Leidsin turvalisuse, ehkki olen kurt ja pime
JUTUSTANUD JANICE ADAMS
Kui ma sündisin, olin peaaegu kurt, ent õppisin toime tulema kuuljate maailmas. Kolledži ajal sain aga teada, et jään ka pimedaks, mis oli mulle täielik šokk. Heasoovlik koolinõustaja andis mulle artikli pimedate ja kurtide elust. Märkasin kohe lauset, mis ütles, et pimekurdid on maailma kõige üksildasemad inimesed. Puhkesin nutma.
OLEN sündinud USAs Iowa osariigis Des Moines’is 1954. aasta 11. juulil Dale ja Phyllis Den Hartogi ainsa lapsena. Minu vanematel polnud aimugi, et nad mõlemad kannavad geeniriket, mida nimetatakse Usheri sündroomiks, millele on iseloomulik kaasasündinud kuulmisnõrkus ja nägemise nõrgenemine.
Võib-olla sellepärast, et kuulsin mingil määral madala sagedusega helisid ja reageerisin vahel häältele, ei saanud mu vanemad alguses aru, et mul midagi viga on. Kui ma aga rääkima ei hakanud, mõistsid nad, et midagi on tõsiselt korrast ära. Lõpuks, kui olin umbes kolmene, tegi arst kindlaks, et olen kurt.
See oli mu vanematele kohutav löök. Ometi tahtsid nad, et saaksin parima võimaliku hariduse. Nad panid mu väga heasse eelkooli, mis oli mõeldud osalise kuulmispuudega lastele. Kuna ma aga peaaegu üldse ei kuulnud, ei saanud ma koolis hakkama. Väljendasin oma frustratsiooni vahel sellega, et tagusin pead vastu seina.
Erikoolis
Vanemad otsustasid panna mu Missouri osariiki St. Louisi kurtide kooli. Kuigi see kool oli väga kallis ja vanemad tundsid südamevalu, kuna pidid mu viieaastasena kodunt ära saatma, arvasid nad, et nii on mul kõige suurem võimalus saavutada edu ja õnne. Tol ajal ei saanud ma oma vanematega tegelikult üldse suhelda.
Vaatasin, kuidas ema mu riideid kohvrisse pakib. Autosõit näis lõputuna. Mäletan, et kui nägin kurtide koolis teisi väikseid tüdrukuid, kes olid ilma emata, arvasin, et mina ei pea sinna jääma, kuna mul on ema ja isa. Kui mu vanematel saabus aeg lahkuda, püüdsid nad mulle selgitada, et tulevad paari kuu pärast tagasi. Nutsin ja hoidsin vanematest kõvasti kinni, kuid kasvataja tõmbas mind neist jõuga lahti, et nad saaksid ära minna.
Tundsin end hüljatuna. Esimesel ööl selles internaatkoolis üritasin lohutada üht tüdrukut, kes nuttis, ning tegin, nagu räägiksin, kuigi ma tollal tegelikult rääkida ei osanud. Sain sellepärast kasvataja käest tõreleda ning ta pani meie vahele seina, et me omavahel suhelda ei saaks. Sinna see sein jäigi. Kui ängistav oli küll isoleeritus!
Aja jooksul avastasin, et kõik lapsed on pandud sellesse kooli sellepärast, et nad ei kuule. Võib-olla mu vanemad ikkagi armastavad mind, mõtlesin, kuid pidasin seda enda süüks, et ma eelkoolis hakkama ei saanud. Otsustasin seekord mitte alla anda ning ühel päeval oma ema ja isa juurde tagasi minna.
Kurtide koolis oli hea õppetase. Kuigi meil ei lubatud kasutada viipekeelt, õpetati meid individuaalselt huultelt lugema ja rääkima. Samuti õpetati seda, mida õpitakse tavalises koolis. Kuigi mulle tundub, et ainult suuline õpetusmetoodika ei osutu paljude kurtide laste puhul tõhusaks, oli see tõhus minu puhul. Tänu kuulmisaparaadile õppisin mõistma suu liigutusi ning tegin järgi teiste häälitsusi. Vaatamata sellele et minu kõne polnud täiesti arusaadav, hakkas enamik kuulvaid inimesi minu kõnet mõistma. Vanemad ja kool olid minuga väga rahul. Sellegipoolest igatsesin väga koju tagasi.
