Seisa vastu jumalakartmatutele tavadele!
„TÕDE teeb teid vabaks!” ütles Jeesus Kristus. (Johannese 8:32) Kristlus teeb tõepoolest inimesed vabaks: vabaks ebausu orjusest, vabaks valeõpetustesse ja -lootustesse uskumisest, vabaks inimväärikust alandavate kommete köidikuist.
Ent nagu vanal ajal, avaldatakse ka tänapäeval kristlastele sageli survet, et nad endiste tavade juurde tagasi pöörduksid. (Galaatlastele 4:9, 10) See ei tähenda, et kõik üldlevinud kombed oleksid kahjulikud. Kristlane võib küll omal valikul järgida kohalikke kombeid, mis on kõlbelised ja kasulikud. Aga kui need kombed lähevad Jumala Sõnaga vastuollu, ei tee kristlased kompromissi. Nii on Jehoova tunnistajad hästi tuntud seepoolest, et nad keelduvad osa võtmast jõulupidustustest, sünnipäevadest ja muust, mis Jumala Sõnaga vastuolus on.
Sellise julge seisukohavõtuga on tihti kaasnenud tuttavate, naabrite ja uskmatute sugulaste pilked ning suur vastuseis. Eriti on lugu nõnda olnud mõnedes Aafrika maades, kus nii matuste, pulmade kui sünni korral on kombeks järgida suurt hulka erisuguseid tavasid. Selles kaasategemiseks võidakse avaldada kohutavat survet ning sageli ka ähvardada ja vägivalda tarvitada. Kuidas saavad sealsed kristlased kindlaks jääda? Kas kokkupõrkeid on võimalik ilma kompromissi tegemata vältida? Vastuseks vaadelgem, kuidas ustavad kristlased on mõningate pühakirjavastaste tavadega kokku puutudes käitunud.
Ebausuga seotud matusekombed
Aafrika lõunaosas on levinud hulgaliselt matusetalituse ja muldasängitamisega seotud tavasid. Leinajad veedavad tavaliselt terve öö — või mitu ööd — leinamajas, kus tulel kustuda ei lasta. Lahkunu omastel ei lubata süüa teha, juukseid lõigata ega isegi end pesta enne, kui surnu on mulda sängitatud. Pärast seda peavad nad end spetsiaalse taimeleotisega pesema. Kas taolised kombed on kristlastele vastuvõetavad? Ei ole. Nendes kõigis väljendub usk hinge surematusse ja haiglaslik kartus surnute ees.
Koguja 9:5 öeldakse: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” Seda tõde teades ei pea inimene enam „surnuvaime” kartma. Ent mida peaks kristlane tegema, kui heade kavatsustega sugulased nõuavad, et ta sellistes kombetalitustes osaleks?
Pane tähele, kuidas toimis Jane, üks Aafrika Jehoova tunnistaja, kelle isa suri. Niipea kui ta oli matusemajja jõudnud, öeldi talle, et ta peab koos ülejäänud perekonnaga terve öö surnukeha ümber tantsima, et kadunu vaimu lepitada. „Ütlesin neile, et kuna ma olen Jehoova tunnistaja, ei saa ma sellistest kommetest kinni pidada,” jutustab Jane. „Ent päev pärast muldasängitamist ütlesid eakamad sugulased, et nad kavatsevad kadunu perekonnaliikmeid pesta, et neid veel kindlamalt tema vaimu eest kaitsta. Jällegi keeldusin selles osalemast. Samal ajal hoiti mu ema eraldi ühes majas. Igaüks, kes tema juurde minna tahtis, pidi kõigepealt jooma just selleks otstarbeks valmistatud alkohoolset jooki.
Ütlesin, et ei tee selle kõigega mitte mingit tegemist. Läksin hoopis koju, valmistasin toitu ja viisin selle majja, kus ema viibis. See pani mu perekonnaliikmed sügavalt nördima. Mu sugulased arvasid, et olen ebanormaalne.” Peale selle mõnitasid ja needsid nad teda, öeldes: „Et sa oled meie tavandi oma religiooni tõttu hüljanud, hakkab su isa vaim sind kimbutama. Sa ei saa ehk enam lapsigi ilmale tuua.” Siiski ei lasknud Jane end sellest araks teha. Ja mis oli selle tulemus? „Tol ajal oli mul kaks last,” ütleb Jane. „Nüüd on mul neid kuus! See on pannud häbi tundma need, kes ähvardasid, et ma ei saa enam kunagi lapsi ilmale tuua.”
Seksuaalne „puhastus”
Üks teine komme on seotud tseremoniaalse puhastusega, mille abikaasa kaotanud inimene läbi peab tegema. Kui naine sureb, toob naise perekond leseks jäänud mehe juurde tema naiseõe või mõne teise kadunud naisega lähedases suguluses oleva naise. Mees on kohustatud temaga seksuaalvahekorras olema. Alles siis võib ta abielluda kellega tahes. Samasugune lugu on ka siis, kui naise mees sureb. Arvatakse, et selle kombetalituse kaudu saab ellujäänud abielupool puhtaks surnud abikaasa „vaimust”.
Kõik, kes keelduvad sellist „puhastust” läbi tegemast, riskivad sugulaste viha alla sattumisega. Keelduja võidakse teistest eraldada, teda võidakse mõnitada ja ta neetuks kuulutada. Ometi keelduvad kristlased seda kommet järgimast. Nad teavad, et seks väljaspool abielu ei ole kaugeltki mitte „puhastav”, vaid on Jumala silmis hoopis rüvetav. (1. Korintlastele 6:18—20) Pealegi peavad kristlased abielluma ’vaid Issandas’. — 1. Korintlastele 7:39.
