Piibli seisukoht
Kas kristlikud jumalateenijad peavad järgima tsölibaadi nõuet?
TSÖLIBAAT on teisisõnu abielutus. Ent nagu ütleb teatmeteos ”The New Encyclopædia Britannica”, kasutatakse seda terminit ”tavaliselt seoses vallalise üksikisiku rolliga kirikus, olgu ta siis vaimulik, eriteadlane või usule pühendunu”. Tsölibaadi traditsiooni järgijate hulka arvatakse inimesed, ”kes on vallalised seetõttu, et nad on andnud pühaliku tõotuse, sooritanud loobumisrituaali, või kes usuvad, et abielutus on eelistatavam inimese religioosse ameti või sügava religioossuse tõttu”.
Ajaloo jooksul on nii mõnigi väljapaistev religioon oma teenijatele tsölibaadi nõude kehtestanud. Ent mitte ühegi teise ristiusumaailma religiooni juures pole tsölibaat kujunenud nii iseloomulikuks jooneks kui katoliikluses. Tänapäeval käib katoliku vaimulike tsölibaadi nõude ümber üsna äge poleemika. Ajakiri ”The Wilson Quarterly” märkis, et ”viimastel aastakümnetel on üks uurimus teise järel viinud järeldusele, et probleemid, mis kirikul on seoses uute preestrite leidmise ja olemasolevate hoidmisega, tulenevad sunduslikust tsölibaadist, mida on katoliku preestritelt nõutud 12. sajandist saadik”. Sotsioloog Richard A. Schoenherri sõnul ”näitavad nii ajalugu kui muutused ühiskonnas selgelt, et katoliku preestritelt ei tuleks tsölibaati nõuda”. Missugune on Piibli seisukoht tsölibaadi suhtes?
Kas abielu või vallalisus?
Kogu ajaloo vältel on lugematu hulk eri religioonidesse kuuluvaid vagasid mehi ja naisi teinud ise otsuse mitte abielluda. Mispärast? Paljudel juhtudel ajendas neid nii toimima uskumus, et kõik lihalik ja materiaalne on ”kurjast”. Niisuguse arvamuse põhjal tekkis filosoofia, et vaimse puhtuse võib saavutada üksnes suguelust täielikult hoidudes. Ent see pole Piibli seisukoht. Piiblis vaadatakse abielule kui Jumala antud puhtale ja pühale kingitusele. 1. Moosese raamatu loomisjutustusest ilmneb selgelt, et abielu on Jumala silmis ”hea” ja pole kuidagi Jumalaga vaimselt puhaste suhete saavutamisel takistuseks (1. Moosese 1:26—28, 31; 2:18, 22—24; vaata ka Õpetussõnad 5:15—19).
Nii apostel Peetrus kui teisedki Jumala poolt heakskiidetud teenijad, kel oli algkristlikus koguduses autoriteeti, olid abielus (Matteuse 8:14; Apostlite teod 18:2; 21:8, 9; 1. Korintlastele 9:5). See on selgelt näha neist juhenditest, mis apostel Paulus Timoteosele koguduse ülevaatajate ametissemääramise kohta andis. Ta kirjutab: ”Niisiis tuleb koguduse ülevaatajal olla laitmatu, ühe naise mees” (1. Timoteosele 3:2, meie kursiiv). Pane tähele, et selles tekstis ei vihja mitte miski sellele, nagu poleks ”ülevaatajal” sobilik mingil põhjusel abielus olla. Paulus näitas lihtsalt seda, et ”ülevaataja” ei tohiks olla mitmenaisepidaja; juhul kui ta on abielus, peaks tal olema ainult üks naine. Õigupoolest teeb McClintocki ja Strongi ”Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature” niisuguse järelduse: ”Mitte ühtki kohta U[ues] T[estamendis] ei saa tõlgendada nii, nagu keelaks evangeelne elukorraldus vaimulikel abielluda.”
