Ustavad pered hoogustavad kasvu Sri Lankas

SRI LANKA, mida kuni 1972. aastani tunti Tseiloni nime all, on imekaunis saar oma palmidest palistatud randade, mäeahelike ja väikeste kõrbetega. Saare mägises osas kõrgub 2243-meetrine Adami mägi, mis on nelja peamise religiooni püha paik.a Selle lähedal asub Maailma Lõpu nimeline järsak, kus kaljusein langeb järsult 1500 meetrit allapoole. See on üks Sri Lanka kõige imetlusväärsematest vaatepiltidest.

Sri Lanka praegusel 18-miljonilisel elanikkonnal on huviäratav ajalugu. Alates viiendast sajandist e.m.a. on saart asustanud Põhja-Indiast tulnud Indo-Euroopa päritoluga inimesed. Need on singalid, kes nüüdseks moodustavad kolm neljandikku rahvastikust. Seejärel, alates meie ajaarvamise esimestest sajanditest kuni 12. sajandini, tuli tamilite laine Lõuna-Indiast; praegu elab see rahvas peamiselt saare põhja- ja idaosas. Koloniaalaegadest on oma jälje jätnud ka portugallased, hollandlased ja inglased. Lisaks sellele elab kohaliku rahva hulgas Araabiast ja Malayast tulnud kaupmehimeremehi. On ka eurooplaste, parside, hiinlaste ja teiste rahvaste asundusi.

Sri Lanka rahvastiku mitmekülgset tagapõhja peegeldavad lisaks rassilisele segunemisele ka erinevad keeled ja religioonid. Saare peamisteks keelteks on singali, tamili ja inglise keel. Paljud srilankalased räägivad vähemalt kahte nendest kolmest keelest. Seda, millisesse religiooni keegi kuulub, mõjutab suuresti ka tema rahvuslik päritolu. Enamik singaleid on budistid, enamik tamileid aga hinduistid. Need, kelle juured on Araabias ja Malayas, jäävad tavaliselt kindlaks islami usule, ning Euroopast pärit inimesed on harilikult ristiusumaailma katoliku ja protestandi kiriku liikmed.

Silmitsi väljakutsega

See kõik esitab Sri Lanka Jehoova tunnistajatele tohutu väljakutse. Nad töötavad innukalt, et täita Jeesuse käsku: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile.” (Matteuse 24:14) Hea sõnumi kuulutajad peavad oskama rääkida erinevaid keeli ning vestelda budistide, hinduistide, ristiusumaailma kiriku liikmete ja ka ateistidega — ning seda kõike paaritunnise kuulutustöö jooksul.

Et kuulutajad võiksid oma töös efektiivsed olla, peavad neil olema kaasas nii tamili-, singali- ja ingliskeelsed ajakirjad Vahitorn ja Ärgake! kui ka muu piibliline kirjandus. Need, kelle jõud seda lubab, kannavad kaasas isegi vastavates keeltes Piibleid. Hiljuti kogesid kuulutajad suurt rõõmu, kui brošüürid Kas Jumal tegelikult hoolib meist? ja Our Problems — Who Will Help Us Solve Them? („Kes aitab meil lahendada probleeme?”) ning traktaat Kas see maailm jääb ellu? anti samaaegselt välja kõigis neis kolmes keeles. Seeläbi on nüüd teenistuses kasutada rohkem abivahendeid.

Siinsed Jehoova tunnistajad on töötanud innukalt alates aastast 1912, mil Rahvusvaheliste Piibliuurijate Ühingu tollane president Charles Taze Russell tegi lühivisiidi Tseilonisse. Kuid tähelepanuväärne kasv leidis aset alles pärast Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetajate saabumist aastal 1947. Sellest ajast alates on Sri Lanka kuulutajad tundnud rõõmu headest tulemustest kuulutustööl. Aastal 1994 viisid 1866 Kuningriigi kuulutajat iga kuu läbi keskmiselt 2551 kodust piibliuurimist. Ning Mälestusõhtul viibis 6930 inimest, mis on neli korda rohkem kui kõikide koguduste kuulutajad kokku. Milline suurepärane õnnistus!

Võrreldes mõne teise maaga, võib Sri Lankas aset leidev kasv tunduda üsna aeglane. Näib, et üheks teguriks on tugevad perekondlikud sidemed. Kuid see võib kujuneda ka eeliseks. Kui Rooma väepealik Korneelius tõe vastu võttis, oli ta pere temaga ühel meelel. (Apostlite teod 10:1, 2, 24, 44) Apostlite tegude raamat märgib ära ka teisi tugevaid kristlikke peresid, sealhulgas Lüüdia, Krispose ning Pauluse ja Siilase vangihoidja peret. — Apostlite teod 16:14, 15, 32—34; 18:8.