Igal suvevaheajal palusin vanemaid, et nad lubaksid mul koju jääda ja minna kooli Iowa osariigis, kuid sealsetes koolides polnud veelgi kurtidele mõeldud programmi. Kui ma kooli tagasi läksin, hakkasin emalt iga päev kirju saama. Koos kirjaga saatis ta mulle ka nätsu. Kui kalliks ma küll neid nätse pidasin, sest need olid mulle tõendiks armastusest. Selle asemel et ma neid nätse närinud oleksin, hoidsin need alles, ning eriti suurt rõõmu tundsin ma neist siis, kui olin masenduses.
Jälle kodus, kuid probleemid ei kao
Siis, kui sain kümneseks, tõid vanemad mu koju. Olin nii õnnelik ja tundsin end oma perega nii turvaliselt. Läksin Des Moines’is kuulmispuuetega laste erikooli. Lõpuks pandi mind tavalisse klassi, kuna olin üsna hea huultelt lugeja ja olin õppinud arusaadavalt kõnelema. Ometi ootasid mind ees paljud raskused.
Eelmises koolis tundsin, et kurdid koolikaaslased aktsepteerivad mind. Ent nüüd, kui pidin korraga mitme inimesega suhtlema, ei suutnud ma enam nii kiiresti huultelt lugeda. Seepärast tundsin end kõrvalejäetuna. Kuid ma tahtsin nii väga teiste tunnustust.
Hakkasin seetõttu otsima teismeliste poiste heakskiitu ning seadsin end kompromiteerivatesse situatsioonidesse. Ma ei osanud ei öelda. Kui olin 14-aastane, mind vägistati, kuid ma ei rääkinud sellest kellelegi. Kuigi mu vanemad olid hoolitsevad ja armastavad, tundsin end üksiku ja abituna.
Tänu kuulmisaparaadile sain mõnevõrra muusikat kuulata, kuid muusika, mida kuulasin, oli üsna laostava mõjuga. Kuulasin valju acid rock muusikat. Hakkasin kasutama marihuaanat ning tõmbusin üha rohkem ja rohkem endasse. Kui meenutan neid tormiseid aegu, tunnen veelgi suurt kahetsust selle üle, mida ma tegin ning kui palju valu ma oma vanematele ja iseendale põhjustasin.
Püüan muuta oma elu
Sel perioodil oli mul kogu aeg soov õppida ja luua. Ma lugesin, maalisin, õmblesin ja tikkisin pidevalt. Tahtsin saavutada oma elus rohkem kui mu sõbrad, kelle elu keerles üksnes narkootikumide ümber. Seepärast astusin kodulähedasse tavalisesse kolledžisse, et tegeleda kunstiga. Umbes samal ajal otsustasin õppida ka viipekeelt, kuna mind frustreeris sotsiaalne eraldatus.
Hiljem läksin üle kurtidele mõeldud New Yorgi osariigi Rochesteri Riiklikusse Tehnikainstituuti, et spetsialiseeruda keraamikale. Kuigi mu nägemine muutus üha halvemaks – mida ma millegipärast keeldusin tunnistamast –, tundsin, et elu kulgeb õiges suunas. Ja just sel ajal seadis koolinõustaja mind fakti ette, et kaotan varsti nägemise.
See instituut polnud aga nii hästi varustatud, et oleksin oma puuetega seal toime tulnud, nii et mul tuli lahkuda. Mis must edasi saab? Kuigi mind kurvastas teadmine, et jään peagi pimedaks, otsustasin leida viisi, kuidas iseseisvalt hakkama saada ja mitte muutuda maailma kõige üksildasemaks inimeseks, nagu ütles artikkel, mille koolinõustaja oli mulle andnud. Pöördusin tagasi Iowasse, et õppida pimedate kirja ja seda, kuidas kasutada liikumisel jalutuskeppi.
Kolin Washingtoni
Washingtonis asuvas Gallaudet’ ülikoolis, maailma ainukeses kurtidele mõeldud humanitaarteaduste kolledžis, olid pimekurtidele tehtud erikorraldused. Astusin sellesse ülikooli ning lõpetasin selle 1979. aastal kiitusega. Tundsin jälle rõõmu sellest, et suudan õppimises edukas olla.
Kuid sellest hoolimata tundsin end oma kaaslastest sotsiaalselt eraldatuna. Õnneks olin saanud viipekeele selgeks enne seda, kui kaotasin nägemise, ja hakkasin end kurtide hulgas tundma oma inimesena. Viipekeel, mida mina kasutan, on sama, mida kasutavad teised kurdid. Kuna ma pean aga käe kaudu teistega kontaktis olema, vältisid mõned kurdid mind ebamugavustunde tõttu. Mõtlesin, kas leian üldse kunagi elus oma koha.
