Pidin valima kahe isa vahel

”Sa pole enam mu poeg! Kao siit majast jalamaid, ja ära tule tagasi enne, kui oled selle usu hüljanud!”

LAHKUSIN, kaasas ainult riided, mis mul seljas olid. Sel ööl lõhkesid igal pool ümbruskonnas mürsud ning ma ei teadnud, kuhu minna. Möödus enam kui kuus aastat, enne kui koju tagasi pöördusin.

Mis võis ühe isa nii raevu ajada, et ta omaenda poja välja viskas? Lubage, et selgitan, millest see kõik alguse sai.

Kasvan üles vihkamist täis maailmas

Mu vanemad elavad Beirutis Liibanonis, riigis, mis kunagi palju turiste ligi meelitas. Aastatel 1975—1990 oli see linn aga laastava sõja keskpunktiks. Sündisin aastal 1969, ühe kolmelapselise armeenia pere esimese lapsena. Seega on mu varajased mälestused seotud rahuajaga.

Mu vanemad kuulusid Armeenia Apostellikku Kirikusse, aga emal oli kombeks meid kirikusse viia ainult kaks korda aastas — lihavõttepühade ja jõulude ajal. Seega tegelikult meie pere eriti religioosne polnud. Sellest hoolimata pandi mind õppima evangeelsesse keskkooli, kus ma sain usulist õpetust. Sel ajal ei tundnud ka mina religiooni vastu mingit huvi.

Ühe asja said paljud armeenlased selgeks juba lapsena, nimelt õppisid nad vihkama türklasi. Türklased olid I maailmasõja ajal sadu tuhandeid armeenlasi tapnud ning võtnud suurema osa Armeenia territooriumist oma valdusse. Idapoolne osa, mis järele jäi, läks aastal 1920 Nõukogude Liidu alla. Noore mehena olin kindlalt otsustanud võidelda selle eest, et õiglus võidule pääseks.

Mõtteviis muutub

Kuid 1980-ndatel aastatel, kui olin teismeeas, hakkas see, mida mu emapoolne onu mulle rääkis, mu mõtteviisi muutma. Ta ütles, et Kõigeväeline Jumal seab varsti kõikjal õigluse jalule. Ta selgitas, et selle Kuningriigi kaudu, mille eest Jeesus Kristus oli õpetanud oma järelkäijaid palvetama, äratatakse maa peale taas ellu isegi need, kes on kaotanud oma elu tapatalgutes (Matteuse 6:9, 10; Apostlite teod 24:15; Ilmutuse 21:3, 4).

See oli nii põnev. Kuna tahtsin asjast rohkem teada saada, jätkasin küsimuste esitamist. See viis piibliuurimiseni, mis hakkas toimuma ühe teise Jehoova tunnistaja kodus.

Kui õppisin oma taevast Isa Jehoovat tundma ja hakkasin teda üha rohkem ja rohkem armastama, tekkis mul kartus, et ühel päeval tuleb mul seista raske otsuse ees — teha valik oma perekonna ja Jehoova Jumala vahel (Laul 83:19).

Raske valik 17-aastase noore jaoks

Lõpuks sai ema kuulda, et olen Jehoova tunnistajatega ühenduses. Ta oli sellest väga ärritatud ja käskis mul piibliuurimise lõpetada. Kui ta mõistis, et ma oma veendumusi tõsiselt võtan, ähvardas ta kõigest isale rääkida. Tol hetkel ma sellest ei hoolinud, sest arvasin, et tulen olukorraga toime ja jään isa vastuseisust hoolimata vankumatuks. Kuid ma eksisin.

Kui isa teada sai, et ma Jehoova tunnistajatega läbi käin, sattus ta raevu. Ta ähvardas mu majast välja visata, kui ma piibliuurimist ei lõpeta. Ütlesin talle, et ei kavatse seda teha, kuna see, mida õpin, on tõde. Ent kui ta karjumise, kisendamise ja needmise oli jätnud, puhkes ta nutma nagu laps ning lausa anus mind, et ma tunnistajatega läbikäimise lõpetaksin.