Tõepoolest, tugevad perekondlikud sidemed võivad hea organiseerituse ja ustava vastupidavuse juures tuua palju kasu. Mõtiskledes Jesaja 60:22 sõnade üle, märgib kauaaegne misjonär Ray Matthews: „Tundub, et praegu on see määratud aeg, mil Jehoova tõttab, seda nii seoses üksikisikute kui ka perekondadega.”

Organiseeritud perekond toob kiitust

Kindlasti on ka Sri Lankas tänapäeval selliseid ustavaid peresid. Näiteks elab Sri Lanka pealinna Colombo ühes rajoonis, Kotahenas, hästi organiseeritud perekond Sinnappa. Vaatamata sellele, et perekonnapea Marian hiljuti suri, teenivad tema naine Annamma ja nende 15-st lapsest 12, kel vanust 13 kuni 33 aastat, ühtse perena jätkuvalt Jehoovat. Artikli kirjutamise ajal oli kaheksa last ristitud, kolm nendest olid täisaegses teenistuses ja teenisid üldpioneeridena. Veel kolm olid aeg-ajalt teeninud abipioneeridena. Pere nooremate võsude hulgas oli neli ristimata kuulutajat. Lisaks sellele uurisid neli lapselast oma väga noorele eale vaatamata Piiblit ning käisid Jehoova tunnistajate kristlikel koosolekutel Colombo Põhjakoguduses.

Annamma kuulis Kuningriigi head sõnumit esimest korda 1978. aastal, mil ta võttis vastu ühe Vahitorni. Alustati piibliuurimine, ning pärast piibliuurimise abivahendi The Truth That Leads to Eternal Life („Tõde, mis viib igavesse ellu”) läbivõtmist pühendas Annamma oma elu Jehoova Jumalale ja ta ristiti, andes sellega esimesena eeskuju paljudele oma pereliikmetele.

Nagu sõjamees Korneeliuselgi, on Annamma pereelu hästi organiseeritud. „Pidime planeerima, kuidas minna kristlikele koosolekutele ja kokkutulekutele, rääkimata veel kooliminekust,” meenutab Annamma. „Probleemiks olid riided, kuid tänu Jehoova õnnistusele saime igaks kokkutulekuks õmmelda uusi rõivaesemeid. Terve pere tuli kohale hästi riietatult ja toidetult — ning kõigele lisaks oli igaühel rõõmus naeratus näol.”

Lapsed meenutavad südamesoojusega oma kodust organiseeritust. Aitamaks kogu perekonnal kristlikele koosolekutele minna, määrati vanematele lastele tavaliselt kindlad kohustused. Näiteks Mangala pesi riided ning Winnifreda triikis. Winnifreda, kes aitas ka nooremail ennast riidesse panna, ütleb: „Kodunt lahkudes nägid kõik tõesti kenad välja.”

Ka vaimsete vajaduste rahuldamine oli hästi organiseeritud. Tütar Pushpam, kes on praegu üldpioneer, meenutab: „Iga päev tundis meie pere rõõmu sellest, et sai koos Piiblit lugeda ja päevateksti arutada.” Annamma lisab: „Igal lapsel on isiklik Piibel, Vahitorn ja teised väljaanded. Kuulan koosolekutel tähelepanelikult kõiki nende kommentaare. Vajaduse korral julgustan ja parandan neid kodus mõnes asjas. Õhtul koguneb pere kokku, et lõpetada päev ühise palvega.”

Annamma vanemad lapsed osutavad hindamatut abi hea kristliku õpetuse andmisel kogu perekonnale. Siiski ei kahanda tihe päevakava nende soovi jagada head sõnumit teistele väljaspool kodu. Pereliikmed viivad naabruskonna inimestega läbi ühtekokku 57 kodust piibliuurimist. Väimees Rajan märgib: „Perekond juhatab hästi edenevaid piibliuurimisi. Minu naisel Pushpamil on juba olnud eesõigus näha, kuidas üks tema õpilastest pühendab oma elu Jehoovale.”

See, et nii suur perekond lahkus roomakatoliku kirikust, tekitas Kotahenas üsna suurt kõmu. Kuigi preester ei külastanud iialgi seda perekonda, saamaks teada lahkumise põhjust, käskis ta kirikuliikmeil selle välja uurida. Järgnes mitmeid vestlusi, millest enamik puudutas kolmainuõpetust. Oma usku kaitstes toetus Annamma alati Jehoovale ning Piiblile. Nende vestluste käigus oli tema lemmikkirjakohaks Johannese 17:3.

Sinnappade perekond näitab selgesti, et hea organiseeritus ja pidevad pingutused võivad anda rahuldusttoovaid tulemusi. Nende innukate pingutuste tulemusena kasvab Jehoova kiituseks üles uus põlvkond Kuningriigi kuulutajaid.

