Ta teenis alandlikult Jehoovat
„TÕELISELT tähtis pole mitte niivõrd see, kus sa teenid, vaid see, keda sa teenid.” John Boothile meeldis neid sõnu öelda ja ta ka elas nende sõnade järgi. Tema maine elutee, mis lõppes esmaspäeval, 8. jaanuaril 1996. aastal, näitas selgelt, keda ta oli otsustanud teenida.
Aastal 1921, kui John Booth oli noor mees, otsis ta elu mõtet. Ta õpetas hollandi reformeeritud kiriku pühapäevakoolis, kuid oli vastu mõttele saada kirikuõpetajaks, sest talle tundus, et vaimulikud elavad omakasupüüdlikku elu. Kui ta nägi lendlehte kutsega kõnele, mille pealkiri oli „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, ei viivitanud ta, et tellida kirjandust, mida seal reklaamiti. Olles kütkestunud sellest, mida ta luges, sõitis ta peagi iga kord jalgrattaga maha 24 kilomeetrit, et jõuda koosolekutele, mida pidasid piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Ta ristiti 1923. aastal ning ta hakkas kuulutama ukselt uksele New Yorgi osariigis Wallkilli piirkonnas, kus tema perel oli piimakarjafarm.
Vend Booth astus täisaegsesse teenistusse 1928. aasta aprillis. Ta kuulutas oma kodu territooriumil ning lõunapoolsetes maakohtades, vahetades piiblilist kirjandust toidu ja ööbimiskoha vastu. Ta pidi seisma silmitsi selliste ohtudega nagu ebaseaduslike viinavabrikute relvaga ähvardavad omanikud, kellest üks tulistas ja haavas John Boothi pioneeritöökaaslast. Aastal 1935 määrati vend Booth reisivaks ülevaatajaks ning ta hakkas külastama kogudusi ja väiksemaid gruppe kogu sellel maal. Ta organiseeris kokkutulekuid ning aitas vendadel ja õdedel vaatamata vastupanule kindlaks jääda. Vihastele rahvahulkadele vastuastumine, kohtus tunnistuse andmine ja vangistus said vend Boothile tavalisteks nähtusteks. „Selleks oleks vaja kirjutada raamat, et kirjeldada nende põnevate aegade üksikasju,” kirjutas ta kord.
Aastal 1941 määras Joseph F. Rutherford, tolleaegne Vahitorni ühingu president, vend Boothi tööle Kuningriigi farmi, Ithaca lähedale New Yorgi osariiki. Seal teenis ta ustavalt 28 aastat. Tema armastus teenistuse vastu ei kustunud, talle valmistasid rõõmu need aastad, mil ta sai seltsida tuhandete õpilastega, kellele anti misjoniteenistuseks väljaõpet Vahitorni Gileadi Piiblikoolis, mis asus Kuningriigi farmis 1961. aastani. Aastal 1970 kutsuti vend Booth teenima Vahitorni farmidesse Wallkilli, New Yorgi osariiki; niisiis leidis ta end samast kohast, kus ta oli alustanud pioneeritööd umbes 45 aastat tagasi.
Aastal 1974 määrati vend Booth New Yorgis Brooklynis asuva Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmeks. Ta teenis ustavalt selle liikmena kuni oma surmani, mil ta oli 93-aastane. John Boothi armastati tema südamesttuleva alandlikkuse ja lahke kristliku isiksuse tõttu. Niikaua kui tema tervis ja jõud seda lubasid, kuulutas ta ustavalt ukselt uksele ning linna tänavatel.
Teda leinavaid kaasteenijaid lohutab Piibli tõotus võitud kristlaste kohta, kes äratatakse üles taevasele elule ja kelle „teod lähevad nendega ühes” (Ilmutuse 14:13; 1. Korintlastele 15:51—54). See on küll täiesti uus keskkond, kuid selline, kus John Booth võib Jehoovat igavesti teenida!
[Pilt lk 32]
John Booth 1903—1996
[Pilt lk 32]
HERALD-AMERICAN, ANDOVER 1234
76 Jehovites Jailed in Joliet
[Allikaviide]
Chicago Herald-American