Noored küsivad:

Mida teha, et mind ei süüdistataks kogu aeg?

”Mind süüdistati alailma milleski. Kui uks oli lukustamata, pliit sisse jäänud, mõni asi vales kohas või tegemata, ikka oli see Ramoni süü!” (Ramon)

KUI oled teismeline, võib sulle vahel tunduda, et sind süüdistatakse peaaegu kõiges, mis viltu läheb. Selle rubriigi eelmises artiklis räägiti sellest, et vanemad võivad vahel olla liiga kiired oma lapsi süüdistama.a Põhjusi selleks võib olla mõnesuguseid — alates normaalsest vanemlikust hoolitsusest kuni sügava emotsionaalse ängistuseni. Ükskõik milline see põhjus ka poleks, on alusetuid süüdistusi ikkagi valus ja alandav kuulda.

Kuna sa oled ebatäiuslik, on selge, et aeg-ajalt sa eksid (Roomlastele 3:23). Lisaks sellele oled sa noor ning sellepärast on sul veel suhteliselt vähe elukogemusi (Õpetussõnad 1:4). Tõenäoliselt petab sind vahel ka sinu otsustusvõime. Kui sa eksid, on täiesti õige ja endastmõistetav, et pead oma tegudest aru andma (Koguja 11:9).

Kuidas sa peaksid siis reageerima, kui sind süüdistatakse milleski, mida sa tõepoolest tegid? Mõned noored püüavad käituda nii, nagu oleksid nad ränga ebaõigluse ohvrid. Nad käratsevad, väites, et vanemad süüdistavad kõiges alati neid. Mis on selle tagajärg? Meeleheitel vanemad võtavad tarvitusele veel karmimaid meetmeid, et lapsed sõna kuulaksid. Piibel annab järgmise nõuande: ”Meeletud põlgavad tarkust ja õpetust! Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust” (Õpetussõnad 1:7, 8). Kui sa tunnistad oma eksimusi ja teed vajalikke muudatusi, võid sa oma vigadest õppida (Heebrealastele 12:11).

”Usalduslik vestlus” vanematega

Muidugi on hoopis teine asi see, kui sind süüdistatakse selles, mida sa pole teinud, või kui süüdistamine on pidev. Mõistagi teeb see sind vihaseks ja pahaseks. Sa võid isegi tunda kiusatust halvasti käituma hakata, arvates, et nii või teisiti oled süüdlane sina (Koguja 7:7). Siiski, kiuslikkus toob kahju kõikidele. (Võrdle Iiob 36:18.) Õpetussõnad 15:22 näitab, kuidas asju paremini lahendada, öeldes: ”Nõupidamiseta [”usaldusliku vestluseta”, UM] nurjuvad kavatsused.” Üks viis muuta seda, kuidas vanemad sind kohtlevad, on anda neile teada, mida sa tunned.

Kõigepealt otsi ”õiget aega”, nagu ütleb Piibel (Õpetussõnad 15:23). Kirjanik Clayton Barbeau soovitab: ”Vali selline aeg ja koht, mil te kõik olete rahulikud ning tunnete end üsna hästi.” Edasi annab Piibel hoiatuse: ”Haavav sõna õhutab viha” (Õpetussõnad 15:1). Niisiis püüa nende poole pöördudes olla lahke ja lugupidav, mitte sõjakas. Ära mine endast välja (Õpetussõnad 29:11). Selle asemel et oma vanemaid rünnata (”Kogu aeg olen mina kõiges süüdi!”), püüa neile selgitada, kuidas nende pidev süüdistamine sulle mõjub. (”Ma tunnen ennast tõesti halvasti, kui mind süüdistatakse milleski, mida ma pole teinud.”) (Võrdle 1. Moosese 30:1, 2.)

Sama kehtib ka siis, kui su vanemad on vihased mõne arusaamatuse pärast. Noore Jeesuse vanemad olid samuti ärritunud tol korral, kui nad ei teadnud, kus Jeesus on. Kuid Jeesus ei virisenud ega vingunud. Ta selgitas juhtunut rahulikult (Luuka 2:49). Miks mitte püüda käituda oma vanematega raskustes olles nii, nagu see on kohane täiskasvanule? Püüa mõista, et nad on ärritunud, kuna hoolivad sinust! Kuula neid lugupidavalt (Õpetussõnad 4:1). Enne kui hakkad selgitama asja oma vaatevinklist, oota, kuni nad on maha rahunenud.

’Katsu läbi oma töö’

Miks üldse mõned vanemad kalduvad oma laste kohta valesid järeldusi tegema? Kui aus olla, siis vahel annavad noored ise selleks põhjust, et vanemad neid kahtlustama hakkavad. Õpetussõnad 20:11 ütleb: ”Juba poisikese tegudest tuntakse, kas ta loomus on puhas ja õige!” Milline on sinu maine vanemate silmis? Kas sinu ”tegudest” on näha, et oled ”õige” ja tõsine või hoopis hooletu ja vastutustundetu? Kui sinu kohta peavad paika viimased omadused, ära ole üllatunud, kui nad sinu puhul sageli valesid järeldusi teevad. ”Pidin enda vastu aus olema,” tunnistas oma vanemate kriitika kohta Ramon, noormees, keda varem mainiti. ”Vahel oli nende kahtlustustel ka tõetera sees.”

