Keel, mida võib näha!

KUIDAS sa oma emakeele ära õppisid? Arvatavasti kuulsid lapsena, kuidas su pereliikmed ja sõbrad seda rääkisid. Enamik inimesi omandab keele kuulmise teel ja väljendab end rääkides. Kui inimesed, kes kuulevad, oma mõtetest ja arusaamadest rääkima hakkavad, sõnastavad nad need eelnevalt spontaanselt oma mõistuses. Ent kui laps on sündinud kurdina, kas ta suudab oma mõtteid väljendada siis muul moel? Kas on olemas keel, mis võimaldaks anda edasi nii abstraktseid kui ka konkreetseid mõtteid ühelt inimeselt teisele ilma, et mingeid helisid üldse vaja oleks?

Näha on, aga kuulda mitte

Üks inimmõistuse imesid on meie võime keelt õppida ja seda mõista. Ent kui inimene ei kuule, tuleb tal keel tavaliselt ära õppida silmade, mitte kõrvade abil. Õnneks on inimhinges väga tugev suhtlemisvajadus ning see aitab iga näilise tõkke ületada. Sellest vajadusest ajendatuna on kurdid kõikjal maailmas mitmeid viipekeeli loonud. Selle tulemusena, et nad on üksteisega kokku puutunud, olgu siis kurtide perre sündides või mõnes erikoolis või mujal kokku saades, on välja arenenud keerukas keel, mis on kohandatud just silmadele — viipekeel.a

Carlile, kes elab Ameerika Ühendriikides, kinkisid selle keele oskuse tema kurdid vanemad.b Ehkki ta on sünnist saati kurt, suutis ta juba väga noorelt esemetele nimetusi anda, viipeid omavahel siduda ning ameerika viipekeeles abstraktseid mõtteid väljendada. Enamik kurte lapsi, kelle vanemad viiplevad, teevad oma esimesed viiped 10—12 kuu vanuselt. Raamat ”Retk kurtide maailma” (”A Journey Into the Deaf-World”) selgitab, et ”keeleteadlased tunnustavad nüüd, et inimese loomupärane võime omandada keel ja anda keeleoskus edasi oma lastele põhineb aju erilisel organisatsioonil. Sel, kas see võime leiab väljundi viipekeele või kõnekeele näol, pole suurt tähtsust”.

Sveta on sündinud Venemaal ühes peres, kus on olnud kurte kolm põlve. Nii tema kui ta kurt vend on ära õppinud vene viipekeele. Kui ta kolmeaastaselt kurtide lasteaeda läks, oli ta loomulik viiplemisoskus väga hästi arenenud. Sveta märgib: ”Teised kurdid lapsed ei osanud viipekeelt ja õppisid seda minu pealt.” Paljudel kurtidel lastel on olnud kuuljad vanemad, kes pole viibelnud. Sageli on need lapsed viipekeele koolis vanemate kurtide õpilaste käest selgeks õppinud ning see on neil suhtlemise kergemaks teinud.

Tänapäeval õpib ka üha suurem hulk kuuljaid vanemaid oma lastega viiplema. Selle tulemusena suudavad nende kurdid lapsed juba enne kooli tulemusrikkalt suhelda. Kanadas juhtus nii Andrew’ga, kelle vanemad on kuuljad. Nad õppisid viipekeele ära ja hakkasid temaga juba väga varakult selles keeles suhtlema, aidates tal seeläbi hilisemateks keeleõpinguteks aluse rajada. Nüüd võivad pereliikmed üksteisega viipekeeles mistahes teemal mõtteid vahetada.

Kurdid on võimelised formuleerima nii abstraktseid kui konkreetseid mõtteid ilma, et nad kõnekeeles mõtlema peaksid. Nii nagu igaüks meist sõnastab oma mõtted oma emakeeles, mõtlevad paljud kurdid viipekeeles.

Palju erisuguseid keeli

Kurtide kogukonnad, mida leidub kogu maailmas, on loonud kas siis omaenda viipekeele või võtnud eeskuju teistest viipekeeltest. Osa praeguse ameerika viipekeele sõnavarast võeti enam kui 180 aastat tagasi üle prantsuse viipekeelest. Need viiped sobitati kokku Ühendriikides juba eelnevalt kasutusel olnud viibetega ning selle tulemuseks on keel, mida tuntakse praegu nime all ameerika viipekeel. Viipekeeled kujunevad välja aastate pikku ning iga järgnev põlvkond arendab neid edasi.

