Kas kohvi, teed või guaranat?
”ÄRGAKE!” BRASIILIAKORRESPONDENDILT
”MIDA te juua soovite?” küsib meie veetlev võõrustaja. ”Kas kohvi, teed või guaranat?” Seda küsitakse Brasiilias tavaliselt seltskondlikel koosviibimistel. Külalised, kes on võõramaalased, ei tea aga, mida selle peale vastata. Siis näitab võõrustaja külalistele pudelit, mille sildil on kolm punast marjataolist puuvilja. Külalised tunnevad kergendust, kui saavad aru, et guarana pole mingisugune eksootiline kahepaikne, vaid alkoholivaba karastusjook.
Võib-olla ei tea ka sina, mis on guarana. Kui kohv ja tee on populaarsed kogu maailmas, siis guarana on eriti populaarne Brasiilias. Neil kolmel joogil on aga midagi ühist — nad kõik sisaldavad kofeiini. Guaranas võib olla kolm korda rohkem kofeiini kui samas koguses kohvis. Uudishimulikud külalised otsustavad guarana kasuks. Rüübates seda värskendavat jooki, mis on meeldivalt hapuka puuviljamaitsega, kuulavad nad guarana ajalugu.
Nad saavad teada, et guarana on puitunud varrega ronitaim, mis kasvab Amazonase jõgikonnas. Ta kasvab looduslikult Mauése ja Parintinsi linna lähedal ning Amazonase osariigi teisteski osades. Kuid guaranat kasvatatakse ka muudes Brasiilia osariikides, nagu Parás, Goiáses ja Mato Grossos.
See taim võib ronida kümne meetri kõrgusele. Selle tumedatel vartel on hambulise servaga ovaalsed lehed ning lühikeste raagudega õiekobarad. Kolmeaastane taim hakkab jaanuaris või veebruaris vilja kandma. Viieaastane taim võib anda vilja umbes kolm kilogrammi.
Guarana vili on umbes viinamarja suurune ning selles on üks või kaks siledat ja ovaalset seemet. Vili on ülaltpoolt helepunane, altpoolt kollane. Kui viljad on küpsed, pannakse need likku. See eraldab seemned viljalihast. Seejärel seemned pestakse, kuivatatakse, röstitakse ja jahvatatakse pulbriks. Pulber, mis sisaldab kofeiini, segatakse veega ning vahel lisatakse sinna ka kakaod ja maniokki.
Kaua aega enne seda, kui kolonistid Brasiilias guaranat tundma õppisid, olid selle viljad indiaanlaste seas juba ammu hinnas. Indiaanlased valisid kvaliteetse joogi valmistamiseks vaid küpseid vilju ega pannud tooreid ja käärima läinud vilju nende hulka. Küpsete viljade seemned purustati ning segati veega, nii et sellest sai taigen. Taignast tehti umbes 15 sentimeetri pikkused ja 2,5 sentimeetri paksused pulgad. Pulgad kuivatati kivikõvaks — sel viisil osati kuumas ja niiskes kliimas toitu säilitada juba vanal ajal. Hiljem riiviti kuivatatud guaranapulgad suure kala, arapaima suulaeluuga pulbriks. Pulber aga segati vee või puuviljamahlaga.
Brasiilia indiaanlased hindasid seda jooki selle raviomaduste tõttu. Nõidpreestrid andsid haigetele tavaliselt eri viisidel valmistatud guaranajooki. Indiaanlased kasutasid guaranat ka väsimuse vastu, näiteks siis, kui nad pika päeva rasket tööd tegid.
Aasta 1816 paiku jõudis guarana Prantsusmaale. Hiljem, aastal 1826, lasi Saksamaa botaanik Karl von Martius oma vennal Theodore’il seda vilja esmakordselt keemiliselt analüüsida. Siiski tarvitati guaranat Euroopas vähe, sest arstide arvates võis selle asemel ka odavamaid ravimeid kasutada.
Brasiilias hakkas aina rohkem inimesi guaranat imerohuks pidama. Aastal 1905 nimetas Brasiilia meditsiinidoktor Luís Pereira Barreto selle inimese, kes esimesena guaranat maitses ning selle head mõju tähele pani, inimkonna üheks suurimaks heategijaks.
Guaranasõprade seas on see jook praegugi väga hinnas. Mõned väidavad, et see ei mõju üksnes ergutina, vaid avaldab ühtlasi südamele rahustavat toimet ning on tõhus ravim ateroskleroosi ehk arterite seinte lubjastumise vastu. Öeldakse, et guarana aitab nii kõhulahtisuse, düsenteeria, migreeni kui ka neuralgia ehk närvivalu puhul. Seda, kas ka uuringud neid väiteid kinnitavad, saab näha. Igal juhul on guarana 1929. aastast alates Brasiilias populaarne karastusjook olnud.
Külalised on guarana kohta päris palju teada saanud. ”Kas te soovite veel guaranat?” küsib võõrustaja. Kõik noogutavad pead. Aga sina? Kas ka sina tahaksid guaranat proovida?
[Pildid lk 23]
Guarana, enne kui sellest saab jook