriumil. Aastaks 1992 olid [algsed] ehitised täiesti ära lagunenud ning laste asemel elasid siin hulgused ja rotikarjad. Tõenäoliselt just selle piirkonna halb seisukord võimaldas Jehoova tunnistajatel selle seitsme hektari suuruse maalapi määratlemata ajani endale saada. Nad renoveerisid vanu hooneid ning hakkasid ehitama uusi, mille hulka kuulusid ka neljakorruseline administratiivhoone, 500 istekohaga [kuningriigisaal] ning söögisaal. Jehoova tunnistajad külvavad ka uut muru (spetsiaalselt Soomest tellitud) ja istutavad mitmesuguseid haruldasi puid. Töö peaks valmis saama sel suvel. Administratiivkeskuse peamine ülesanne on organiseerida kuulutustööd ning toimetada kirjandust Jehoova tunnistajate kohalikesse kogudustesse. Kuna Solnetšnojes pole oma trükikodasid, trükitakse venekeelset kirjandust Saksamaal, sealt viiakse see Peterburi, kust see omakorda jagatakse edasi teistesse piirkondadesse. Keskuses töötab ligikaudu 190 inimest. Need on vabatahtlikud töölised, kellele palka ei maksta, kuid keda varustatakse kõige hädavajalikuga: elukoha, toidu ja riietusega.
Keskuse tööd juhib 18 kogudusevanemast koosnev komitee. Vassili Kalin on olnud administratiivkeskuse koordinaator alates 1992. aastast. Ta sündis Ivano-Frankovskis. Aastal 1951, kui ta oli nelja-aastane, küüditati ta koos oma vanematega Siberisse (aastatel 1949 ja 1951 kiusas valitsus taga umbes 5000 perekonda, sellepärast et nad olid Jehoova tunnistajad). Ta ristiti aastal 1965 ning elas Irkutski oblastis. Ta töötas brigadirina puidutöötlemistsehhis.
Solnetšnojes elab peale keskuse vabatahtlike tööliste veel 200 vabatahtlikku ehitustöölist Venemaalt, Soomest, Rootsist ja Norrast; suurem osa neist võttis end selleks töölt vabaks. Seal on ka palju Jehoova tunnistajaid Ukrainast, Moldovast, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest, Soomest, Poolast ja teistest riikidest. (Jehoova tunnistajate seas pole mingisugust rassilist eelarvamust. Vaatamata sellele et keskuses elavad külg külje kõrval grusiinid, abhaasid, aserbaidžaanid ja armeenlased, pole seal nelja aasta jooksul ainustki konflikti tekkinud.)
Suurem osa ehitusmaterjali ja varustust hangiti Skandinaaviamaadest ning palju saadi ka kaasusklikelt tasuta. Mulle näidati buldooserit, mille üks Rootsi Jehoova tunnistaja tõi Solnetšnojesse 1993. aastal. Ta töötas sellega kogu sealoleku ajal ning enne äraminekut andis selle oma usuvendadele. Ehitajad elavad mugavates pansionites ja puhkekodudes. Nende päevakava on umbes selline: hommikusöök ja palve 7.00, tööpäev kestab 8.00—17.00, lõuna tund aega. Laupäeviti on nad tööl lõunani ning pühapäev on vaba.
Nad söövad hästi ning menüüsse kuuluvad alati puuviljad. Mingisuguseid paastumisi ega rangeid toidupiiranguid nende usk ei nõua. Pärast tööd käivad paljud saunas, joovad õlut ja kuulavad muusikat. Kuigi alkoholi tarbimine pole keelatud, ei ole Jehoova tunnistajate seas liigjoomist. Usklikel lubatakse juua mõõdukalt veini, konjakit, viina jms. Siiski, Jehoova tunnistajad ei suitseta.
***
Kolm korda nädalas toimuvad neil Piibli uurimise tunnid, kus käivad peamiselt noored. Kuid pole sugugi haruldane leida ka neid, kes on olnud Jehoova tunnistajad 30—40 aastat. Peaaegu kõik vanemad olijad on olnud vangis, sunnitöölaagrites ja asumisel. Pärast repressiooniaja lõppu on Jehoova tunnistajate ridadesse astunud paljud arstid, juristid, insenerid, õpetajad, ärimehed ja tudengid.
Kogudustes püütakse liikmete vahel säilitada võrdsust. Näiteks isegi administratiivkeskuse koordinaator peseb õhtuti nõusid, kui tema kord kätte jõuab. Jehoova tunnistajad kõnetavad üksteist mitteametlikult ja kui nad kutsuvad kedagi nimepidi, lisavad nad sinna juurde ka ”vend” või ”õde”.