Mu süda oli lõhestatud, lõhestatud kahe isa vahel — Jehoova ja tema vahel. Teadsin, et nad mõlemad armastavad mind väga, ning tahtsin olla mõlema meele järgi; kuid see näis võimatu. Pinge oli suurem, kui suutsin taluda. Ütlesin isale, et teen, nagu ta tahab, arutledes endamisi, et võin uurimist jätkata ja tunnistajaks saada siis, kui vanemaks saan. Olin tollal kõigest 17-aastane.

Järgnevatel päevadel tundsin tehtu pärast häbi. Tundsin, et Jehooval pole minust hea meel ning et ma polnud usaldanud laulik Taaveti sõnu, kes ütles: ”Sest mu isa ja ema hülgasid mind, aga Jehoova koristab mind!” (Laul 27:10). Kuid käisin ikka veel keskkoolis ning vanemad katsid mu koolituskulud.

Kindlam seisukoht

Rohkem kui kaks aastat ei külastanud ma oma onu ja mul polnud tunnistajatega mingit kontakti, sest teadsin, et vanemad valvavad iga mu sammu. Ühel päeval 1989. aastal, kui olin 20 aastat vana, sain juhuslikult kokku ühe tuttava tunnistajaga. Ta kutsus mind lahkelt endale külla. Kuna ta Piibli uurimisest midagi ei rääkinud, läksingi teda vaatama.

Lõpuks hakkasin Piiblit uurima ja kuningriigisaalis Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Uurisin töö juures, kus mind keegi ei seganud. Selle tulemusena minu hindamine Jehoova armastava isiksuse vastu kasvas ning ma hakkasin paremini mõistma ka seda, kui tähtis on olla temaga lähedastes suhetes ja neid suhteid hoida, olgu olukorrad millised tahes. Sama aasta augustis hakkasin sellest, mida olin õppinud, ka teistele rääkima.

Kuni selle ajani ei teadnud mu perekond asjast midagi. Ometi tuli mul mõni päev hiljem seista jälle isaga silm silma vastu, kuid sel korral olin ma selleks kohtumiseks paremini valmistunud. Püüdes rahulikuks jääda, küsis ta: ”Mu poeg, on see tõsi, et sa seniajani Jehoova tunnistajatega läbi käid?” Minu vastust oodates valgusid talle pisarad silma. Ema ja õde tihkusid nutta.

Selgitasin, et hakkasin tunnistajatega alles hiljaaegu läbi käima ning olen teinud otsuse ka ise tunnistajaks saada. Sellepeale käis kõik väga kähku. Isa ütles kisendades sõnad, mis on selle artikli sissejuhatuses. Siis kahmas ta must kinni ja karjus, et ei kavatse mind elusana majast välja lasta. Suutsin ta haardest vabaneda, trepist alla joostes kuulsin veel, kuidas mu noorem vend isa maha rahustada püüdis. ”Nüüdsest peale oled sina mu Isa,” palvetasin ma Jehoova poole. ”Ma olen valinud sinu, kanna palun minu eest hoolt.”

Surveabinõud

Mõne päeva pärast läks isa onu juurde, arvates, et leiab mu sealt. Ta tungis talle kallale ja tahtis ta ära tappa, kuid mõned tunnistajad, kes tal parasjagu külas olid, astusid vahele. Isa lahkus, lubades veel tagasi tulla. Varsti oligi ta tagasi, saatjateks relvastatud sõdurid. Nad viisid tunnistajad ja mu onu, kes oli väga haige, oma staapi.