Tavaliselt viipekeele kasutusala piirid kõneldavate keelte piiridega kokku ei lange. Puerto Ricos näiteks on kasutusel ameerika viipekeel, ehkki seal kõneldakse hispaania keelt. Kuigi nii Inglismaal kui Ameerika Ühendriikides kõneldakse inglise keelt, on esimesena mainitud riigis kasutusel briti viipekeel, mis on ameerika viipekeelest väga erinev. Samuti erineb mehhiko viipekeel paljudest teistest Ladina-Ameerika maade viipekeeltest.

Viipekeele õppijatele avaldavad sageli muljet selle keele peened nüansid ja väljendusrikkus. Viipekeeles on võimalik mõtteid vahetada peaaegu igal teemal. Õnneks antakse kurtide jaoks üha rohkem kirjandust välja videokassettidel, kus kasutatakse loomulikku viipekeelt, et jutustada lugusid, lugeda luuletusi, anda edasi ajaloolisi jutustusi ning õpetada Piibli tõde. Paljudes riikides on viipekeelse kirjanduse väljaandmine tõusuteel.

Lugeda seda, mida pole kunagi kuuldud

Lugemise ajal hakkab kuuljatel tavaliselt tööle kuulmismälu, mis neile sõnade kõla meelde tuletab. Suurem osa loetust on neile arusaadav, kuna nad on seda varem kuulnud. Enamikus keeltes ei näita sõnade kirjapilt ära seda reaalset sisu, mida nad endas kannavad. Paljud kuuljad saavad kirjakeele suvalise süsteemi ehk koodi selgeks nii, kui nad võrdlevad kirjapandud sõnu nende hääldusega, et loetut mõista. Proovi aga end kujutleda olukorda, kus sa pole kogu oma elu jooksul kuulnud ühtki heli, ühtki sõna ega mitte ühtki keelt räägitavat! Keelt kuulmata võib kirjakeele suvalise koodi äraõppimine raske olla ja frustratsiooni tekitada. Pole siis ime, et niisuguse keele lugemine kurtidelt suuri pingutusi nõuab, eriti neilt, kes on kaotanud kuulmise varajases lapseeas või kes pole kunagi kuulnudki!

Maailma eri paigus on paljudes kurtidele lastele mõeldud hariduskeskustes avastatud, et lapsega on kasulik hakata viipekeeles suhtlema juba varakult, kui ta alles õpib end väljendama. (Vaata kaste lehekülgedel 20 ja 22.) On leitud, et kui väike kurt laps näeb, kuidas loomulikult viibeldakse, ja omandab sel moel keelest algteadmised, annab see talle paremad eeldused, et elus nii akadeemilises kui ka sotsiaalses vallas edasi jõuda, ka on tal hiljem kergem kirjakeel ära õppida.

Üks ÜRO hariduse, teaduse ja kultuuriorganisatsiooni komisjon, mis tegeleb kurtide haridusega, teatas: ”Viipekeele tagaplaanile jätmist ei saa enam mitte millegagi õigustada, seda tuleb kurtidele mõeldud haridusprogrammides aktiivselt edasi arendada.” Tuleb aga öelda, et mistahes hariduse vanemad oma kurdile lapsele ka ei valiks, on äärmiselt tähtis see, et mõlemad vanemad oma lapse arengule täiel määral kaasa aitaksid. (Vaata artiklit ”Et oma lapsega kontakti saada, õppisin ära uue keele”, mis ilmus ”Ärgake!” 1996. aasta 8. novembri ingliskeelses numbris.)

Kurtide maailma mõistmine

Kui kurtidest lastest saavad kurdid täiskasvanud, tunnistavad nad tihti, et oleksid soovinud oma vanematega palju rohkem suhelda. Kui kurdi Jacki eakas ema oli suremas, üritas Jack temaga kontakti saada. Ema püüdis kõigest väest talle midagi öelda, ent ta polnud suuteline seda kirja panema ega osanud viipekeelt. Siis langes ta koomasse ja hiljem suri. Jackis tekitasid need viimased hetked painavat frustratsiooni. See kogemus ajendas teda kõigile kurtide laste vanematele järgmist nõu andma: ”Kui tahate oma kurdi lapsega vabalt suhelda ning üksteisele oma arvamusi, tundeid ja mõtteid selgelt edasi anda, siis viibelge. [———] Minu puhul on seda liiga hilja rääkida. Kas ka teie puhul?”