Kui mõni Jehoova tunnistaja astub Piibli õpetustest üle ega kahetse, saab talle osaks kõige rängem karistus — ta heidetakse kogudusest välja. See inimene võib siiski käia koosolekutel, kuid usukaaslased ei tervita teda enam. Kergem karistus on noomitus.
***
Jälgisin Jehoova tunnistajaid tükk aega, püüdes leida põhjust, mis tõi nii paljusid erisuguseid inimesi sellesse religioossesse organisatsiooni. Erisuguse isiksuse, haridustaseme ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiatega [Jehoova tunnistajad ei osale jumalakummardamises] teiste religioonidega, kes teevad kompromissi selle patuse maailmaga. Nad tunnevad end ebameeldivalt seal, kus [inimestel] kästakse pimesi võimudesse uskuda, kus on tegemist müstikaga ning kus inimesed on jaotatud ülemkihiks ja sõnakuulelikuks massiks.
Jehoova tunnistajaid iseloomustab nende kindel veendumus, et tuleb Piibli õpetustega kooskõlas elada. Nad püüavad iga oma liigutust põhjendada mingisuguse Piibli põhimõttega või mõne lõiguga Vanast või Uuest Testamendist. Jehoova tunnistajad usuvad, et Piibel ja ainult Piibel sisaldab vastuseid kõikidele küsimustele. Jehoova tunnistajatele on Piibel konstitutsioon, tsiviilkoodeks ja suurim tõe väljendus.
Seetõttu on Jehoova tunnistajad kogu maailmas tuntud laitmatult seaduskuulekate inimestena ja eriti hoolikate maksumaksjatena. Maksuamet kontrollib neid regulaarselt ning on hämmastunud, et pole kordagi seaduserikkumist täheldanud. Muidugi võiksid Jehoova tunnistajad, nii nagu teisedki inimesed, leida põhjusi, miks makse mitte maksta, kuid Piibel ütleb, et tuleb ausalt makse maksta, ning Jehoova tunnistajatele on see väga tähtis.
Siiski on Piibli õpetuste kompromissitu järgimine Jehoova tunnistajaid sageli valitsusega tõsistesse konfliktidesse viinud. Peamiseks tüliõunaks on nende täiesti apoliitiline hoiak, mis ilmneb sõjaväeteenistusest keeldumises.
Jehoova tunnistajad tõlgendavad sõnasõnaliselt Jeesuse sõnu selle kohta, et tema jüngrid ega kuningriik pole sellest maailmast, ning sel põhjusel nad ka keelduvad osalemast poliitikas ja sõdades, ükskõik kus ja mis põhjusel neid ka ei peeta. Kuna Jehoova tunnistajad keeldusid hüüdmast ”Heil Hitler” ja teenimast Hitleri armees, saadeti mitmed tuhanded usklikud natslikesse koonduslaagritesse, kus tuhanded said surma. Venelased peavad igat saksa Jehoova tunnistajat, kes oma elu hinnaga keeldus osalemast Nõukogude Liidu vastases agressioonis, kõrge moraaliga inimeseks. Kuid samal ajal pole paljudel venelastel kahju nendest [vene] Jehoova tunnistajatest, kes tapeti selle eest, et nad keeldusid kandmast relva ja osalemast Teises maailmasõjas, ning nendest, kes mõisteti süüdi selle eest, et nad keeldusid teenimast sõjaväes rahu ajal. Kuid mõlemal juhul tegutsesid Jehoova tunnistajad oma usuliste veendumuste järgi, mitte poliitilistel kaalutlustel.
Mõni aeg tagasi tekkis samasugune probleem ka Jaapanis, kus mõned Jehoova tunnistajatest õpilased keeldusid õppimast võitluskunsti ning riskeerisid ülikoolist väljaviskamisega. Aastal 1996 langetas Jaapani ülemkohus otsuse, mis toetas nende õpilaste õigusi ja andis neile loa alternatiivtundideks.
***
Mis on siis Jehoova tunnistajates sellist, mis nüüdisaja inimesi hämmastab? Eelkõige on selleks nende pidev kuulutamine, et maailma lõpp on lähedal (nad teevad misjonitööd tänavatel ja ukselt uksele). Viimasel ajal on kogudusevanemad kuulutajatele soovitanud, et nad ei paneks nii palju rõhku ”maailma lõpule” ja patuseid tabavale kurvale saatusele, vaid hoopis selgitaksid kuulajatele, et Jehoova pakub neile ”igavest elu paradiislikul maal”.