Õige usu otsinguil
Siis kui ma üles kasvasin, ei pakkunud religioon mulle mingit lohutust. Kuigi ma õppisin kolledži ajal usuõpetust, ei saanud ma kunagi oma paljudele küsimustele vastuseid. Pärast kolledži lõpetamist jätkasin vastuste otsimist. Kuna sel ajal kurvastasid mind inimsuhted, hakkasin Jumalalt juhatust paluma.
Aastal 1981 läksin tagasi Gallaudet’ ülikooli, et saada magistrikraadi taastusnõustamise alal. Palvetasin ikka veel, et leiaksin õige kiriku. Nii mõnedki inimesed lubasid mind enda kirikusse kaasa võtta, kuid eri põhjustel jätsid nad selle tegemata. Siis tutvusin Billiga, kes kuulis normaalselt ning kes taotles samuti teaduskraadi. Ta sai juhuslikult teada, et tunnen huvi Piibli vastu nagu temagi, ning rääkis mulle, et uurib kõiksugu põnevaid asju Jehoova tunnistajatega.
Minu esialgne arvamus Jehoova tunnistajatest oli see, et nad on mingi juudisekt, mida arvasid ka paljud teised kurdid. Bill aga kinnitas mulle, et nii see pole, ning ütles, et parim viis selle teadasaamiseks on ise nende koosolekule minna. See mõte ei meeldinud mulle sugugi, kuid siis meenus mulle mu palve. Nõustusin vastu tahtmist ja seda tingimusel, et me istume tagareas, nii et võime kohe lahkuda, kui meile mingit survet avaldama hakatakse.
Tundsin end nagu kodus
Olin koosolekule sõites täiesti närvis. Meil mõlemal olid jalas sinised teksad ja seljas flanellpluus. Mul oli hea meel, et jäime pisut hiljaks, kuna tänu sellele ei pidanud me kellegagi suhtlema. Bill tõlkis mulle üksikasjalikult kõike, mida ma ei näinud ega kuulnud. Kuigi ma ei saanud aru kõigest, mis toimub, avaldasid mulle muljet kaks asja: kõnepidaja kasutas sageli Piiblit ning lapsed, kes istusid oma vanemate juures, võtsid koosolekust aktiivselt osa. Keegi ei avaldanud meile seal mingisugust survet, meid võeti hoopis südamlikult vastu, hoolimata meie riietusest ja teistsugusest rassilisest taustast.
Olime Billiga kuningriigisaalis ainukesed valged. Kuigi ma ei teadnud, et mul mustanahaliste vastu mingisuguseid eelarvamusi oleks, tundsin end alguses nende seas ebamugavalt. Ent Piibli tõde oli nii vastupandamatu, et ebamugavustunne ei saanud mulle takistuseks. Hakkasime regulaarselt koosolekutel käima. Veel suurem väljakutse oli minu jaoks see, et koguduses polnud teisi kurte. Kui aga kuulsime, et ühes teises koguduses on mõned kurdid, hakkasime seal käima. Ka seal olime ainukesed valged. Ometi tundsime end nagu kodus.
Võtsime vastu koduse piibliuurimise pakkumise. Lõpuks ometi sain oma küsimustele vastused. Ma ei mõistnud küll alati kohe vastuseid, kuid need põhinesid Piiblil. Uurisin ja mõtisklesin rohkem ning hakkasin lõpuks Piibli tõdedest aru saama. Esimest korda elus tundsin, et olen Jehoova, tõelise Jumala lähedal. Samal ajal saime Billiga lähedasteks sõpradeks. Ma teadsin, et meeldin talle, kuid olin sellegipoolest üllatunud, kui ta mind naiseks palus. Olin õnnelik ning nõustusin tema ettepanekuga. Bill lasi end ristida peagi pärast meie pulmi ning mina mõned kuud pärast seda, 1983. aasta 26. veebruaril.
Turvalisus, mida olin otsinud
Alguses kartsin, et jään koguduses üksi, kuna seal oli vaid kaks kurti ning nemadki polnud harjunud suhtlema inimesega, kes on nii kurt kui ka pime. Kuigi meie kogudus oli armastav ja südamlik, ei suutnud ma ometi teistega alguses otse suhelda. See tegi mind kurvaks. Kaotasin tihti julguse ja tundsin end üksi. Kuid mõne vaimse venna või õe hea tegu puudutas mu südant ning tõstis mu tuju. Ka Bill julgustas mind teenistuses püsiv olema ja palvetama selle eest, et rohkem kurte saalis käima hakkaks.