Hiljem korraldati tagaotsimine, et selle piirkonna teised tunnistajad üles leida. Lisaks tungiti ühe tunnistaja majja sisse. Raamatud, kaasa arvatud Piiblid, kuhjati tänavale ja põletati ära. Kuid sellega asi ei lõppenud. Arreteeriti kuus tunnistajat ja veel mõned inimesed, kes alles uurisid nendega. Kõik pandi ühte väiksesse ruumi, kuulati üle ja seejärel peksti. Mõnele tehti sigaretiotsaga põletusmärke. Sõnum neist sündmustest levis ümbruskonnas nagu kulutuli. Sõdurid otsisid mind kõikjalt. Mu isa palus neil mu üles leida ja vahendeid valimata meelt muutma panna.

Mõne päeva pärast tungisid sõdurid kuningriigisaali, kus üks kogudus just koosolekut pidas. Nad käskisid tervel kogudusel — meestel, naistel ja lastel — saalist lahkuda. Sõdurid konfiskeerisid nende Piiblid ja käskisid neil staapi minna, kus nad üle kuulati.

Põgenen Kreekasse

Kogu selle aja jooksul oli minu eest hoolitsenud üks tunnistajate pere, kes elas rahutuste piirkonnast eemal. Kuu aja pärast lahkusin maalt ja läksin Kreekasse. Sinna jõudes pühendasin oma elu Jehoova Jumalale ja lasksin end oma pühendumise sümbolina ristida.

Kreekas sain tunda armastavat hoolt, mida pakkus vaimne vennaskond, kelle hulka kuulus paljudest rahvustest inimesi — kaasa arvatud türklasi. Kogesin, kui õiged on Jeesuse sõnad: ”Ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde keset tagakiusamisi ja tulevases maailmaajastus igavest elu!” (Markuse 10:29, 30).

Järgmised kolm aastat elasin Kreekas. Ehkki saatsin isale mitu kirja, ei vastanud ta kordagi. Hiljem räägiti mulle, et millal iganes sõbrad mu pere juurest ka läbi ei astunud ja minu kohta ei küsinud, ütles ta alati: ”Minul sellenimelist poega ei ole.”

Taaskohtumine kuue aasta pärast

Tagasi Beirutisse tulin elama 1992. aastal, kui sõda oli lõppenud. Andsin ühe oma sõbra kaudu isale teada, et sooviksin koju tagasi pöörduda. Ta vastas, et olen teretulnud — aga ainult siis, kui olen oma usu hüljanud. Järgmised kolm aastat elasin ühes üürikorteris. Siis äkki, novembris 1995, tuli isa mu töö juurde ja palus luba minuga kokku saada. Kuna ma polnud tookord kohal, jättis ta mulle sõnumi, et tahab, et ma koju tuleksin. Alguses oli mul seda raske uskuda. Võtsin siis kätte ja läksin kõheldes teda vaatama. See oli emotsionaalne taaskohtumine. Ta ütles, et ei ole enam sellele vastu, et ma tunnistaja olen, ning tahab, et ma koju tuleksin!

Praegu teenin ma ühes armeeniakeelses koguduses kristliku kogudusevanemana ja täisajalise teenijana. Kohtan tihti niisuguseid inimesi nagu mu isa, kes oma pereliikmetele seepärast vastupanu osutavad, et need Jehoovat tahavad teenida. Mõistan seda, et isa uskus siiralt end olevat õige asja eest väljas, kui ta mu jumalakummardamisele vastu seisis. Piibel ju valmistab kristlasi selletaolisteks olukordadeks isegi ette, öeldes, et nad võivad oodata oma perekonna vastupanu (Matteuse 10:34—37; 2. Timoteosele 3:12).

Loodan, et ühel päeval võtavad nii mu isa kui ka teised pereliikmed omaks minu piiblilise lootuse, et tulekul on parem maailm. Siis pole enam ei sõdu ega tapatalguid ning enam ei aeta inimesi nende maalt ära ega kiusata õigluse pärast taga (2. Peetruse 3:13). Ja siis ei pea enam keegi kahe tema südamele nii kalli isiku vahel valikut tegema. (Kaastöö.)