Teiseks tüli põhjuseks on Jehoova tunnistajate negatiivne suhtumine uskudevahelisse liikumisse ja nende keeldumine osalemast oikumeenilises liikumises. Nad usuvad, et kristlik maailm on reetnud Jumala ja Piibli ning et kõik teised religioonid on hukatuslikus eksituses. Jehoova tunnistajad võrdlevad neid religioone ”Baabüloni hooraga” ning väidavad, et selle saatus saab osaks ka nendele religioonidele. Üks hiljutine ”Ärgake!” number teatab, et mitmesuguste religioonide lõpp on lähedal ja ainuke usk, mis alles jääb, on see, mida kuulutavad Jehoova tunnistajad.
Muuseas, Jehoova tunnistajad tunnustavad, et igal inimesel on õigus südametunnistuse vabadusele.
***
Paljudes maades on juba tekitanud muret see, kas Jehoova tunnistajate õpetused on ühiskonnale ohuks või mitte. Ameerika Ühendriikide Connecticuti osariigi (1979) ja Austraalia Uus-Lõuna-Walesi ülemkohus (1972), Kanada Briti Kolumbia provintsikohus (1986) ja teised kohtud on teatanud tõendite puudumisest selle kohta, et Jehoova tunnistajad ohustaksid ühiskonda, inimeste tervist või emotsionaalset seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (1993) kaitses Jehoova tunnistajate õigust usuvabadusele, mida oli piiratud Kreekas ja Austrias. Praegu kiusatakse Jehoova tunnistajaid taga 25 riigis [—]
Jehoova tunnistajaid võib tuua nende kaaskodanikele eeskujuks pühendumises Piibli tõele ning valmisolekus oma uskumusi omakasupüüdmatult kaitsta. Kuid tekib küsimus: kas meie ühiskond on valmis tagama põhiseaduses ettenähtud südametunnistuse vabadust organisatsioonidele, kes kõigis elu valdkondades nii radikaalselt ja kompromissitult Piiblit järgivad?”
Härra Ivanenko tõstatas selles viimases lauses tähtsa küsimuse. Apostel Paulus, kelle Kristus esimesel sajandil otseselt enda esindajaks valis, kannatas ebaõiglaselt ”ahelaid”. Sellepärast kirjutas Paulus usukaaslastele oma pingutustest ’head sõnumit kaitsta ja seaduslikult kinnitada’ (UM) (Filiplastele 1:7; Apostlite teod 9:3—16).
Nii nagu Jehoova tunnistajad lubasid härra Ivanenkol enda tegevust lähemalt jälgida, lubavad nad meeleldi seda teistelgi teha. Oleme kindlad, et kui inimesed seda teevad, leiavad nad, et need halvad kuuldused tunnistajate kohta ei pea tegelikult paika, nii nagu ka kuuldused algkristlaste kohta paika ei pidanud. On tähelepanuväärne, kuidas tunnistajad kuuletuvad ”uuele käsusõnale”, mille Jeesus oma jüngritele andis: ”Et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud” (Johannese 13:34, 35).
[Kast lk 23]
”MN”-i toimik
(Järgnev info ajalehe ”Moskovskije novosti” toimikust ilmus trükis koos Sergei Ivanenko artikliga.)
”Vene Jehoova tunnistajad kuuluvad ülemaailmsesse kristlikku organisatsiooni, mis tegutseb 233 maal ning kus on 5,4 miljonit liiget. Jehoova tunnistajad järgivad New Yorgis Brooklynis asuva juhtiva kogu vaimset juhtimist. Jehoova tunnistajate nüüdisaegne organisatsioon arenes välja 1870. aastal Charles Taze Russelli moodustatud piibliuurimise klassist Pennsylvanias Pittsburghis. Venemaal hakkas organisatsioon tegutsema 1887. aastal. Üks esimesi Jehoova tunnistajaid oli Semjon Kozlitski, kes küüditati Moskvast Siberisse 1891. aastal. Vaatamata sellele et organisatsiooni liikmeid taga kiusati, oli 1956. aastal Nõukogude Liidus 17000 Jehoova tunnistajat. Alles 1991. aasta märtsis, pärast seda, kui anti välja usuvabaduse seadus, registreeriti Jehoova tunnistajad Venemaal ametlikult. Praegu on Venemaal üle 500 koguduse ning ligikaudu 70000 aktiivset liiget. Organisatsioon levitab ajakirju ”Vahitorn” (ilmub 125 keeles, trükiarv 20 miljonit) ja ”Ärgake!” (81 keeles, trükiarv 18 miljonit).”
[Pilt lk 23]
Osa Venemaa harubüroo kompleksist
[Pilt lk 24]
Kuningriigisaal, kus Venemaa harubüroo liikmed piibliuurimisteks kogunevad
[Pildid lk 25]
Tunnistajatest perekonnad uurivad koos ning veedavad koos rõõmsalt aega
[Pildid lk 26]
Nad jagavad piiblilisi teadmisi teistele