Kuigi Piibel hindab abielu väga, ei mõista ta mingil juhul hukka vallalisust, kui inimene teeb otsuse selle kasuks vabatahtlikult. Mõnedel Piibel koguni soovitab vallaliseks jääda (1. Korintlastele 7:7, 8). Jeesus Kristus ütles, et mõned mehed ja naised langetavad vabatahtlikult otsuse vallaspõlve kasuks (Matteuse 19:12). Mispärast? Põhjus pole selles, et abieluga kaasneks vältimatult midagi ebapuhast, mis nende vaimset arengut takistaks. Nad valivad vallaspõlve lihtsalt seetõttu, et saaksid aja pakilisust tajudes oma pingutused täielikult Jumala tahte täitmisele keskendada.
Kuidas jõuti kohustusliku tsölibaadini
Ent Kristuse ajale järgnevate sajandite jooksul olukorrad muutusid. Meie ajaarvamise esimese kolme sajandi kestel ”oli nii abielus kui ka vallalisi vaimulikke”, selgitab dominiiklane David Rice, kes jättis preestriameti, et abielluda. Siis aga hakkas end kristlasteks tunnistavaid inimesi mõjutama mõtteviis, mida üks kirikukirjanik nimetas ”kreeka ja piibellike ideede sulamiks”, ning selle tagajärjel kujunes moonutatud vaade seksile ja abielule.
Muidugi oli ikka veel neid, kes jäid vallaliseks lihtsalt seetõttu, et ”olla täielikult vaba pühendumaks Jumala kuningriigi tööle”. Teisi jällegi ajendasid rohkem paganlikud filosoofiad, mille nad olid omaks võtnud. ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb: ”Uskumusest, et seksuaalvahekord on roojane ja ei sobi pühadusega kokku, sai [end kristlikuks tunnistavas kirikus] tsölibaadi rakendamise kaalukaim põhjendus.”
Neljandal sajandil keelas kirik Rice’i sõnul ”abielus preestritel armulaua pühitsemisele eelneval ööl seksuaalvahekorras olla”. Kui armulaua sakramenti hakati kirikus pühitsema iga päev, tähendas see, et preestrid pidid seksuaalvahekordadest jäädavalt loobuma. Mõne aja pärast keelati preestrite abielud sootuks. Nii muutus tsölibaat kohustuslikuks igaühele, kes kirikus vaimulikuametit pidada tahtis.
Just niisuguse asjade käigu eest apostel Paulus hoiataski. Ta kirjutas: ”Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole, ja keelavad abiellumast” (1. Timoteosele 4:1, 3).
”Tarkus [mõistetakse] õigeks ta tegudest,” ütles Jeesus Kristus (Matteuse 11:19). Seda, kui rumal on Jumala mõõdupuudest kõrvale kalduda, tõestavad sellise teguviisi teod ehk tagajärjed. Kirjanik David Rice intervjueeris kohustusliku tsölibaadi asjus paljusid maailma eri paigus teenivaid preestreid. Mõned, kellega ta vestles, ütlesid: ”Tuleb oma preestriametile truuks jääda, teha teiste heaks nii palju kui võimalik ning kasutada samal ajal diskreetselt ära pühendunud ja sind imetlevate naiste valmisolek end seksuaalselt kättesaadavaks teha.”
Tsiteerides kirjakohta Matteuse 7:20 sõnab Rice: ””Nende viljast te tunnete nad ära,” ütles Jeesus.” Seejärel kommenteerib ta pealesunnitud tsölibaadi traagilisi tagajärgi: ”Kohustusliku tsölibaadi viljaks on tuhanded mehed, kes elavad kaksikelu, tuhanded naised, kes elavad rikutud elu, ja tuhanded oma ordineeritud isade poolt hüljatud lapsed, rääkimata veel preestrite endi haavadest.”
Auväärne abielu on Jumala õnnistus. Aeg on näidanud, et pealesunnitud tsölibaat toob vaimset kahju. Teisest küljest on aga vabatahtlikult vallaliseks jäämine, olgugi et see pole pühaduse või pääste seisukohalt vajalik, osutunud mõnede jaoks tasutoovaks ja vaimselt rahuldustpakkuvaks eluviisiks (Matteuse 19:12, UM).
[Pildi allikaviide lk 16]
Life