Vastuseis ühendab perekondi tõelises kummardamises

Perekond Ratnam elab perekond Sinnappast mõne kilomeetri kaugusel asuvas Narahenpitas, teises Colombo rajoonis. Ka nemad kuulusid enne roomakatoliku kirikusse. Aastal 1982 kohtasid Jehoova tunnistajad majast majja teenistuses Balendrani, vanima tütre Fatima abikaasat. Terve perekonnaga alustati piibliuurimine. Peagi pärisid nende kolm last vanaema Ignasiamali käest, mis on Jumala nimi. Kui lapsed ütlesid „Jehoova”, äratas see vanaemas huvi, ning temaga alustati piibliuurimine. Hiljem hakkasid uurima ka tema kaks tütart, Jeevakala ja Stella, ning aastal 1988 kõik kolm ristiti.

Vahepeal olid Balendran ja Fatima rääkinud tõest viimase õele Mallikale ja tema abikaasale Yoganathanile. Aastal 1987 see abielupaar ristiti, ning nad on ka oma kahes lapses aidanud süvendada armastust Jehoova vastu. Seejärel võttis tõe vastu Pushpa, veel üks Fatima õdedest. Ta pühendus ning ristiti 1990. aastal. Tokyos elades teenis Pushpa abikaasa Eka ingliskeelses koguduses, Pushpa aga aitas nooremal pojal Alfredil kasvada üles Jehoova teid järgides.

Praeguseks ajaks on Ratnamide perekonna kümnest lapsest neli võtnud seisukoha õige kummardamise poolt. On rõõm näha, et veel kolm neist edenevad isiklikus piibliuurimises hästi. Üheteistkümnest lapselapsest on üks tüdruk, Pradeepa, juba ristitud. Seitse nooremat saavad korrapäraselt õpetust perekondliku piibliuurimise kaudu. Lisaks sellele viiakse ümbruskonnas elavate huvitatud inimestega läbi ühtekokku 24 kodust piibliuurimist.

Jehoova tunnistajaks saamine polnud sugugi kerge. Alguses seisis perekond tõele vastu. Isa Muthupillai ja vanemad vennad olid väga vastu sellele, et keegi pere liikmeist läheb kuningriigisaali koosolekule või osaleb avalikus kuulutustöös. Kuigi Muthupillai taoline käitumine oli osaliselt tingitud murest igaühe turvalisuse pärast, lisab ta: „Olin suur ’pühakute’ austaja ega olnud nõus sellega, et minu perekond lahkub katoliku kirikust.” Praegu aga usub ta, et tema perekond kummardab tõelist Jumalat, kuna ta näeb, millist kasu nende usk on neile kõigile toonud.

Ükskord näiteks üritas nende budistist maaomanik neid nõidust kasutades oma maatükilt ära ajada. Ühel ööl asetas ta nende maja ümber „nõiutud” tsitrusvilju. Eelarvamuste küüsis olevaid naabreid haaras hirm, sest nad kõik kartsid, et Ratnamide peret tabab mingi õnnetus. Aga kui Ignasiamal sellest teada sai, korjas ta mingit hirmu tundmata koos oma lastega need tsitrusviljad lihtsalt ära — ning midagi halba ei juhtunudki. Nende julge tegutsemine andis selles piirkonnas suurepärast tunnistust ja inimesed hakkasid neid väga austama. Stella sai ligiduses elavate peredega alustada kahte kodust piibliuurimist. Saanud sellest innustust, nõustus ka minia Nazeera piibliuurimisega.

Mõtiskledes nende hulgaliste õnnistuste üle, mis perekonnale on osaks saanud, märgib Ignasiamal: „Mulle teeb suurt rõõmu see, et perekond kasvab vaimselt. Jehoova on õnnistanud meid sellega, et vastuseis on nõrgenenud ja perekonna ühtsus on kasvanud.”

Need suured pered on osutunud tõeliseks õnnistuseks. Nad on ühendanud oma hääled väiksemate perekondadega, nendega, kus on ainult üks lapsevanem, ning ka üksikute kristlastega, kes püüavad innukalt hoogustada Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist sellel „toredal maal”, mida nimi Sri Lanka tõlkes tähendabki. Koos oma kaaskristlastega kõikjal maailmas ootavad ka Sri Lanka Jehoova tunnistajad innuga maa muutmist paradiisiks, mida meil on võimalik juba praegugi ette kujutada, vaadates imekauni Sri Lanka randu ja mägesid.

[Allmärkus]

[Pildid lk 24, 25]

Paljud Sri Lanka elanikud avaldavad kristlikule kuulutus- ja õpetustööle soodsat vastukaja