Otsustasin hankida endale juhtkoera, et saaksin iseseisvam olla. Koer aitas mul eraldatusetundest üle saada. Kui Bill oli tööl, jalutasin kuningriigisaali, et sealt koos teistega kuulutama minna. Aastate jooksul on mul olnud neli juhtkoera ning igaüks neist on olnud nagu perekonnaliige.
Kuigi juhtkoerast oli mulle abi, igatsesin rohkem inimeste järele. Peagi õnnistas Jehoova meie pingutusi arendada kurtide huvi Piibli vastu. Huvilisi tuli nii palju juurde, et Washingtonis moodustati viipekeelne kogudus. Viimaks ometi oli mul võimalik suhelda kõigi koguduseliikmetega!
Bill sai kõlblikuks teenima kogudusevanemana ning ta määrati viipekeelse koguduse juhtivaks ülevaatajaks. Tundsin suurt rõõmu, et sain juhatada piibliuurimisi teiste kurtide ning pimekurtidega, kellest paljud praegu ustavalt Jehoovat teenivad. Õpetasin ka kuulvatele õdedele viipekeelt, et nad võiksid kurtidele tõhusamalt tunnistust anda.
Katsumuste aeg
1992. aastal langesin sügavasse depressiooni, mis oli seotud minu ahistamisega nooruses. Võib öelda, et paar aastat suutsin vaevu vaid igapäevatoimetustega toime tulla. Tundsin, et ma ei suuda normaalselt elada, seda mitte aga kurtuse või pimeduse pärast, vaid oma emotsionaalse segaduse tõttu. Arvasin tihti, et ma ei suuda koosolekule või teenistusse minna, ning palusin Jehoovat, et ta annaks mulle jõudu laitmatuks jääda. Tänu sellele puudusin koosolekutelt väga harva ning olin neil rasketel aastatel siiski regulaarne kuulutaja (Matteuse 6:33).
1994. aastal me kolisime Kanadasse Briti Columbia provintsi Vancouverisse, et aidata seal viipekeelset kogudust moodustada. Kolimine polnud kerge ettevõtmine. Pidin lahkuma tuttavast linnast ja paljudest armsatest sõpradest. Kuigi ma polnud veelgi depressioonist ja rahutusest üle saanud, kaalus rõõm uue koguduse moodustumisest Vancouveris üles kõik ohvrid. Sain uues koguduses häid sõpru, nii et hakkasin end selleski koguduses tundma nagu oma kodus.
Õnnistused armastavalt Isalt
1999. aastal olime Billi ja veel kahe tunnistajaga kuus nädalat Haitil, et aidata kuulutada sealsetele kurtidele. Tehes koostööd kohaliku Jehoova tunnistajate harubürooga, õpetasime koguduseliikmetele viipekeelt ning käisime nendega koos kuulutamas üsna läbikäimata kurtide territooriumil. Mõne nädalaga alustati kurtide piiblihuvilistega üle 30 piibliuurimise. Tulin koju tagasi uue vaimse jõuga ning alustasin 1999. aasta septembris pioneerina täisajalist teenistust. Tänu Jehoova, minu kalli abikaasa ja toetava koguduse abile pole depressioonihood minu rõõmu röövinud.
Aastatega olen kogenud, kui armastav on Jehoova (Jakoobuse 5:11). Ta hoolitseb kogu oma rahva eest, eriti aga puuetega inimeste eest. Tänu tema organisatsioonile olen saanud pimedate kirjas Pühakirja Uue Maailma Tõlke ja palju piibliuurimise abivahendeid. Tunnen rõõmu konventidest ja kokkutulekutest, mida peetakse ka viipekeeles. Kogudus annab armastavat abi, tõlkides mulle koosolekute programmi taktiilsesse viipekeelde ehk käest kätte, nii et saan koosolekutest täiel määral kasu. Hoolimata sellest et olen nii kurt kui ka pime, olen leidnud Jehoova rahva keskel turvalisuse. Peale selle, et mulle antakse, saan ka ise anda ning see toob mulle suurt rõõmu (Apostlite teod 20:35).
Ootan seda aega, mil ma Jehoova uues maailmas hakkan nii kuulma kui ka nägema. Kuid isegi praegu ei tunne ma end sugugi mitte maailma kõige üksildasema inimesena. Mul on ülemaailmne pere, kuhu kuulub miljoneid vaimseid vendi ja õdesid. See kõik on tänu Jehoovale, kes on tõotanud, et ta ei hülga mind ega jäta mind maha. Vaatamata kõigile raskustele võin ma öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda!” (Heebrealastele 13:5, 6).
[Pilt lk 23]
Mulle tõlgitakse käest kätte
[Pilt lk 23]
Koos Billiga praegu