Aastaid on paljud kurtide oskusi alahinnanud. Mõned on olnud seisukohal, et kurdid ei tea peaaegu midagi, kuna nad ei kuule midagi. Vanemad on oma kurte lapsi üleliia kaitsnud ning olnud kartlikud lubama neil teistega läbi käia. Mõnedes kultuurides on kurte ekslikult ”tummadeks” peetud, ehkki tavaliselt kurtidel kõnepuuet ei esine. Nad lihtsalt ei kuule. Teised jälle on pidanud viipekeelt primitiivseks või kõnekeelest alamaks. Pole siis ime, et mõned kurdid on end keset taolist teadmatust rõhutuna ja vääriti mõistetuna tundnud.

Joseph kasvas üles 1930-ndatel Ameerika Ühendriikides. Ta pandi ühte kurtide laste erikooli, kus viipekeele kasutamine oli keelatud. Nii tema kui ta klassikaaslased said tihti viiplemise eest karistada, ka siis, kui nad polnud suutnud oma õpetajate kõnest aru saada. Kuidas nad küll igatsesid teisi mõista ja ka end teistele mõistetavaks teha! Riikides, kus kurtide laste võimalused koolis käia on piiratud, jääb mõnede laste vormikohane haridus väga napiks. Näiteks ”Ärgake!” Lääne-Aafrika korrespondent ütles: ”Enamiku Aafrika kurtide elu on raske ja vilets. Kõigi puuetega inimeste seast on tõenäoliselt just kurdid need, kellega kõige vähem arvestatakse ja keda kõige vähem mõistetakse.”

Me kõik vajame, et meid mõistetaks. Kurb küll, kui mõned kurti inimest nähes vaid sellele mõtlevad, millega ta hakkama ei saa. Tajutav puue võib kurdi inimese tegelikud võimed hoopis varju jätta. Vastupidiselt sellele peavad aga paljud kurdid end inimesteks, kes vägagi hästi hakkama saavad. Nad on võimelised üksteisega ladusalt suhtlema, enesest lugupidamist arendama ning akadeemilises, sotsiaalses ja vaimses vallas edusamme tegema. Kahjuks on paljudele kurtidele osaks saanud halb kohtlemine neist mõnedes kuuljate vastu umbusaldust tekitanud. Ent kui kuuljad kurtide kultuuri ja loomuliku viipekeele mõistmisest siiralt huvitatud on ning suhtuvad kurtidesse kui inimestesse, kes saavad elus hakkama, on sellest kasu kõigile.

Kui sa tahaksid viipekeele ära õppida, pea meeles, et keel peegeldab mõtlemist. Et viipekeelt hästi osata, tuleb sul selles keeles mõelda. See ongi põhjuseks, miks inimene, kes lihtsalt viipekeele sõnaraamatu järgi viiped selgeks õpib, veel selles keeles vabalt suhelda ei oska. Miks mitte õppida viipekeelt neilt, kes seda iga päev kasutavad — kurtidelt endilt? Kui õpid selle keele selgeks nende pealt, kes on seda kasutanud lapsest saati, aitab see sul õppida mõtlema küll teistsugusel, ent samuti loomulikul moel.

Kõikjal maailmas on kurdid asunud parandama oma väljavaateid elus edasi jõuda sellega, et kasutavad väljendusrikast viipekeelt. Kutsume sind seda viibete keelt oma silmaga vaatama.

[Allmärkused]

[Kast lk 20]

”New York õpetab kurtidele esmalt viipekeelt, alles siis inglise keelt”

Niisugust pealkirja võis näha ajalehe ”The New York Times” 1998. aasta 5. märtsi numbris. Felicia R. Lee kirjutas: ”See põhimõtteline muudatus, mis kurtide õpetamise osas rõõmuga vastu võeti, tähendab linna ainsale riiklikule kurtide koolile seda, et kõik õpetajad hakkavad õpetama peamiselt viipekeeles, mis põhineb märkidel ja žestidel.” Ta selgitab, et paljude haridustöötajate ”sõnul näitavad uurimused, et kurtide esimeseks keeleks on visuaalne, mitte verbaalne keel, ning et koolides, kus õpetamisel eelistatavalt ameerika viipekeelt kasutatakse, saavad õpilased parema hariduse kui teistes koolides.