Violet, kristlik naine Sambias, kaotas oma abikaasa. Pärast seda tõid sugulased tema juurde ühe mehe ning nõudsid, et ta selle mehega seksuaalvahekorras oleks. Violet keeldus, ja karistuseks ei lubatud tal enam ühiskaevust vett võtta. Teda hoiatati ka peateel käimise eest, et teda õnnetus ei tabaks. Ent ta ei lasknud ei sugulastel ega külaelanikel endalt julgust röövida.
Hiljem kutsuti Violet kohaliku kohtu ette. Seal selgitas ta kartmatult, millistel piiblilistel põhjustel ta lubamatutes seksuaalsuhetes olemast keeldub. Kohus langetas tema suhtes soodsa otsuse, öeldes, et kohus ei sunni teda pidama kinni kohalikest kommetest ja tavadest, mis lähevad vastuollu tema uskumustega. On huvitav, et tänu tema kõigutamatule keeldumisele kompromissi tegemast avaldati vähem survet teistele tunnistajatele, kes hiljem samas külas sellesama vaidlusküsimuse ees seisma pidid.
Aafrika Jehoova tunnistaja Monika pidi pärast oma mehe surma seisma vastu samasugusele survele. Mehe perekond sundis teda ühe teise mehega abielluma. Monika ütleb: „Ma keeldusin, olles kindlalt otsustanud kuuletuda 1. Korintlastele 7:39 toodud käsule.” Surve aga ei vähenenud. „Nad ähvardasid mind,” meenutab Monika. „Nad ütlesid: ’Kui sa keeldud, ei saa sa enam kunagi abielluda.’ Nad väitsid isegi, et mõned minu kaaskristlased on selle tseremoniaalse puhastuse salaja läbi teinud.” Kuid Monika jäi kindlaks. „Olin kaks aastat üksik ning abiellusin seejärel nii, nagu kristlasele kohane,” ütleb ta. Praegu teenib Monika üldpioneerina.
Raseduse katkemine ja nurisünnitus
Aafrika lõunaosas puutuvad kristlased kokku ka kommetega, mis on seotud raseduse katkemise ja nurisünnitusega. Taolised traagilised juhtumid tulenevad sellest, et inimesed on ebatäiuslikud, mitte sellest, et Jumal neid karistab. (Roomlastele 3:23) Ent kui naise rasedus katkeb, peab ta mõnede Aafrika tavade kohaselt teatud ajaks ühiskonnast välja tõugatama.
Üks naine, kelle rasedus oli hiljuti katkenud, oli seepärast üllatunud, kui nägi Jehoova tunnistajat tema maja poole kõndivat. Kui tunnistaja lähemale jõudis, hüüdis naine temale: „Ära tule siia! Meie kombe kohaselt ei tohi külastada naist, kelle rasedus on hiljuti katkenud.” Kuid tunnistaja ütles talle, et Jehoova tunnistajad viivad Piibli sõnumit kõiksugustele inimestele ega järgi kohalikke kombeid, mis käivad raseduse katkemise kohta. Siis luges ta naisele kirjakoha Jesaja 65:20, 23 ning selgitas, et Jumala Kuningriigi valitsuse all ei ole enam raseduse katkemist ega nurisünnitusi. Selle tulemusena nõustus naine koduse piibliuurimisega.
Ebausuga seotud kombed võivad kaasneda ka surnult sündinud laste matmisega. Kui Jehoova tunnistaja Joseph läks sellisele matusele, öeldi talle, et kõik kohalolijad peavad pesema oma käsi taimeleotisega ja hõõruma seda rohtu oma rinnale. See ei laskvat lapse „vaimul” tagasi tulla ja neile kahju teha. Joseph keeldus sellest lugupidavalt, kuna ta teadis, et Piibli õpetuse kohaselt ei saa surnud elavatele kahju teha. Siiski püüdsid mõned teda rohtu kasutama sundida. Joseph keeldus taas. Nähes selle kristlase kartmatut seisukohta, keeldusid ka teised juuresviibijad taimeleotist kasutamast.
Väldi kokkupõrkeid, kuid jää kindlaks
Kartus elavate inimeste ees ja hirm saada ühiskonnast välja tõugatud võivad inimest tugevalt mõjutada kompromissi tegema. Õpetussõnad 29:25 ütleb: „Inimeste kartmine paneb püüdepaela.” Eeltoodud kogemustest ilmneb, kui täpselt peab paika selle salmi lõpuosa: „Aga kes loodab Jehoova peale, on kaitstud!”
Sageli on kokkupõrkeid aga võimalik vältida. Näiteks kui kristlane kutsutakse sugulase matusele, ei peaks ta ootama, kuni ta leiab end olukorrast, mis võib panna ta kompromissi tegema. „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” — Õpetussõnad 27:12.
Oleks tark taktitundeliselt küsida, milliseid kombeid seal järgitakse. Kui need pole vastuvõetavad, võiks kristlane kasutada seda võimalust selleks, et „tasadusega ja aupaklikult” selgitada, miks ta ei saa osaleda. (1. Peetruse 3:16, UT) Kui kristlane selgitab lugupidamist osutades juba eelnevalt oma piiblilist seisukohta, kalduvad sugulased tavaliselt enam tema uskumusi austama ega ähvarda ja hirmuta nii palju.
Kuidas sugulased ka ei reageeriks, kristlane lihtsalt ei saa teha kompromissi ja järgida jumalatuid tavasid — ähvardatagu teda millega tahes või koheldagu teda kuitahes halvasti. Meid on ebausklikust hirmust vabaks tehtud. Apostel Paulus õhutas: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.” — Galaatlastele 5:1.
[Pilt lk 29]
Paljud usuvad, et äsja surnud inimene võib olla vahendajaks, kes toob kaua aega tagasi surnud sugulastelt sõnumeid