Kas igasugune kummardamisviis on Jumalale meelepärane?
JUMAL lõi inimese vaimse vajadusega — vajadusega kedagi kummardada. See vajadus ei tekkinud ise. See on algusest peale inimese loomuses olnud.
Kuid kurb on see, et inimkond on arendanud palju erisuguseid kummardamisviise, ning suuremalt osalt pole need inimperet ühtseks ja õnnelikuks muutnud. Selle asemel peetakse usu pärast ikka veel veriseid sõdasid. See tõstatab tähtsa küsimuse: kas see on oluline, kuidas inimene Jumalat kummardab?
Küsitava väärtusega kummardamisviis muistsetel aegadel
Muistsed rahvad, kes elasid Lähis-Idas, on ajalooliseks näiteks, mis aitab meil sellele küsimusele vastata. Paljud kummardasid jumalat, kelle nimi oli Baal. Nad kummardasid ka Baali naissoost kaaslasi, nagu näiteks Asherat. Ashera kummardamisel kasutati ka viljakustulpa, mida arvatakse olevat seksuaalsuse sümbol. Arheoloogid, kes selles piirkonnas töötavad, on välja kaevanud hulgaliselt alasti naiste kujusid. Teos The Encyclopedia of Religion teatab, et need kujud „kujutavad silmatorkavalt suurte suguelunditega jumalannat, kes hoiab üleval oma rindasid”, ja „ilmselt kujutavad need .. Asherat”. Kindel on see, et Baali kummardamine oli tihti väga ebamoraalne.
Seega pole üllatav, et Baali kummardamisega kaasnesid seksiorgiad (4. Moosese 25:1—3). Kaananlane Sekem vägistas noore neitsi Diina. Sellest hoolimata peeti teda oma pere kõige lugupeetumaks meheks (1. Moosese 34:1, 2, 19). Verepilastus, homoseksualism ja bestiaalsus olid laialt levinud (3. Moosese 18:6, 22—24, 27). Sõna „sodoomia”, mis tähendab ka homoseksualismi, tuleneb linna nimest, mis eksisteeris kord selles paikkonnas (1. Moosese 19:4, 5, 28). Baali kummardamisega kaasnes ka verevalamine. Baali kummardajad heitsid oma lapsi elavatena lõõmavasse tulle, ohverdamaks neid oma jumalatele! (Jeremija 19:5.) Kõik need teod olid seotud religioossete õpetustega. Kuidas nii?
„Kaanani mütoloogia julmus, iharus ja ohjeldamatus,” selgitab dr. Merrill Unger oma raamatus Archaeology and the Old Testament, „on hullemad kui mujal tolle aja Lähis-Idas. Ja Kaanani jumaluste šokeerivad tunnusjooned, see, et neil polnud mingisuguseidki moraalseid omadusi, tekitas ka nende innukates austajates kõige halvemaid omadusi ning tõi kaasa paljud tolle aja kõige laostavamad kombed, nagu näiteks templi prostitutsiooni [ja] lasteohverdamise.”
Kas Jumalale oli kaananlaste kummardamisviis meelepärane? Muidugi mitte. Ta õpetas iisraellastele, kuidas teda puhtal viisil kummardada. Ülalmainitud kommete kohta andis ta hoiatuse: „Ärge roojastage endid mitte ühegagi neist asjust, sest nende kõigiga on endid roojastanud need paganad, kelle ma ajan ära teie eest: maa on roojastunud, mina karistan ta patusüüd ja maa sülitab välja oma elanikud!” (3. Moosese 18:24, 25).
Puhas kummardamisviis rüvetatakse
Paljud iisraellased ei võtnud omaks Jumala seisukohta puhta kummardamise suhtes. Selle asemel lubasid nad Baali kummardamisel oma maal jätkuda. Peagi ahvatleti iisraellasi ühendama Jehoova kummardamist Baali kummardamisega. Kas Jumalale oli selline segunenud kummardamisviis meelepärane? Mõtle selle peale, mis juhtus kuningas Manasse valitsusajal. Ta püstitas Baalile altarid, tõi omaenda poja põletusohvriks ja tegeles maagiaga. „Tema paigutas kotta Ashera nikerdatud kuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Jehoova oli öelnud .. ’Siia kotta .. ma panen oma nime igaveseks ajaks!’ ” (2. Kuningate 21:3—7.)
Manasse alluvad järgisid oma kuninga eeskuju. Ta koguni „ahvatles neid tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Jehoova oli hävitanud Iisraeli laste eest” (2. Kuningate 21:9). Selle asemel et võtta kuulda Jumala prohvetite korduvaid hoiatusi, sooritas Manasse nii palju mõrvu, et Jeruusalemm oli täidetud süütu verega. Kuigi Manasse parandas end lõpuks, taastas kuningas Aamon, tema poeg ja troonipärija, Baali kummardamise (2. Kuningate 21:16, 19, 20).
Peagi hakkasid templis tegutsema meesprostituudid. Kuidas suhtus Jumal sellisesse Baali kummardamise viisi? Moosese kaudu oli ta hoiatanud: „Sa ei tohi viia hoora palka ega koera [ilmselt pederasti] hinda Jehoova, oma Jumala kotta mõneks tõotusohvriks, sest ka need mõlemad on jäleduseks Jehoovale, su Jumalale” (5. Moosese 23:18, 19, NW allmärkus).
Manasse pojapoeg kuningas Joosija puhastas templi ebamoraalsest Baali kummardamisest (2. Kuningate 23:6, 7). Kuid asjad olid läinud juba liiga kaugele. Varsti peale kuningas Joosija surma hakati Jehoova templis jälle ebajumalaid kummardama (Hesekiel 8:3, 5—17). Niisiis lasi Jehoova Babüloonia kuningal hävitada Jeruusalemma ja sealse templi. See kurb ajaloosündmus on tõendiks, et mõned kummardamisvormid pole Jumalale meelepärased. Aga milline on olukord tänapäeval?