Nende sõnul tuleks kurte õpilasi kohelda kui kakskeelseid, mitte kui puuetega õpilasi”.

Professor Harlan Lane Bostoni ülikoolist (Northeastern University) ütles: ”Minu meelest paneb [see New Yorgi kool] jää liikuma.” Ta ütles ajakirjale ”Ärgake!”, et lõppeesmärgiks on, et inglise keelt hakataks õpetama teise keelena, lugemiskeelena.

[Kast/pildid lk 21]

See on tõeline keel!

Mõned kuuljad on ekslikult järeldanud, et viipekeel on üks keerukas pantomiimi vorm. Seda on nimetatud isegi piltkeeleks. Ehkki viipekeeles tulevad mängu nii nägu, keha, käed kui ümbritsev ruum, ei sarnane enamik viipeid üldse või sarnanevad nad vähe tähendusega, mida nad endas kannavad. Ameerika viipekeeles näiteks tuleb viipe ”tegema” moodustamiseks mõlemad käed rusikasse suruda, tõsta üks rusikas teise peale ja ringikujulisi liigutusi teha. Ehkki see on üks tavalisemaid viipeid, ei pruugi mitteviipleja selle tähendust taibata. Vene viipekeeles antakse viibe, mis tähendab ”vajama”, edasi kahe käega, mõlemad pöidlad puutuvad kokku keskmise sõrmega ja tehakse paralleelseid ringikujulisi liigutusi. (Vaata sel leheküljel olevaid fotosid.) Seega ei saa viipekeel olla piltkeel, kuna abstraktseid mõisteid on palju. Eranditeks on siinkohal vaid viiped konkreetsete objektide kohta, mis võivad olla kirjeldavad, nagu näiteks ”maja” või ”beebit” tähistavad viiped. (Vaata fotosid sel leheküljel.)

Veel üheks keelele esitatavaks kriteeriumiks on pidevalt kasutatava struktuurse sõnavara olemasolu. Viipekeeltes on niisugune grammatiline struktuur olemas. Näiteks ameerika viipekeeles on üldjuhul lauses esimesel kohal kõneaine, sellele järgneb kommentaar. Samuti on paljusid viipekeeli iseloomustavaks jooneks see, et sündmustest räägitakse ajalises järjekorras.

Miimika aitab aga täita grammatika ülesandeid, näiteks teha vahet, kas tegu on küsimuse, käsu, tingimuslause või lihtsalt väitega. Need ja paljud teised viipekeelele ainuomased jooned on võinud välja areneda selle keele visuaalse olemuse tõttu.

[Pildid]

”Tegema” ameerika viipekeeles

”Vajama” vene viipekeeles

”Maja” ameerika viipekeeles

”Beebi” ameerika viipekeeles

[Kast lk 22]

Tõelised keeled

”Vastupidiselt laialt levinud väärarvamustele ei kujuta viipekeel endast pantomiimi mängimist ega ole see ka haridustöötajate leiutis ega samas paigas asuva kogukonna šifreeritud kõnekeel. Viipekeeli leidub igal pool, kus on kurtide kogukondi, ning iga keel on eriline täielik keel, milles kasutatakse samalaadseid grammatilisi mehhanisme kui kogu maailma kõnekeelteski.”

Nicaraguas ”keskendasid koolid tähelepanu [kurtidele] lastele suult lugemise ning kõne õpetamisele, kuid kõikjal, kus sellega katsetati, olid tulemused nigelad. Ent suhtlema õppisid nad sellegipoolest. Mänguväljakutel ja koolibussides leiutasid lapsed omaenda viibete süsteemi [—-] Ei läinud kaua, kui see süsteem rahva seas juurdus ning sellest sai keel, mida nüüd nimetatakse Lenguaje de Signos Nicaragüense”. Nüüdseks on kurtide laste noorem põlvkond arendanud välja ladusama keele, mida hakati nimetama Idioma de Signos Nicaragüense. (”The Language Instinct”, Steven Pinker.)

[Pildid lk 23]

See on üks viis ameerika viipekeeles öelda: ”Pärast seda, kui ta oli poes ära käinud, läks ta tööle.”

1 Kauplus

2 tema

3 minema

4 lõpetama

5 minema

6 töö