„Pimeduseajastu valguskiir”

„Ärgake!” Saksamaa-korrespondendilt

NÕNDA kirjeldas üks ajaloolane natside valitsusaja Jehoova tunnistajaid. Selleks andis tõuke dokumentaalvideo „Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu” („Jehovah’s Witnesses Stand Firm Against Nazi Assault”) maailma esilinastus Saksamaal Ravensbrücki memoriaalansamblis. See video jutustab liigutava loo julgusest ja usust, nagu seda räägivad 24 natside valitsusaja üleelanut ning 10 ajaloolast ja religiooniõpetlast.

Omal ajal oli Ravensbrücki koonduslaagris sadu Jehoova tunnistajaid. Esilinastusel olid mõned ellujäänud tunnistajad, kelle natsid üle 50 aasta tagasi olid vangistanud. Koos ajaloolaste ja valitsusametnikega meenutasid nad noid süngeid päevi, mil natslik režiim oma terrorivalitsusega Euroopas laastamistööd tegi. Umbes 350 inimest kuulas liigutavaid jutustusi kristlikust laitmatusest, mille säilitasid sajad Jehoova tunnistajad, kes olid valmis pigem surema kui oma usust lahti ütlema.

Teabekanalite huvi

Esilinastuse hommikul 1996. aasta 6. novembril peeti ühes Berliini hotellis pressikonverents. Ajakirjanikele näidati katkendeid videost ning seejärel kuulati teadlaste kommentaare selle kohta, kuivõrd suur roll on sellel uuel dokumentaaljutustusel, kuna see valgustab üht ajaloo vähetuntud, kuid olulist tahku. Neuengamme memoriaalansambli direktor dr. Detlef Garbe selgitas: „Keegi meist — ei Jehoova tunnistajad ise ega ka need, kes pole tunnistajad — ei tohiks unustada nende vangide ajalugu, kes kandsid violetset kolmnurka [sümbol, mida kandsid Jehoova tunnistajatest kinnipeetavad]. Nemad olid pimeduseajastu valguskiireks.”

Kohal olid mitmed ellujäänud tunnistajad, keda võis näha filmis „Seisavad kindlalt” ning kes rääkisid oma kogemusi. Kas olid nad kannatustest kibestunud? Nende rahulikest ja säravatest nägudest võis välja lugeda, et mitte.

Kui küsimused said vastatud, kutsuti reporterid dokumentaalfilmi „Seisavad kindlalt” esilinastusele, mis toimus umbes 60 kilomeetri kaugusel Ravensbrücki memoriaalansamblis. Peaaegu kõik võtsid kutse vastu.

Esilinastus

Kõle sügispäev oma hallisegusest taevast tibava uduvihmaga taandus selle erutust täis õhkkonna ees, mida võis tajuda Ravensbrücki memoriaalansambli kõrval asuvas äsja remonditud saalis. Professor Jürgen Dittberner, kes oli sel ajal Ravensbrücki, Sachsenhauseni ja Brandenburgi memoriaalansamblite fondi direktor, ütles: „Me peame tunnistama Jehoova tunnistajate moraalset tugevust, mida nad ilmutasid natsionaalsotsialismi ajal .. Me hoiame au sees nende inimeste mälestust, kes ei salanud oma usku ja kes pidid selle tõttu kannatama või isegi surema.”

Loeti ette Saksamaa Brandenburgi haridus-, noorsoo- ja spordiministri Angelika Peteri saadetud sõnum. Selles oli kirjas: „Sellel on suur tähtsus, et me meenutame täna Jehoova tunnistajate eeskujuandvat vankumatust.” Ravensbrücki memoriaalansambli direktor dr. Sigrid Jacobeit ütles: „Ma ootan seda esilinastust ärevuse ja rõõmuga. Ma arvan, et see on meile kõigile eriline päev.”

Seejärel kustutati tuled ja film algas. Sellele Saksamaa ajaloo piinarikka peatüki tragöödiale ja triumfile ei elanud 78 minuti jooksul kaasa mitte ainult nende sündmuste üleelanud, kes olid tulnud kaheksast riigist, vaid ka kõik teised vaatajad. Paljud ei suutnud pisaraid tagasi hoida, nähes, kuidas täiesti tavalised inimesed räägivad erakordsetest armastuse- ja usutegudest säärastes õudustäratavates tingimustes.

Kui mürisev aplaus oli vaibunud, luges ajaloolane Joachim Görlitz ette ühe Brandenburgis hukatud tunnistaja viimased sõnad. Görlitz oli leidnud need märkmed alles kahe nädala eest, kui oli teinud uurimistööd Brandenburgi memoriaalansamblis ja arhiivis, mille direktor ta ise on. Tema hääl murdus tundeliigutusest, kui ta luges ette selle ustava kristliku mehe sõnad, millega too julgustas oma kaasusklikke jääma ustavaks nende Issandale. Seejärel Görlitz lõpetas: „Daamid ja härrad! Ma usun, et see film Jehoova tunnistajatest aitab oluliselt kaasa meie haridustööle.”

Ajaloolane Wulf Brebeck teatas, et „selle filmiga on lisandunud üks hinnaline uus aare — ellujääjate hääl, mida siiani ehk liiga harva kuulda on olnud, ja .. hukkunute hääl”. Dr Garbe lisas: „Need on olulised kogemused inimestelt, kelle usk Jumalasse ja usaldus Piibli tõotuste vastu andis neile jõu sellel õuduste ajal vastu pidada.”

Programmi kohaseks lõpetuseks võtsid veel kord sõna mitmed ellujäänud tunnistajad. Oli ilmne, et neil vaprail kristlasil on siiani samasugune tugev usk, mis aitas neil nende paljudes kannatustes vastu pidada.

Esilinastusejärgselt on ilmunud Saksamaa ajalehtedes üle 340 artikli Jehoova tunnistajatest ja dokumentaalfilmist „Seisavad kindlalt”. Ka mitmed raadiojaamad, sealhulgas riigiraadio, tegid sellest sündmusest toredaid reportaaže.

Dokumentaalfilm „Seisavad kindlalt” antakse välja vähemalt 24 keeles. Koostatakse ka redigeeritud videoversioon koolide jaoks. Pärast video väljaandmist on üha rohkem haridustöötajaid hakanud kasutama filmi „Seisavad kindlalt” oma õppekavas, et aidata noortel õpilastel mõtiskleda selliste tähtsate mõjurite üle nagu eelarvamus, eakaaslaste mõju ja südametunnistuse hääl.

Kuivõrd ajakohane on küll, et selles vihkamisest ja reeturlikkusest niivõrd lõhestatud maailmas on nüüd üldsusel võimalik vaadata seda jutustust ustavusest ja laitmatusest! Selliste ustavate kristlaste kannatused pole mitte mingil juhul olnud asjatud (Heebrealastele 6:10).

[Pildid lk 15]

Berliini pressikonverents. Vasakult: dr. Detlef Garbe, natslikes tapatalgutes ellujääjad Simone Liebster ja Franz Wohlfahrt ning ajaloolane Wulff Brebeck