Kui nii on lood ka sinuga, on ehk ainus, mida sa teha võid, püüda möödunut unustusse matta. Kui sa oled edaspidi usaldusväärne ja vastutustundlik, võid vähehaaval panna oma vanemad uskuma, et oled teinud muudatusi ning et sind võib usaldada.

Ramoni kogemus on selles suhtes hea näide. Tema sõbrad ja perekonnaliikmed kutsusid teda heasoovlikult hajameelseks professoriks, sest kogu aeg ta unustas midagi. Kas sinu vanemad kutsuvad sind mingisuguse ebameeldiva hüüdnimega, mis näitab sinu ebaküpsust või vastutustundetust? Nagu märgib kirjanik Kathleen McCoy, võib vanematele tunduda, et sellised hüüdnimed aitavad ”teismelistel aru saada, mida nad on valesti teinud, ning ennast muuta”. Kuid tihti põhjustavad sellised hüüdnimed hoopis sügavat meelepaha. Sellegipoolest hakkas Ramon mõistma, et tema hüüdnime tähendus peab paika. ”Ma suutsin keskenduda korraga vaid ühele asjale, sellepärast kaotasin näiteks võtmeid või unustasin tegemata koolitööd ja koristustööd,” tunnistab ta.

Niisiis hakkas Ramon muudatusi tegema. ”Hakkasin mõistma oma kohustusi ja seda, millised on esmatähtsad asjad,” meenutab ta. ”Tegin endale ajakava ning hakkasin isiklikku piibliuurimist tõsisemalt võtma. Õppisin seda, et Jehoova omistab tähtsust nii väikestele kui ka suurtele asjadele.” (Luuka 16:10.) Piibli põhimõtteid rakendades kadus lõpuks Ramoni kui unustaja maine. Miks mitte püüda teha sedasama? Ja kui sinu hüüdnimi sind tõepoolest häirib, räägi sellest oma vanematele. Võib-olla hakkavad nad asju sinu seisukohast nägema.

Kui tundub, et tegemist on erapoolikusega

Vahel näib, et süüdistamise taga on erapoolikus. Ramon meenutab: ”Minu vanemad vennad ja õed tulid tihti hilja koju, kuid pääsesid karistuseta. Aga kui mina hilja koju tulin, sain peapesu.” Alberti-nimeline mees Guyanast mäletab, et temal olid kasvueas samasugused tunded. Talle tundus, et ema karistas teda karmimalt kui tema venda.

Kuid tihti ei ole asjad nii, nagu nad paistavad. Sageli, kui vanemad annavad vanematele lastele rohkem vabadust, ei tee nad seda sellepärast, et eelistaksid neid, vaid lihtsalt seetõttu, et vanemad lapsed on vastutustundelisemad. Tegemist võib olla ka mingisuguste muude asjaoludega. Albert ütleb, et tema vend ei saanud kehaliselt karistada, kuna ta oli ”väike ja haiglane”. Kas vanemad on erapoolikud, kui nad tunnustavad oma lapse erivajadusi või piiranguid?

Muidugi on vanematel vahel oma lemmikud. (Võrdle 1. Moosese 37:3.) Albert ütleb oma haiglase venna kohta: ”Ema armastas teda eriliselt.” Kuid õnneks pole kristlikul armastusel piire (2. Korintlastele 6:11—13). Isegi siis, kui sinu vanematel on ”eriline armastus” ühe sinu õe või venna vastu, ei tähenda see seda, et nad sind üldse ei armastaks. Küsimus on tegelikult selles, kas nad kohtlevad sind ebaõiglaselt, süüdistades sind, kuna neil on pime armastus sinu õe või venna vastu? Kui asi on selles, siis anna neile kindlasti teada, mida sa tunned. Räägi neile rahulikult ja mõistlikult konkreetsetest juhtumitest, millal nad sinu arvates on erapoolikud olnud. Ehk kuulavad nad sind.

Probleemsed perekonnad

Kahjuks pole kõiki olukordi lihtne muuta. Mõningatel vanematel on häbistamine ja süüdistamine sissejuurdunud komme. Seda eriti nendel vanematel, kellel on emotsionaalsed probleemid või kes võitlevad mingi sõltuvuse vastu. Sel juhul pole ehk suurt kasu püüetest asju selgeks rääkida. Kui sinu olukord näib olevat just selline, püüa aru saada, et nende probleemide lahendamine pole sinu võimuses ja abi võib tõenäoliselt saada ainult väljastpoolt. Parim, mida sa ehk teha võid, on see, kui ilmutad nende vastu kohast austust ja pead neist lugu ning püüad vältida asjatuid konflikte (Efeslastele 6:1, 2). Õpetussõnad 22:3 ütleb: ”Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu.”b

Samal ajal püüa leida toetust väljastpoolt. Räägi mõne küpse täiskasvanuga, võib-olla kristliku kogudusevanemaga. Sellise inimese armastav tähelepanu võib teha palju, aitamaks sul saada üle tundest, et kõik on alati sinu süü. Samal ajal ’tule Jumala ligi’ (Jakoobuse 4:8). Kuigi teised võivad sind ebaõiglaselt süüdistada, ”[Jumal] ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha! Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” (Laul 103:9, 14). Kui tead, et oled Jumala silmis väärtuslik, võib see aidata sul ebaõiglast süüdistamist välja kannatada.

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Kui tunnistame oma eksimusi, aitab see meil oma vigadest õppida